Maria teatri fantoomid (2006)

Tootjafirma sünopsis

Film käsitleb kuulsat ja maailmas unikaalset vene balletti, mis tänapäeval elab üle raskeid ümbersünni aegu. Sankt-Peterburgi enam kui 200 aasta vanune Maria (Kirovi) Ooperi. ja Balletiteater on siin taustaks avaratele vaatlustele suure kunsti lausa hüpnootilisest mõjust publikule. Peategelasteks on viis balletikunstile jäägitult andunud inimest, kelle elu sisu moodustab teater. Nad on Maria teatrisse kiindunud ja mõni neist on selle teatri etendusi külastanud üle poole sajandi.
Eesti film /Estonian Film 2000-2006 (2008).Tallinn: Eesti Filmi Sihtasutus, lk 440.

Film sündis Maria teatris filmimise keelu kiuste

Režissöör Marianna Kaat filmi saamisloost:

Tiit Tuumalu: Kas nii markantseid tegelasi kõnnib Maria teatri ümber palju ringi?
Marianna Kaat: Palju just ei kõnni, jah. Ma usun, et võtsin parimad. Filmi jaoks, ma mõtlen, huvitavamad.

Nendeni jõudsite... kuidas?
Üks soovitas teist – liikusin nagu mööda ahelat. Kohtusin kõigiga, lõpuks jäid need, kes jäid.

Kust tuli esimene tõuge?
Üle kahe aasta tagasi hakkasin mõtlema, et tahaks teha filmi, mille taga oleks ka Euroopa toetajad, rahvusvahelise potentsiaaliga seega. Et ei tuleks väga palju rahale mõelda. Noh, lõpuks ikka mõtlesime, aga...

Ideid on ju alati palju, aga mingil hetkel plahvatas... Mul on sõbranna, kes elab Peterburis, samuti omamoodi balletifänn, temalt olen kuulnud igasuguseid veidraid lugusid. See tekitas huvi. Esimene peategelane, kelle kaudu ma hakkasin teemat lahti kerima, oli siiski hoopis teine. Tema kukkus lõpuks välja. Lihtsalt, elu arenes teistmoodi. Praegu mõtlengi, kuidas talle seda teatada...

Et teda filmis ei ole?
Nojah, tema nimi on Vladimir, ta on sõjaväelane, levitab pileteid. Filmisime tast hulga materjali, ent ei saanud kätte seda, mida tahtsime. Kõigepealt, ei saanud luba filmida Maria teatri sees, ka kulissidetagust elu, teiseks, kogu see sõjaväeline värk, see oli nii närviline...

Venemaal on nii, kui tahad midagi ametlikult teha, ei lähe läbi... Kõik asjad tuleb korraldada nii, et sa pead valetama, kombineerima... Lõpuks on nii, et mingi asi õnnestub, mingi asi mitte. See on üks moment. Kahju – Vladimir väärib omaette filmi.

Lõpuks, kui ma jõudsin nende kahe tegelase, Antoni ja Olegini, kes balletitunnis käivad, hakkas film oma loogikat juba ise dikteerima.

Kui suur õigupoolest on too balletomaanide ring?
Neid võib olla 50 ringis. Mina eelistasin «professionaalseid», selliseid, kes oskavad ka analüüsida. On ka selliseid, kes on lihtsalt fännid. Kes ei oska päris täpselt seletada, mis neile konkreetselt meeldib. Ja siis on... lihtsalt n-ö haigeid inimesi. Kindel eesmärk oli, et see oleks ühtaegu ka film vene balletist.

Siin tuleb ära öelda, et ma olen tegelikult hoopis ooperifänn, fänn mitte selles mõttes, nagu nemad seal filmis...

Leebemal moel?
Jah, ja balleti suhtes olen ükskõiksem. See pole mind kunagi liigutanud, ometi, filmides tegelasi, õppisin ma vaatama ka balletti. Äkki õpib ka vaataja?

Teine asi on see, et ballett on üleüldiselt marginaliseerumas. Varem oli see prestiižne, ühiskonna parimad esindajad käisid seda vaatamas, kombeks oli nii, praegune publik on hoopis teistsugune. On jäänud pisike grupike inimesi, kes balletti veel kõigest hingest armastavad, veel vähem on neid, kes tahavad seda ka säilitada.

Probleem on tegelikult laiem, ei puuduta ainult balletti.

Peategelased ise, kellest kolm ka Tallinna esilinastusel olid, tundus, et jäid filmiga rahule...
Eks neil olnud väike kartus sees, et äkki kukub see kõik naeruväärselt välja.

Filmi sisse tulema olid nad siiski kohe nõus?
Meie esimene omavaheline kokkulepe oli, et nad osalevad ainult sel juhul, kui ma annan neile võimaluse rääkida tõtt.

Tõtt vene balleti kaduvast hiilgusest?
Jah.

Mis pilguga võiks sellist filmi vaadata Maria teatri juhtkond?
Ee... ei tea. Mul olid nendega väga rasked ja pikaajalised läbirääkimised. Olen kaks korda isegi Gergijeviga (Valeri Gergijev, Maria teatri kunstiline juht – TT) kohtunud, seal liiguvad ju kõik asjad ainult tema isikliku allkirjaga. Luba teatris filmimiseks ta ei andnud.

Alguses ma ei saanudki aru, miks. Kui ma juba fännidega tuttavaks sain, mõistsin – nad on ju nii kriitilised, eriti tema vastu.

Praegu olen üliõnnelik, et me seda luba ei saanud – siis poleks me saanud teha just sellist filmi. See oleks olnud üks teine film.
Tuumalu, T. (2006). Film sündis Maria teatris filmimise keelu kiuste. Postimees: Kultuur Extra, 20. mai lk 5.

Filmi kangelastest

Pensionil insener Kira Surovitš nägi 1951. aastal kolmeteistkümneselt esimest korda teatri tollast priimabaleriini Natalja Dudinskaja’t (1912-1993). Nende sõprussuhe kestis aastakümneid. Iga aasta 12. mail tähistab Kira päeva, mil nägi Dudinskajat esimest korda laval. Teise maailmasõja aegne Leningradi blokaadi veteran ja endine giid Tatjana Tarassova, 75, pole pärast sõja lõppemist 1945. aastal vahele jätnud ühtki Maria teatri balletilavastust. Melomaan Boris Tolmatšov, 52, turvatöötaja ja endine puusepp, külastab balletietendusi 34 aastat. 67-aastane keemiaprofessor Anton Kotšetov, on ühtlasi amatöörballetitantsija. Filmitud on tema 2392.(!) Maria teatri külastus. Balletti hakkas ta õppima ülikooli balletiringis 20-aastaselt Maria teatri endiste solistide ja repetiitorite käe all. Näeme tema poolt korraldatud balletiklasse kultuurimajas. Oleg Mihhailov, 56, on samuti amatöörballetitantsija. Jättis pooleli geoloogia õpingud ülikoolis ja nõukogude ajal töötas kütjana. Hakkas balletiringis õppima 25-aastasena.
Marianna Kaat pani balletomaanid filmi sisse (2006). Postimees, 16. mai, lk 22.

Filmist kriitiku pilguga

Tiit Tuumalu: „Selline pühendumine äratab ikka lugupidamist, lugupidavalt, sügava sisemise respektiga on suhtunud värvikaisse portreteeritavaisse ka Marianna Kaat. Meil on nii mõnelgi hetkel naljakas, montaažiga konstrueeritakse humoorikaid kaadreid – näiteks saadab arhiivilindilt tulevat Anna Pavlova tantsu kodus ukse najal positsioone harjutava Olegi ümin –, aga mitte kunagi pole põhjust tegelaste üle naerda.

Ei naera me ju samamoodi ka viimaste samuraide üle, kelle põhimõtetest aeg teerulliga üle sõitis, aga kellest osa läks sellele vastu sirge seljaga. Kohatu võrdlus? Ent kui me mõtleme sellele, mida kuulutavad siis õigupoolest nood Maria teatri fantoomid, miks see kõik meile nii korda läheb? Ei muud, kui et kätte on jõudnud pudukaupmeeste aeg, ka balletis. Kahjuks!“
Tuumalu, T. (2006). Fantoom osutab kuninga alastusele. Postimees: Kultuur Extra, 20. mai lk 5.

Andres Laasik: „Filmis ei ole juttu sellest, et tegu on hetkel maailma muusikateatrite esikümnesse kuuluva Maria teatriga, mille balletipooltki peetakse tugevaks. Seda konteksti ei olegi vaja filmis luua, sest konflikt, millesse peategelased on kistud, tuleb piisavalt reljeefselt esile. Nemad esindavad Vene balleti traditsioone, millest nende kirutud teater on sammukese eemale astunud. Küsimus ongi vahel üksikutes sammudes ja pööretes, mida on kaanoniga võrreldes muudetud. Ja kaanon on fantoomidele sulaselge, nagu ka selle parimate esindajate elulood minevikus, mille järele nad kõik vaimustunult õhkavad.

Filmi peategelaste Vene balleti esindamisest saab rääkida muidugi ainult ülekantult, sest tegu on inimestega, kel puudub kutselise tantsukunstiga vähimgi kokkupuude. Kuigi näiteks Kira entsüklopeedilisi teadmisi ja balletist rääkimise kujundlikult väljendusrikast keelt võiks kadestada mõnigi tantsuarvustaja. Ent see ei muuda filmi sisu. Võitlus Vene balleti parimate traditsioonide pärast on kunstihuviliste kaudu näidatuna isegi veel dramaatilisem.

Filmi vaadates on tunda, et Marianna Kaat teadvustab selgelt oma tegelaste tähtsust. Tegu on ülipõneva filmiga, mis räägib Vene balletist, Venemaast, inimestest.
/---/
Eesti dokumentalistikas pole ammu tehtud midagi nii põnevat ja samas dramaatilist. “Maria teatri fantoomides” on ka vajakajäämisi. Vaid servapidi satub filmi seal sisalduva konflikti ideoloogilisus. Et Vene ballett ei ole ainult sammud ja joonis, vaid ka maailmavaade. Ja tundub, et kui filmi viis peategelast vaid saaksid, hääletaksid nad heal meelel tsaar Nikolai I poolt, ainult et neis asjus ei saa nad filmis kuigi palju sõna võtta.

Filmi teine probleem on seotud tegelaste isikliku eluga, mida on kaadris liiga napilt, olgugi et kaamera pääseb kodudesse. Midagi neist inimestest jääb edasi andmata. Lavastaja paneb vaataja küll uskuma, et tegelaste jaoks on esikohal ballett, kuid sellest, mis jääb balleti varju, saame teada vähe. Jääb mulje, justkui kardaks lavastaja paljastada talle armsaks saanud inimeste saladusi.

Veidi avaram käsitlus oleks aidanud vältida tarbetuid kordusi. Sergei Mironovitš Kirovi kipsskulptuur on kujundina hea ja asjassepuutuv märk, kuid nii hea ta nüüd ka ei ole, et kannataks rohkem kui üks kord kaadrisse panna.“
Laasik, A. (2006). Tantsusammude valvurid päästavad balleti. Eesti Päevaleht, 23. mai lk 16.

Ruth Alaküla: „„Maria teatri fantoomid“ tõestas taas kord oma veidral moel, et kunstis peitub võime kas just maailma päästa, aga seda paremaks muuta, ulatades päästerõnga igale üksikule, vaesele õnnetule inimhingele ja pakkudes varjupaika ning lohutust, tõstes murust madalamad taevastesse kõrgustesse nende surematutele iidolitele silma vaatama.“
Alaküla, R. (2007). Maria teatri fantoomid avavad vene balleti vaimu metafüüsika. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 96-101.

Maria teater

Maailmakuulus St. Peterburgi Maria (Mariinski) Ooperi- ja Balletiteater on Venemaa vanemaid ja suuremaid, avati 1783, praeguses hoones asub aastast 1860. Aastail 1935-1991 kandis Leningradi (St. Peterburgi) kompartei ühe juhi Sergei Kirovi nime. Siin lavastas XIX-XX sajandil kuulus Marius Petipa ja näitasid oma virtuoossust baleriinid Anna Pavlova, Vatslav Nižinski, Galina Ulanova, Vahtang Tšabukiani, Rudolf Nurejev, Mihhail Barõšnikov, Natalja Makarova jt.
Мариинский театр, www.mariinsky.ru (28.03.2013).