Georgica (1998)

Sulev Keedus, filmi režissöör

“Georgica” käsikiri valmis Madis Kõivuga kahasse vähehaaval ja sel viisil, et “Kõiv kirjutas esimese variandi ja proovis, kas see minule sobib. Seejärel kirjutasin mina vahevariandi” - ja nii see toimus mitmeid kordi.
Teinemaa, S. (1999). Vastab Sulev Keedus [intervjuu]. Teater. Muusika. Kino, nr 8-9, lk 6.

Raskustest “Georgica” valmimisel. Rahapuudusel tuli võtteid mitu korda katkestada. “Võtted kestsid algul neli kuud ja seejärel venis kõik kolmele aastale. Seisakuperioodid ulatusid kuni üheksa kuuni. Me saime filmi lõpetada tänu ühele Rotterdami erifondile. Alles siis hakati Eestis teadvustama projekti tähtsust ja võimaldati meil film lõpetada,” märgib Keedus usutluses välisajakirjanikule.
Välisajakirjandus Sulev Keeduse „Georgicast (2000). Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 73. 

Keeduse sõnul polnud mitmed tootjastuudiote ja filmitegijate vahetused, mis toimusid “Georgica” tegemise käigus, temast üldse sõltuvad. “Alustasime “Georgicat” stuudios Exitfilm; saime valmis režiistsenaariumi ja siis selgus, et prantsuse rahastajad, kes olid eelarvesse sisse planeeritud, ei tulnud filmiga kaasa, pärast seda seiskus ettevalmistus pikaks ajaks. Kui “Georgica” ettevalmistus uuesti käivitus, olid uuel produtsendil juba omad nõudmised. Mingil määral vahetusid inimesed ka seetõttu, et nad olid hakanud teist tööd tegema. Keegi peale režissööri ei saa endale lubada, et ta pool aastat ootab uut võimalust”
Teinemaa, S. (1999). Vastab Sulev Keedus [intervjuu]. Teater. Muusika. Kino, nr 8-9, lk 6.

Võtetest Tansaanias. Masaid elavad samas rütmis nagu sada aastat tagasi. “Meie siht oli jõuda piirkonda, kus kunagi töötas Lucin. See ei olnudki kõige lihtsam, kuna valge inimene liigub tolles maailmas reeglina vaid safariradadel. Kui nendest teedest aga kõrvale saime, leidsime masaide külad, kus valget inimest oli viimati nähtud mitu aastat tagasi. Loomulikult nad ei teadnud midagi filmist ega näitlemisest, seega on filmitud episoodid dokumentaalsed. Lavastusest masaide juures ei saa rääkida, sest nende eluviis ja traditsioonid ongi lavastus, mida nad ise päevast päeva ellu viivad. Suhtlesime tõlgi abil, jutt käis inglise, suahiili ja masai keeles.”
Teinemaa, S. (1999), lk 6.

Maailmanägemise ja filmitegemise mõjutajatest. Olav Neuland oli üks minu õpetajaid, meenutab Keedus. “Ma alustasin “Diogenese” noortefilmistuudios, mille Neuland kunagi Nõmmele rajas./---/ Hiljem olin Neulandi dokumentaalfilmi “Ajutised inimesed” juures assistent /---/. Tema  mängufilmi “Corrida” tegemisel töötasin aga teise režissöörina. See oli hea kool.”
Teinemaa, S. (1999), lk 9.

“Mul ei ole sellist tunnet, et keegi oleks mind sügavalt mõjutanud. Muidugi on mul omad lemmikud maailmakinos, ka eesti filmis, kuid olulised mõjutused on tulnud pigem väljastpoolt filmi. Mulle ei ole oluline niivõrd kaudne kokkupuude, kuivõrd see, et olen nagu mõneks ajaks kellegi mõjuväljas. Tihti ei pruugi need olla üldsegi kunstiinimesed, kelle mõju ma endas kannan. Näiteks Vormsi Maria, kellega sain kokku Neulandi “Ajutiste inimeste” ajal, ta oli tollal seal üks vähestest põliselanikest. Samasugust mõjujõudu olen tundnud Tansaanias, kus puutusin kokku mõne inimesega, kelle nime ma isegi ei tea. Kuid seejuures sündis midagi sellist, mis mulle mõned väga olulised asjad lahti seletas. Minu jaoks on niisugused mõjutused märksa olulisemad kui raamatud, kontserdid või näitused.”
Teinemaa, S. (1999), lk 10-11.

Evald Aavik, filmi peaosatäitja

Meenutades võtteid Tansaanias: “Kui meil on võimalik filmitegemise huvides ka jaanuaris jaanituld teha, siis seal ei tule see kõne alla. Nemad taidlevad ainult siis, kui on õige aeg. Meie sinnasattumise ajal toimus parajasti poiste ja tüdrukute ümberlõikamise pidu koos rituaalse verejoomisega. Juuakse lehma verd. /---/ Aga et seda pildistada, tuli maksta. Rääkimata filmimisest. Hindades kokkuleppimine oli väga pikk ja piinarikas kauplemine.”

Ekstreemsematest kogemustest “Georgica” filmivõtetel meenutab Aavik juhtumit mesilastega. Mul õnnestus mesilastega, kellega filmi Jaagup ju tegeleb, väga hea kontakt saavutada. Vähemalt ei tekkinud nendega suheldes hirmu, märgib Aavik. “Stsenaariumis on nii, et mina mängin kirikus orelit, mesilaskobarad pääsevad lahti ja mina sukeldun nende eest merre. Mesilased olid pääsenud kuue alla, vastu ihu, ja niipea, kui nad tundsid, et hakkavad uppuma, panid sutsaka. Oma kakskümmend nõela. Süstid ja tabletid olid kaasas, kohe tehti ära, ja järgmise päeval oli jälle võte.”
Karja,S. (1997). 4000 kilomeetrit, 40 kraadi, 20 sutsakat ja 3 Jaagupit [Intervjuu E. Aavikuga mängufilmi “Georgica” võtetest Tansaanias]. Eesti Ekspress: TV-Nädal, 22. aug, lk 12-14.