Georgica (1998)

VÄLISAJAKIRJANDUS SULEV KEEDUSE “GEORGICAST”

 

Vähe valgust tuleb praegusel ajal idast. Kunagi nii kõrgelt hinnatud Ida-Euroopa filmikunst on alla käinud. Ehk aitab Mannheimi festivali koostööprojektide turg, mille raskuskese suunatud Ida-Euroopa filmitegijatele, midagi muuta? Tavapäraselt on Mannheimil alati olnud eriti head sidemed just Ida-Euroopaga. Sel aastal esitati näiteks ainsana viimaste aastate toodangust Eesti filmi. Tallinnast pärit Sulev Keeduse “Georgica” jutustab ühest vanast mehest ühel mahajäetud saarel. See on sõjaväele kuuluv keeluala, mida korrapäraselt pommitatakse. Vanamees jälgib seda välibinokliga ja kannab tulemustest ette. Tema protezheeks saab üks noor poiss, keda ta pühendab oma absurdsetesse rituaalidesse ning sürreaalse keelutsooni maagiasse. Võimsad sümbolpildid, filosoofiline mõistukino, mis aga ülemäära ihaldavalt oma eeskujusid järgib. Tarkovskile saadetakse tervitusi ja ometi ei jõuta temani. Kui aga filmitegija viiks läbi isatapmise? Vahest juhtub see tema kolmanda või neljanda filmiga.
“Berliner Zeitung” 19. X 1998

 Napoli filmifestivali parima filmi väljakuulutamisele eelnes eripreemia andmine eesti filmile “Georgica”, autoriks noor rezhissöör Sulev Keedus, kellele see samuti oli esimene täispikk linateos. Preemia määramise põhjendus on järgmine: ““Georgica” on ilus ja stimuleeriv film, mis märgib uue jõulise lavastajatalendi esilekerkimist.” Film põhineb Vergiliuse “Georgical” ja ilmutab Andrei Tarkovski mõjusid Keeduse kujunemisel, kes on õppinud rezhiid Moskvas ja on lavastanud mõned dokumentaalfilmid enne mängufilmide juurde asumist.
“Corrier* e del Mezzogiorno” 27. VI 1998

Rezhissöör Sulev Keeduse “Georgica” pildimaailm luuakse dokumentaalse täpsuse ja tarkovskilike visioonide peegelduse kaudu. Mingil saarel, kust inimesed evakueeritud ja mis muudetud sõjaväele kuuluvaks keelualaks, elab ainsana endine misjonär Jakub. Ühest küljest tuleb tal iga kord pommitamise ajal tabamusi kontrollida ja sellest telefoni teel teada anda, teisalt pühendub ta manöövritest hoolimata mesindusele, viljakasvatamisele ja kalapüügile — seejuures järgides oma lemmikraamatut, Vergiliuse “Georgicat”, mis samuti laseb pühitseda maaelu rõõme ülemaks sõja eitusest. Kui saarele tuleb maismaalt nooruk, kes on sattunud ühiskonnaga vastuollu, avardub Jakubi tegevusväli ja ta pühendab poisi oma tegemistesse. Unarusse jäetud, tasakaalu kaotanud ja tummaks jäänud nooruk õpib saarel kõigepealt tundma rituaale ning igaühele mõistetavaid elutoiminguid. Kui Jakub hukkub õppuste ajal, õpetab häda nooruki uuesti rääkima.

“Georgica” on film viimasest lapist vabast loodusest keset kvadraatideks jaotatud võitlusvälja. Veelgi enam — see on film elust täis pinget katastroofi äärel. Autor esitab läbimõeldult oma kahe tegelase sise- ja välismaailma ning nende omavahelisi suhteid, ekspressiivse väljendusdramaturgia kaudu saavad selgeks kõik pinged ja lootused. Kus on vari, seal on ka valgus.
“Frankfurter Allgemeine” 20. X 1998 Tõlkinud Kaia Sisask ja Sulev Teinemaa

 

 Kino õppetund

 

Juuksesalgud langevad hallile, räpasele, ebasõbralikule maapinnale. Keegi laseb endal habemenoaga juukseid maha ajada. Mees? Naine? Ei, hoopis laps, kes alistub vaikides? Stseen kestab paar sekundit, paar väga pikka, kohutavat ja külma sekundit. Ta juhatab sisse aeglase järgnemise, mis on tulvil mälestusi, unistusi, košmaare ja igapäevapiinu. Süzhee kirjeldamiseks piisab ühest lausest: laps elab üksikul saarel koos vana mehega, kes on kohustunud temaga tegelema. Aga huvikese ei asu mitte seal (suhteid lapse ja vana mehe vahel on kinos sageli kujutatud). See asub hämmastavalt jõulises kinematograafilises käsitluses. Iga kujund, iga kaader ilmutab harukordset visuaalset jõudu. Plaanid on peaaegu eranditult liikumatud, vormilt peadpööritavalt ilusad, aeglased.

Eesti rezhissööri Sulev Keeduse universumis kulgeb igapäevarutiin omapärases ajamõõtmes. Otsekui võiksid väga pikalt filmitud paigad ja inimesed ilmutada kaootilist minevikku või ebakindlat tulevikku.

Laps ja Jakub laveerivad päevast päeva vaenulikul maal, toetudes teineteisele, et ellu jääda. Üks uriseb, räägib üksinda, palvetab, kõneleb loomadega, teine vaikib sellesama vajaduse tõttu suhelda teisiti. Üks hüpleb nagu laps, teine peidab ennast oma maski taha. Mõlemad on sügavalt inimlikud. Oma mälestustes viibib Jakub rahva hulgas, kelle juures ta elas Aafrikas, tagasitõmbununa, varjul tsiviliseeritud maailma eest nagu nemadki. Filmi käigus meenutab vana mees aega, mil saar oli veel asustatud ja suviti rahvast tulvil. Nüüd on seal tema üksi… ja mõned hauad.

“Kui sa tahad elada ja ellu jääda, siis oota. Oota ja tee seda, mida sa pead tegema. Ja pärast seda, kui oled teinud seda, mida pead tegema… oota veel. See on parim, mida sa võid siin ilmas teha,” õpetab vana misjonär last. Kaks müstilist kogemust. Süzhee on vaid ettekääne. “Georgica” viib meid tagasi lapse juurde, kes me oleme olnud, ja vana mehe juurde, kelleks me saame või keda me oleme lapsena tundnud.

Rääkida Evald Aaviku (Jakub) ja Mait Merekülski (laps) osatäitmisest on peaaegu kohatu, niivõrd jääb neist mulje, et nad mängivad filmis iseendid. Noor Mait on hämmastav. Valgus ja vari mänglevad igal osakesel tema näost ja paljaks aetud kolbast, muutes selle viimsegi kurru ülimalt väljendusrikkaks.

Mis puutub muusikasse, siis see puudutab vaataja kõrva vaid filigraanselt. Helimaailma täidavad müra, lained, mis purunevad kaljudel ja riivavad paadi külgi, vahetud helid, mis omandavad mõõtmatu ulatuse. Ja siis veel kujundite eneste muusika…

Paljudes kontemplatiivsetes, väga tugeva esteetilise küljega filmides ei ole haruldane raskusjõu ületamiseks õhku tõusta, põgeneda flash-back’idesse, stseenidesse, mis manavad üksikasjalikult esile teisaloleku ja õigustavad tummust. “Georgica” on üks neist. Iga filmitud hetk on tõeliselt vahetu, kätkedes käesoleva hetke taju, mida arvukatel ellipsitel ei õnnestu häirida, pigem vastupidi. Sulev Keeduse film on ebatavaline mõtisklus üksindusest, eraldatusest ja mõnede inimeste võimest end maailmast lahti kiskuda, et seda paremini kontrollida ja mitte lasta end sellel lämmatada. Eraldatus kui oma saatuse valitsemine.
“Le Quotidien” 14. III 1999

 

Sulev Keedus ja Evald Aavik: “Kui kõik on hävinud…”

 

Eesti rezhissööri teine ambitsioonikas täismetraazhiline film “Georgica” oli tõeline seiklus nii autorile kui ka näitlejatele, keda siin esindab Jakubi osatäitja Evald Aavik. Keedus meenutab meile, et kino nõuab peaaegu religioosset pühendumist ja et just sellest pühendumisest tuleneb tema sügavus.

Kuidas te tulite “Georgica” idee peale?

Sulev Keedus: Alguses oli meil ainult väljamõeldud lugu. Aga kui me püüdsime materjali dokumenteerida, hakkas meid huvitama üks sarnane sündmus, mis oli päriselt aset leidnud.

Niisiis on Jakub päriselt olemas olnud…

Evald Aavik: Jah. Isegi kui võib tunduda, et tegelased on välja mõeldud, on lugu endisest Aafrika misjonärist, kes elas erakuna ühel saarel, siiski tõsi. Me toetusime dokumentidele, mille see mees endast maha jättis.

S. K. Kõik algas päevast, mil ma leidsin tema kunagiste fotode klaasnegatiivid. Pärast seda tuli põhjalik dokumenteerimise töö.

On see teie kui dokumentalisti minevik (“In Paradisum”, 1993), mis õhutas teid siduma lugu tegelike sündmustega?

S. K. Ei, minu pilk pole ainult dokumentalisti pilk. Muide, kui ma esmakordselt “Georgicale” mõtlesin, polnud ma teinud veel ühtegi dokumentaalfilmi. Eesti oli nõukogude võimu all ja tsensuur oli väga range. Kuna tegevus toimub 50. aastatel, Eestile dramaatilisel repressiooniperioodil, ei saanud ma seda filmi kaheksakümnendatel teha. Niisiis pidin ma tõestama end dokumentaalfilmidega, oodates võimalust ühel päeval “Georgica” juurde tagasi tulla.

Suletus näib mängivat teie filmides tähtsat osa?

S. K. Ma olen tõesti selles teemas üsna kinni. Minule oli Eesti kaua aega üks suur vangla. Muide, ma tegin “Georgica” eelkõige eesti rahvale. Ma ei arvanud, et filmi kunagi välismaal näidatakse ja hinnatakse. Mis puutub Eestisse, siis ma usun, et praegu asjad muutuvad…

Teil oli oma filmi tootmisega probleeme.

S. K. Oli küll. Raha polnud kerge leida. Võtted kestsid algul neli kuud ja seejärel venis kõik kolmele aastale. Seisakuperioodid ulatusid kuni üheksa kuuni. Me saime filmi lõpetada tänu ühele Rotterdami erifondile. Alles siis hakkati Eestis teadvustama projekti tähtsust ja võimaldati meil film lõpetada.

E. A. Ka meile tundus see aeg pisut pikk! Mina oma eas muutun vähe. Aga kas te kujutate ette last, Maitu? Kolme aastaga ta ju arenes.

Poisi osatäitja Mait Merekülski on muide erakordne.

E. A. Jah. Ta ei mänginud “ameerika stiilis”. Tal oli — ja minul muuseas samuti — erinev arusaam sellest, mida ollakse tavaliselt harjunud ekraanil nägema. Ta püüdis olla “naturalistlikum”. Küllap sellepärast, ma arvan, tunnetati filmi Poolas, Itaalias ja Prantsusmaal erinevalt, kuid vaatajad võtsid tegelase iga kord omaks.

S. K. Mait on tundlik poiss, ja temaga polnud lihtne töötada, aga mida kaugemale me võtetega jõudsime, seda kergemaks läks. Mitte keegi teine poleks suutnud last niimoodi kehastada.

Vergiliuse “Georgical” on filmis keskne koht. Kas raamat kuulus misjonäri isiklike asjade hulka?

E. A. Ei, raamatul on eelkõige sümboolne väärtus. See on kirjutatud enne ristiusu tulekut ja räägib puutumata maast ja viisist, kuidas seda üles harida. Jakub, tegelane, keda mina mängin, tõlgib raamatut, et anda Aafrika hõimule edasi selle teadmisi. Filmi lõpus võtab laps Jakubi töö uuesti käsile. Õigupoolest kirjeldab “Georgica” uue ühiskonna sündi.

S. K. Kui me alustasime tööd filmi stsenaariumiga (eriti Jakubi rolliga), mõtlesime kohe lülitada sinna “Georgica” raamatu: see võimaldas vana mehe isikut konkretiseerida. Kui Jakub on aru saanud, milline viga oli püüda põliselanikke ristiusku pöörata, leiab ta “Georgicas” tagasitee elu põhiväärtuste juurde. Kuidas leida elutõde, kui kõik on hävinud?
“Le Quotidien” 15. III 1999