Baruto - tõlkes kaduma läinud (2009)

Tootjafirma sünopsis

“Baruto - tõlkes kaduma läinud" räägib Kaido Höövelsoni (võistlejanimega Baruto) teekonnast Jaapani sumo eliitsesse maailma. Baruto rekordeid purustav karjäär on ära teeninud nii kaasmaalaste kui ka jaapanlaste imetluse. Tema raske tee tippu ning sumo traditsioonide, rangete rituaalide ja hierarhia järkjärguline tundmaõppimine aitavad kirjeldada Ida ja Lääne kultuuride erinevusi läbi ühe mehe silmade, kes on kogenud sportlaseelu nii Eestis kui Jaapanis.
Baruto, http://www.efsa.ee (17.04.2013).

Kaido Höövelson

Kaido Höövelson (sünd 5.11.1984 Väike-Maarja) kasvas üles Laekvere vallas Rohu külas. Ta õppis Rahkla ja Laekvere põhikoolides ning lõpetas 2003 Audentese spordigümnaasiumi. Kooliajal harrastas Höövelson korvpalli, kuid kaalu kasvades oli sunnitud sellest loobuma. 2000. aastal hakkas ta Vinni spordiklubis Sakura Riho Rannikmaa juhendamisel tegelema judo ja sumoga. Tulnud 2003 absoluutkategoorias Eesti meistriks sumos. 2004 kutsus Rahvusvahelise Sumoföderatsiooni president Hidetoshi  Tanaka Kaido Höövelsoni Jaapanisse professionaalseks sumomaadlejaks, kus tema võistlejanimeks sai Baruto – „Mees Baltikumist“. Oma pikaajalised tulevikuplaanid on ta sidunud lihakarja kasvatamisega kodus, Kopli talus Laekvere vallas.
Aastal 2012 pälvis Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärgi.

Põhjalikumalt Kaido Höövelsoni elust ja spordikarjäärist vt:
et.wikipedia.org/wiki/Kaido_Höövelson (16.04.2013);
http://entsyklopeedia.ee/artikkel/h%C3%B6%C3%B6velson_kaido  (26.03.2013).

Filmi saamisloost ja probleemidest selle näitamisega

Artur Talviku dokfilmi „Baruto – tõlkes kaduma läinud“ idee kaasautoriks oli ärimees Rein Kilk. Talvik jälgis Baruto elu ja sumokarjääri ligi neli aastat, alates 2004. aastast, mille jooksul ta käis korduvalt Jaapanis oma kangelast filmimas. Filmi valmimisel selgus aga ootamatult, et jaapanlaste seatud levipiirangute tõttu seda suurel kinoekraanil ega televisioonis näidata ei tohigi. Niisiis on tegemist n-ö pooleldi keelatud filmiga, mida saab näidata vaid väiksemale publikule.

Baruto-film esilinastus 18. juunil 2009 Vinni Jaapani majas. Edaspidi on seda näidatud vaid Talviku MTÜ Külakinos ehk Kass Arturi Külakinos Tapurlas ja rändkinona Eesti rahvamajades.

Artur Talvik seletab  tekkinud olukorda intervjuus ajakirjanik Tarmo Tederile (Sirp, 11.09.2009) järgmiselt: „Pole otsest keeldu, et ma ei tohi seda üldse näidata, aga on suusõnaline kokkulepe, et seda ei tohi suurtel ekraanidel ega televisioonis näidata ja ma ei taha seda kokkulepet rikkuda.“ Küsimus on Baruto ja talliomanike suhetes. „Baruto oli algselt, kui me filmivõtmist alustasime, teises tallis ja selle teise talli pealik /…/oli meie suhtes väga sõbralik. /…/ Aga siis tuli Barutol tallivahetus, mis on jaapani sumos harukordne asi. /…/ Ja nii juhtus, aga seal uues tallis läks filmitegijate ja talliomanikuga suhteliselt kehvasti.“ /…/ 
Me oleme seda filmi ka nendele näidanud, „nii et meil pole midagi varjata ja nad polegi meile ühtegi etteheidet teinud, et midagi on valesti filmitud või midagi on valesti näidatud. Aga see näitamise sulustamine praegu seisneb  selles, et selles filmis on liiga palju Barutot või et äkki on seda filmi veel liiga vara näidata.“
Muuhulgas selgitab Talvik intervjuus, et see pole üldse spordifilm, selle fookuses pole Baruto vastasseisud maadlusringis. „„Baruto – tõlkes kaduma läinud” on ikka film kultuurihuviga inimeste jaoks. See on film kultuurikonfliktist, nii et selles mõttes pole seal spordiga nagu suurt pistmist. Aga tõlkes kaduma läinud olen mina ise ka natuke, sest läbirääkimistel, mida Baruto klubiomanikega pidasime, saime neilt  filmi näitamise loa n-ö piiratud tingimustes, mida me tõlgendame nii, et väiksele auditooriumile võib näidata.“
Talvik, A. (2009). Barutot võib vaadata Talviku rändkinos. Sirp, 11. sept, lk 19.

Filmist kriitiku pilguga

Meelis Oidsalu: „Artur Talviku „kaamera ees on noor eesti mees Kaido Höövelson, kelle kangelasepotentsiaali on avalikkus alles läbi katsumas. Autor pole lähtunud ettekirjutatud noodist, filmis ei esitata juba elatud elu helisid. Kaamera käib ja tegijad ootavad, milliseid kõlavärve nende kangelase kuvand omandama hakkab. Talvikul on terav intuitsioon, hea kompositsioonitaju ja eluterve huumorimeel, minu hinnangu kohaselt on tegemist  eelmise aasta parima dokumentaalfilmiga, mis jaapanlaste seatud levipiirangute tõttu Eestis kahetsusväärselt vähe tähelepanu pälvinud. /---/ Žanriliselt on tegemist just nimelt kleos’e, kangelase ülistuse, kangelaseks laulmisega. /---/
Talviku filmi võiks pidada omas liigis, kleos’ena, suurepäraselt õnnestunuks: autor otsib Baruto võitluse tähendust väljaspool sumoringi, on  märganud ja esile toonud Baruto kui kangelase kultuurilise tähenduse potentsiaali ja sellega sportlase „võime kaasinimestele kasu tuua” ka muul moel kui ainult sumoväljaku võite ja kaotusi loendades. Talvik on pannud filmi pealkirjaks „Baruto – tõlkes kaduma läinud” (Sofia Coppola draama järgi). Autor küsib kohe filmi alguses: ega kangelane  tõlkes kaduma lähe, ega Baruto tegutsemine võõras kultuuriruumis rahvuskaaslastele tähendusetuks jää?“
Baruto tähelepanu on suunatud ühele eesmärgile: saada yokozuna’ks. „Yokozuna on seal jumal,” seletab ta Eesti kultuuriministrile Raivo Palmarule.  „Sven Grünbergi haaravalt helikujundatud filmi lõppakordid  on minoorsed: kangastub kangelase üksildus Trooja müüride all, kodus ootav ema. „Kui ma sumo lõpetan ... ma olen alati oma traktorit tahtnud tegelikult, maapoiss nagu ma olen. Nüüd on uued traktorid väga head, need John Deeri omad…”.  Kaido Höövelson annab aimu, kui lihtne ja kasin on sageli see maailm, mis jääb heerose maski taha.“
Oidsalu, M. (2010). Heerostest ja heerolditest. Sirp, 29. jaan, lk 18-19.

Tarmo Teder: „Artur Talviku „Baruto — tõlkes kaduma läinud” on /---/ sulaselge autoridokumentaal, milles režissöör oma kangelast tema kauges võõras ümbruses (Jaapani eluolu ja kultuur) ja kodusel Virumaal püüab, avastab ja muugib, oma loomingulise innuga peategelast kaasa mängima õhutab. Seega subjektiivse arhitektoonikaga tehtud, kaalutletult järskude montaažitempodega elavdatud otsisklev pilt, mis ärgitab rohkem küsimusi, kui vastata suudab. On ju suhteliselt noore vägilase Baruto sumokarjäär alles, ütleks – heal juhul poole peal, kuigi keegi ei tea, millal filmis avalduv kodumaaigatsus meie sumoässast äkki võitu võib saada" (lk 143-144).
Talvik „hüppas pea ees tundmatusse materjali, sukeldus avastama kangelast ja leidma oma filmile läbivat fluidumit. Võimaluseks oli kultuuride erinevus, eesti noor ja võimas, aga roheline ja toores mees kaugel Tõusva Päikese Maal ennast teostamas ja otsimas. Režissööril oli metafoorseks sillaks varnast võtta Sofia Coppola subtiilne psühholoogiline draama „Tõlkes kaduma läinud” ja ta kasutas seda oma filmi pealkirjas kui kaitsekilpi. Võtete käigus avastas režissöör ühtaegu nii oma kangelast, tema elukutse (sumo) fenomeni kui ka jaapani kultuuri ja lõi konkreetset filmi pakendades sellele sisulise välja“ (lk 149-150).
Teder, T. (2011). Nagu öö ja päev. Teater. Muusika. Kino, nr 8-9, lk 141-151.