Äratus (1989)

Tallinnfilmi sünopsis

Film on jutustus Eesti külast 1949. aasta 25. märtsil, mil tuhanded talumehed ja nende perekonnad küüditati Venemaale.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 528.

Filmi saamisloost

Rein Saluri käsikiri küüditamisest oli Tiina Lokile silma jäänud juba 1986. aasta lõpus, kuid Tallinnfilmi toimetuskolleegium pidas selle põhjal filmi tegemist toona võimatuks. Ajad muutusid ja 1988. aasta jaanuaris sõlmib toimetuskolleegium Rein Saluriga lepingu mängufilmi stsenaariumi saamiseks, sest teema on muutunud „ühiskonnas äärmiselt aktuaalseks ja vastab nn ajaloo "valgete laikude" likvideerimisele kunstivahenditega.“
ERA.R-1707.1.2698, lk 70.

„Äratus“ on Jüri Sillarti režissööridebüüt. Esimene kandidaat filmi režissööri kohale oli Arvo Kruusement. Kuid talle materjal ei meeldinud ning ta loobus. Samal ajal oli Sillart unistanud juba tükk aega lavastajana käe proovimisest, kuid ikka ja jälle pidanud leppima operaatoritööga. Pärast Kruusementi äraütlemist saabus lõpuks tema oodatud tund.
Pullerits, P. (2009). Köitev küüditamisfilm valmis ülemuste vastuseisu kiuste. Postimees, 25. märts, lk 23.

Filmistuudio "Tallinnfilm" Kunstinõukogu protokoll 27.05.1988:

Tiina Lokk: Teemat on käsitletud julgelt, emotsionaalselt, ootamatu nurga alt. Dramaturgiliseks keskmeks ei ole niivõrd küüditatud, kuivõrd masinavärk, mis deus ex machina kombel toimis. Rassi kaudu avaldub alatuse mehhanism. Rass ja Mõistuse Jaan on talupoja südametunnistuse erinevad poolused. /---/ Seni on avaldanud soovi lavastada antud stsenaariumi P. Urbla, H. Karis, A. Iho, J. Sillart.

Kaljo Kiisk: Siin saab rahvas väga tervikliku pildi. /---/ Väga kinematograafiline. /---/ Hea, et stsenaarium on stuudios, seda filmi tuleb teha, venitada ei tohi. Oleksin ma teadnud, et selline stsenaarium tuleb, teeksin ise. Nüüd olen juba kinni.

Jüri Sillart: Ma ei tea stalinismi pärisolemust. See on faktoloogiline lähenemine. Kas on vaja otsida psühholoogilisi tagamaid? Selles mõttes ta istus mulle, et on seisundifilm. See on esmaväljarääkimine, pärast seda on kergem.

Ago Ruus: Peab tegema kõik, et see asi töösse läheks. Stsenaarium on valuga kirjutatud. Siin on üheks probleemiks võimuküsimus. Selles loos on puudutatud kogu eesti rahvast. Lõpp meeldis mulle väga....

Enn Säde: Meeldis igas mõttes asja oskuslikkus. Kartsin vahepeal talude-novellide monotoonsust, kuid seda ei ole. Käivitada kiiresti!

Valentin Kuik: Meile, eestlastele, läheb see film väga korda. Mis sõnumi ta aga annab neile, kes pole küüditamist läbi elanud? Mul ei ole selge selle loo tähendus - pole kristlikku halastust, andeksandmist. Samastumist ei teki ühegi kangelasega, lugu võib seetõttu külmaks jätta.

Arvo Iho: See on väga kinematograafiline - "action film". Mina kui režissöör peaksin enda jaoks ära määratlema - miks? Mille nimel? Lool võiks idee olla, mis on kõrgem isiku saatusest. Seda siin on. Rass on Juudas. Uusmaasaaja mõjuv. Õudne hakkab mõeldes, kui argipäevaselt toimib mehhanism. /---/ Stilistiliselt meenutab 1950ndate aastate Poola filme. Mees, kes teab, peab püha mees olema.

Arvo Valton: Selliste teemade kinnotulekul on oma loogika. Alguses asja lahtirääkimine, siis tuleb nokitsemine kitsama nurga alt. /---/ Stsenaariumis on oma iva. Kaastunde peale pole siin mängitud. Stsenaarium uurib alatust, neid, kes olid ärasaatjad. Alatuse uurimine läbi Rassi ja anonüümsuse on tugevalt antud. Vägivald on vägivald.

Peeter Simm: Tuleb pead kokku panna, kes oleks kõige õigem tegija. Siin on režissööri ja autori koostöö küsimus. Fantastilist kujundlikkust on siin.

Arvo Kruusement: Minu jõud ei käi sellest filmist üle.
ERA.R-1707.1.2698, lk 54-56.

Tootmine kestis: 14.11.1988-9.11.1989.
Linastusluba MB-006513 ja MB- 006514 anti välja 9. 01.1990.
Filmi lubatud demonstreerida ENSV kinovõrgus tähtajatult, igasugusele auditooriumile. Tegu sotsiaal-psühholoogilise draamaga.
6.02.1990 määras NSVL Riiklik Kinematograafiakomitee filmile I tasustamisgrupi.
Film esilinastus Tallinnas 22. veebruaril 1990.
FA 5340.

Raskused võtteperioodil

Võtteperioodil oli palju probleeme. Kuna võtted toimusid mitmes erinevas kohas, siis tuli näitlejaid transportida. Näitlejaid oli mitmest erinevast teatrist, lisaks osalesid veel lapsed. Bensiini aga eraldati 1989. aastal limiidi järgi, sest bensiin oli defitsiit.

Ilmastikuolude pärast tuli objekte ümber paigutada, uuesti tuli võtta natuuris objektid: Tee, Vennaaru talu, Määritsa ja Kirik. Nuudimäe, suurim ja töömahukaim dekoratsioon, mis paiknes lagedal väljal, osutus peale ootamatut lumesulamist ligipääsmatuks. Selleni ehitati tee. Nuudimäe talu juurde püstitati tuulegeneraator, kuid tugevate tuulte tõttu see purunes ning tuli uuesti poolenisti ehitada. Lume sulamise tõttu tuli varjata ka hoonete väljasulanud eterniitkatuseid. Filmigrupp otsis võttekohti vastavalt sellele, kuidas kuskil lumeolud olid.
Filmimise ajal vahetus ka kunstnik- lavastaja, uus tegija oli Ann Lumiste.

Pika ettevalmistusperioodi kestel konsulteeris filmitegijaid ajaloolane Mart Laar. Lisaks kasutati veel paljude konsultantide abi: Lembit Siimaste andis infot ajaloolise situatsiooni kohta aastatel 1949-1953, rõivad, jalatsid, masinad; Ilmar Adamson konsulteeris rongikoosseisude kohta aastatel 1945-1955, otsis Eesti piires sobivaid vaguneid; Anatoli Moroz seadis korda 20 kaubavagunit ja 2 reisijatevagunit ning saatis need Jõgeva jaama 1. märtsiks 1989, seal toimusid suurimad massistseenid; Anatoli Holdobov selgitas vanade vedurite ja vagunite ehitust ja töövõimalusi, kooskõlastas võtted dispetšeriga; Hans Maidla radiofitseeris filmigrupi ja selgitas raadiosaatjatega töötamist võtteplatsil. Lisaks olid veel looduskaitse- ja sõjaline konsultant, relvainstruktor, virmaliste, ajaloo ja usuküsimuste konsultandid.
ERA.R-1707.1.2811, lk 10-23.

Jüri Sillarti seletuskiri 14.02.1990:
Mis puudutab suurt rahalist ülekulu, siis see on seletatav:
1. esialgne eelarve oli planeeritud defitsiidiga
2. ilmastikuolud - eelmisel aastal lõppes talv veebruari esimesel päeval. Filmima hakkasime lumega, siit tulenes suur ümbervõtete hulk
3. raudteevalitsuse ebatäpsus - vajalikke vaguneid ja vedureid saime 1,5-2-kuulise hilinemisega
4. paviljoni ehitusgraafikud - olime mitu korda juba montaažiperioodis enne väga tähtsate objektide filmimist
5. üleliiduline inflatsioon
ERA.R-1707.1.2811, lk 24.

Näitlejaproovid

Vladimir Laptev - II ohvitser
Heino Torga - Vallamees
Maria Klenskaja - Linnanaine
Carmen Uibokant - Linnanaine
Katrin Kohv - Vennaaru Linda
Rein Oja - II linnamees
Leida Laius - Nuudimäe Armilde
Kaarin Raid - Maanaine
Vassili Besdušnoi - Autojuht
Filmiarhiivi album: A-521.

Foto- ja filmiproovid osatäitjate valikul:

Voldemar Rass - T. Kark, R. Allabert, A. Ander
Peeter Kängsepp - E. Kraam, J. Krjukov
Mõistuse Jaan - K. Kiisk, S. Luik
Salme Peterson - L. Tennosaar, M. Klenskaja
Saareaugu Arnold - V. Laes, P. Poom
Saareaugu Aliide - M. Metsur, A. Talvik
Sass - M. Klooren
Tammemets Ants - L. Ulfsak
I linnamees - J. Viiding
I ohvitser - M. Oopkaup
Linnanaine - V. Valdma, R. Loo
Külaaktivist - J. Rekkor
III ohvitser - M. Veinman
Raul Peterson - R. Pass
Õpetaja - E. Järvis, M. Tuuling
Nuudimäe perenaine - I. Ever
Soldat - J. Põld
Leida - M. Lill
Leida poeg - A. Kangur
I naine - H. Elviste
II naine - L. Laats
Jaamaülem - R. Gutman
Talumees - A. Lutsep, P. Laasik
Autojuht - Oja
Vanemohvitser - R. Aren
Vanem kodanik - R. Malmsten
ERA.R-1707.1.2810

Filmi saamisloost vaata lisaks: Tegijate mälestused: Pullerits, P. (2009). Köitev küüditamisfilm valmis ülemuste vastuseisu kiuste. Postimees, 25. märts, lk 23.
http://www.elu24.ee/98401/koitev-kuuditamisfilm-valmis-ulemuste-vastuseisu-kiuste/

Filmi vastuvõtust

„Äratuses“ puudutatakse esimest korda Tallinnfilmi mängufilmi ajaloos küüditamise teemat (varem poleks see ka võimalik olnud!). Ja kuigi film ei leidnud tollal üksmeelset heakskiitu ja tunnustust (ega ole seda leidnud tänini), võib siiski julgelt öelda, et see töö on õnnestunud. /---/ Aeg on näidanud, et „Äratust“ mõistavad paremini need, kes ise on elanud N. Liidu „sõbralikus“ peres või endistes sotsialismimaades.

„Äratus“ on osalenud mitmel erineval filmifestivalil ja Jüri Sillartil on tulnud rohkem kui üks kord vastata küsimusele: miks on venelasi näidatud nii halvas valguses, umbes niimoodi, nagu kujutati pärast sõda sakslasi?
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 528.

Katkeid retsensioonidest

Veste Paas: „25. märtsist 1949 räägib otsesõnu režissöör Jüri Sillarti ja stsenarist Rein Saluri film “Äratus” (1989). Veidi ootamatult kahele mõttetasandile tõstetud linateos: “ülal” piiramatu võimuga inimeste üle käsutavad ülemküüditajad – kurjuse sümbolid, “all” – pildid tollastest sündmustest – on ehk oma ebahariliku stilistikaga osale vaatajatest kaugeks jäänud? Võimalik. Ka siinkirjutaja on alati läbi elanud (aga vaadanud olen ma filmi mitu korda) “alakorruse” episoode, millest eriti meeldejäävad, isegi vapustavad, on kaks: Katrin Kohvi mängitud suurtalu noorperenaise äraviimine, kelle sisemine üleolek küüditajaist sundis taganema isegi viinauimas vägistaja, ja lahing Nuudimäe talu pärast. Hilja Varemi kehastatud vanaperenaine, kes keeldub mundris relvakandjaid majja laskmast, ühendub minu silmis mütoloogilise Lindaga, kes, hetk veel ja – muutub grantiitkujuks koduuksel. Kuid ei, stseeni maandavad püssipaugud ja algab tulevahetus.
Paas, V. (2001). Midagi on siiski tehtud. Sirp, 8. juuni, lk 17. http://www.sirp.ee/archive/2001/08.06.01/Film/film1-4.html (1.12.2011).

Ants Juske: „Terve film koosneb stiilsetest, suurepäraselt ülesehitatud kaadritest, kusjuures stiililises plaanis võime rääkida täiesti omaette novellidest. Näiteks episoodides, kus tullakse lastele koolimajja järele, või kui väike poiss peidab ennast kappi toas, kus vanaisa on surnud - stiililises võtmes omaette blokid. Probleem on selles, et need novellid iseseisvate blokkidena on täiesti vaadatavad, aga filmi kui terviku seisukohalt tekib mättalt mättale hüppamise tunne. /---/ "Äratuses" leiduvatest stiilidest võiks teha kolm eri stiilis filmi.“
Juske, A. (1990). Ilusate kaadritega mättalt mättale. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 22-24.

Evald Laasi: „"Äratus" on sünge film. Ootasin seda vaadates kärsitusega, kas tõesti ei tule ühtegi helgemat hetke /---/ Niisugune moment tuli, ning allakirjutanu oli meeldivalt üllatunud, kui nägi, et R. Saluri oli hästi ära kasutanud talle jutustatud loo lahingust Marta Määritsa talus Sõmerpalu vallas Võrumaal 1. aprillil 1946.
Filmis näidatud lahing on minu arvates traagilisest lõpust hoolimata väga oluline. See näitab, et meie rahvas ei olnud siiski passiivne lambakari /---/ Muide, tõelises lahingus sai rahvuslipu all surma 10 meest ja 3 naist, ning neist ei saadud kedagi elavalt kätte, nad eelistasid alistumisele maja ärapõletamist. /---/ Kokkuvõttes leian, et ka ajaloolase pilgu läbi vaadatuna on "Äratus" silmapaistev saavutus.
Laasi, E. (1990). Filmist "Äratus" ajaloolase pilguga. Reede, 16. veebr, lk 7.

Tõnu Karro: „Rahva mälusse on märtsipäev sööbinud niivõrd elavana, et filmitegijate kunstitaotlused mõjuvad kohati tarbetu veiderdamisena, vägivalla ja viijate asjatu poetiseerimise katsena, rõhutades nende sidemeid teispoolsusega, Saatana sigidikkudeks olemisega. Vägivald on ju oma olemuselt hall ja ühenäoline.“
Karro, T. (1990). Tänasesse suunatud küsimused. Teater. Muusika. Kino, nr 8, lk 84-89.

Peeter Torop: „Uue aja sündi Eestimaa jaoks kujutavad filmi tegijad samuti mütoeepilise sümboli kaudu. Munast Antsurahva aiapostil koorub monstrum, mingi mehhanism. "Monstrumite" hooaeg on alanud ja selle olemus ei avane mitte hobuse ja masina vastandatuses, vaid masina võimus. Hobune pannakse teenima küüditajaid ja masinat, nagu hobusemees Sass pannakse Nuudimäe lahingus püssi laskma eestlaste pihta. /---/
Selle filmi paradoksaalsus seisnebki selles, et faabula poolest küllalt lihtne võimaldab üksikepisoodides väga erinevaid mõtestamisvõimalusi. Ja see poleks kindlasti filmi puuduseks, kui vaid erinevate keelefragmentide kuhjumine ei tekitaks vaatajas ülekonstrueerituse muljet.“
Torop, P. (1991). Ajaloo aegruumis. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 20-32.