Elu tsitadellis (1947)

Tallinnfilmi sünopsis

Film "Elu tsitadellis" on tehtud kirjanik August Jakobsoni samanimelise näidendi järgi. Filmi peategelane, kuulus botaanikaprofessor Miilas on sulgenud ennast oma majja, et tegelda teadusega ja mitte märgata seda, mis toimub väljas. Kuid käimas on II maailmasõda, Saksa okuipatsiooni lõpp Eestis ja Punaarmee tulek. Kui Nõukogude võimu esindajad lubavad professor Miilase suure unistuste projekti (mis hõlmab soode kuivendamist) teoks teha, väljub vana teadlane oma "Tsitadellist" ja tänab vaimustunult Nõukogude võimu.
(Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 82)

Filmi saamisloost

August Jakobsoni näidendi “Elu tsitadellis” ekraniseeringuga 1947. aastal algab Nõukogude Eesti mängufilmi ajalugu. Selleks ajaks oli sõda ja Nõukogude kultuuripoliitika hävitanud enamuse kohalikust sõjaeelsest filmimaailmast nii tehnilises kui ka loomingulises mõttes: “Kadunud oli natsionaliseeritud Eesti Kultuurfilmi veel 1940. aasta suvel moodsa filmitootmise tasemel olnud tehnikapark, põgenenud, likvideeritud või kõrvale jäetud olid paljud Eesti Vabariigis tegutsenud filmiloojad, -juhid ja –ametnikud. /---/ Nii tahtlik kui ka sõjast tingitud (abistav) puhastus teenis üht eesmärki: alustada uuelt leheküljelt okupeeritud Nõukogude Eesti filmikunsti, millel olid algusest peale  ja püsisid veel aastakümneidki hiljem “transplantaadi tunnused”, nagu kirjutas Lennart Meri 1968. aastal oma krestomaatilises artiklis “Suur üksiklane”.”

Võitlus käis mitmel rindejoonel, lisaks imporditud filmitehnikale ja filmitegijatele, rääkimata sotsialistlikust esteetikast, propageeriti kirjasõnas veel kaua aega agressivselt teadmist, et filmikunst sündis siinmail tänu nõukogude kultuuri “viljastavatele tingimustele”, vaikides täiesti maha sõjaeelse kohaliku filmikultuuri.

Uutesse vabariikidesse saadeti Venemaalt kinematograafilised abiväed, kes pidid kohalikku pinnasesse külvama ideoloogiliselt laitmatu filmikunsti seemne. Majanduslikult ebarentaablite väikeste rahvusstuudiote rajamine oli osa “suurest stalinlikust kultuuri- ja rahvuspoliitikast”. Nii sattusid Eestisse ka Herbert Rappaport ja Leonid Trauberg – vastavalt filmi “Elu tsitadellis” lavastaja ja stsenarist.
Näripea, E. (2007). Ruumidiskursus  Nõukogude Eesti mängufilmis 1947-1959. KesKus, nr 10, http://www.kes-kus.ee (27.09.2011).

Filmi lavastaja Herbert Rappaport (kodanikunimega Rappoport, 7.07.1908-5.09.1983) oli Viinis sündinud juudist lavastaja, kes pärast Berliinis, Pariisis ja aastail 1934-1936 Hollywoodis töötamist 1937. aastal emigreerus Nõukogude Liitu, asudes tööle stuudios Lenfilm. Tema saabumine N. Liitu sellel kõige traagilisemate repressioonide aastal ning tõus toonaste tipplavastajate kilda on Jaak Lõhmuse meelest täis saladusi. Eestisse “kinematograafiat rajama” saadetuna jõudis ta siin teha koguni neli mängufilmi, lisaks  filmile “Elu tsitadellis” veel “Valgus Koordis” (1951), “Andruse õnn” (1955) ning “Vihmas ja päikeses” (1960).

„Elu tsitadellis” filmiidee hakkas küpsema juba 1946. aastal, mil nii Vanemuises kui ka Estonias mängiti menukalt tollase juhtkirjaniku Jakobsoni samanimelist lavatükki. Ajakirjanduse andmeil algasid ka filmi lavastamise ettevalmistustööd sel aastal, eesmärgiga ühtlasi “luua alus iseseisva kunstilise filmi  produktsioonile vabariigis”
Tammark, A. (1947). "Elu tsitadellis" filmilindile. Stalinlik Noorus,nr.7, lk 295.

Kaasaegsete meenutusel kavandati 1946. aastal suurtootmiseks kõike vajalikku omava filmilinnaku, „Eesti Hollywoodi” rajamist Nõmmele. Suurte unistuste täitumise ettevalmistuseks avati veel samal aastal Tallinna Teatriinstituudi juures filminäitlejate fakulteet, “sisseastumiskatseid kureerima saabus Tallinnasse elav klassik Lev Kulešov. 10. septembril võisid ennast tulevase filminäitlejana teiste hulgas rõõmsasti tunda ka Leida Laius ja Grigori Kromanov,” märgib filmikriitik Jaak Lõhmus. Suurejoonelised filmilinnaku  kavad  aga jäidki teostamata.
Lõhmus, J. (2007). Esimene mängufilm ENSVs. Sirp, 16. nov.

1947. aasta 25. veebruaril teatas Rahva Hääl, et Tallinnasse saabusid Moskva Keskfilmistuudiost sm-d Rapoport ja Trauberg, et alustada kohapeal eeltöid eesti esimese nõukogude mängufilmi filmimiseks. Režissöörid tõid kaasa ka Moskvas kinnitatud filmistsenaariumi. Uue filmi sisevõtteid loodeti alustada Kaupmehe tänaval avatavas paviljon-stuudios, ent seegi ei valminud planeeritud ajaks ja stuudiovõtted tehti lõpuks hoopis Lenfilmi paviljonides. Ajakirjanduse andmeil alustati filmivõtteid 1947. aasta augustis.

Eesti filmindust “ehitati üles eesti materjalist, aga võõraste käte ja silmadega” -  resümeerib Jaak Lõhmus. Filmi näitetrupp koosnes eranditult eesti osatäitjatest, aga filmi teostuse pool oli peaaegu  täielikult Lenfilmi kontrolli all. Eranditeks olid vaid filmi helilooja Eugen Kapp ja teise režissööri Maksim Ruffi paremaks käeks, “teiseks teiseks režissööriks”, viimasel hetkel vormistatud Andres Särev, kuupalgaga 2000 rubla. “Keegi pidi ju olema võõramaa lavastaja ning filmikogemusteta eestlaste vahemees. Võtteplatsil kõlasid vaheldumisi vene, saksa, inglise ja eesti keel. Keegi pidi ju jälgima eestikeelset dialoogi, sest kogu film võeti üles otseheliga.”
Lõhmus, J. (2007). Esimene mängufilm ENSVs. Sirp, 16. nov.

Filmist ja selle tähendusest

Filmi saatis suur edu ja au. “Elu tsitadellis” sai 1948. aastal Stalini II järgu preemia, see jõudis miljonite kinokülastajateni N. Liidus ja välismaal. Seda näidati Saksamaal, Austrias, Rootsis, Soomes ja Šveitsis. Jaak Lõhmuse andmeil dubleeriti film lisaks vene keelele veel vähemalt läti, leedu, ukraina ja gruusia keelde. Ka Eesti rahvas võttis filmi huviga vastu, oli ju viimase kodumaise mängufilmi “Päikese lapsed” esilinastusest (1932) möödunud juba 15 aastat ja kinno tuldi eelkõige armastatud eesti näitlejaid vaatama (Lõhmus 2007, samas).

Jakobsoni näidendis ja selle põhjal tehtud filmis, kus räägitakse 1944. aasta sügisel Eestis aset leidnud sündmustest, ei lähe rindejoon mitte üksnes sakslaste ja Punaarmee vahelt, vaid lõhestab ka tutvuskonda ja peret. Rinne jookseb läbi isa ja poegade vahelt. Eluvõõras isa paljastab lõpuks vanema poja kuritööd, kasvab ümber ja astub rahva hulka. Sood ootavad kuivendamist. (Lõhmus, J. 2007, samas). Stsenaariumi järgi kulgeb filmi sündmustik ühes väikses Eesti linnas, kuid eesti vaatajatel pole muidugi raske ära tunda Tallinna, kus lugu üles võeti.

Tatjana Elmanovitši sõnul on loo kaudu “vanast kodanliku aja intelligendist, kes raskete katsumuste toel hakkab nägema idast kerkivat päikest” Rappaport suutnud imekspandava osavusega sugereerida tollal kohustuslikku ideoloogilist joont ja näidata sedagi, et ees seisab terve rahva “ümberkasvatamine”. Juba filmi pealkirigi peidab endas teatud etteheidet. Tsitadell on samaaegselt väikese Eestimaa kujund, mis osutab võltsile kujutelmale: “Elu Eestis oleks kulgenud justkui paksu kaitsva müüri taga ajal, mil teised sõdisid. Tegelikult olid ju stalinism ja sõda teinud Eestist läbisõiduhoovi, kuhu tuldi üksnes lõhkuma, mobiliseerima, küüditama… /---/ Ja kust mindi, et mitte kunagi tagasi tulla.”
Elmanovitš, T. (1988). “Elu tsitadellis” täna. Teater. Muusika. Kino, nr 8, lk 56, 58.

Ka professor Miilase eramust saab kõnekas kujund, mis hiljemgi, filmist filmi seostub kodanliku natsionalismi sümbolina ikka ja jälle kurjuse, “lubamatult õõnestava meelsuse ning tagurliku maailmavaatega.”
Näripea, E. (2007). Ruumidiskursus  Nõukogude Eesti mängufilmis 1947-1959. KesKus, nr 10, http://www.kes-kus.ee (27.09.2011).

Uue inimese kasvatamise kõrval on filmi lülitatud ka stalinlik looduse ümberkujundamise utoopia, kohalikus kontekstis siis soode kuivendamise teemana. Filmi lõpukaadrites, pärast ümberkasvamist ja sotsialistliku korra eeliste tõdemist, näebki heldinud vana professor aknast välja vaadates juba vaimusilmas soo asemel päikesekullas voogavat viljavälja. 

Arutletud on selle üle, kas “Elu tsitadellis” on üldse eesti film. Pole kahtlust, et vaatamata oma võltsajaloolisele ja vulgaarpoliitilisele sisule jääb see siiski üheks tähiseks eesti filmiloos. Selles filmitegijate arvates oma aja kohta professionaalselt teostatud linateoses on jäädvustatud terve plejaad omaegseid häid eesti näitlejaid, lisaks on see oma väga selgete nõukogulike klišeedega huvitav ka õppefilmina. Ajastudokumendina on  ta ühtlasi osa  eesti kultuuriloost ning sellisena väärtuslik. “Mõnikord võib vana mängufilm rääkida oma ajast rohkemgi kui kroonika. Oleneb vaid, kuidas tõlgendada,” leiab Jaak Lõhmus.
Elu tsitadellis kommentaarid. ETV saate 21.11.1993 käsikirjalised materjalid.

Filmi eest saadud autasud ja aunimetused

Väljapaistvate tööde eest kunstilise kinematograafia alal 1947. aastal määrati  II järgu Stalini preemiad (50 000 rubla):
Herbert Rappoportile, Eesti NSV teenelisele kunstitegelasele, režissöörile;
Hugo Laurile, Eesti NSV rahvakunstnikule;
Lia Laatsile, näitlejale;
Lembit Rajalale, näitlejale, kinofilmi “Elu tsitadellis” eest.

NSVL Ministrite Nõukogus. Stalini preemiate määramisest väljapaistvate tööde eest kirjanduse ja kinematograafia alal 1947. aastal. Noorte Hääl, 3. apr, 1948 (sama  Rahva Hääl, 3. apr, 1948, Õhtuleht, 3. apr, 1948, Sirp ja Vasar, 10. apr,1948).

ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega (6.11.1947) otsustati anda aunimetused järgmistele filmis osalejatele:
Andres Särevile  - Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus silmapaistvate teenete eest näitekunsti alal ja suure loomingulise töö eest kõrge kunstiväärtusega filmi “Elu tsitadellis” lavastamisel;
Marie-Elisabet Kuuskemaale – Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus silmapaistvate teenete eest näitekunsti alal ja suurepärase esinemise eest ema osas filmis “Elu tsitadellis”;
Herbert Rappoportile - Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus kõrge kunstiväärtusega filmi “Elu tsitadellis” lavastamise eest.
Rahva Hääl, 6.nov, 1947.

ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega (6.11.1947) autasustati NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjadega järgmisi filmi “Elu tsitadellis” lavastamisega seotud loomingulisi töötajaid:
Iisak Goldin (direktor), Jevgeni Enei (kunstnik), Sergei Ivanov (peaoperaator), Aleksander Lapšin (dekoratsiooni ja lavastamise töökoja juhataja), Rudolf Nuude (näitleja), Aino Pindman-Talvi (näitleja), Lembit Rajala (näitleja), Maksim Ruff (režissöör), Leonid Trauberg (stsenarist), Aleksei Vaal (kinolindi ümbertöötamise osakonna ülem), Leonhard Valter (helioperaator), Solomon Šumjatšer (vanem heliinsener), Aleksander Zavjalov (kombineeritud võtete operaator).
Rahva Hääl, 6.nov, 1947.

Filmi arutelust Leningradi Kinomajas

Filmi läbivaatusega seotud arutelu 22.11.1947 Leningradi Kinomajas, kus viibisid ka ENSV kinematograafiaminister Olga Lauristin ja näitleja Hugo Laur, peegeldab  ilmekalt toonast retoorikat. Allpool mõned katked Olga Lauristini sõnavõtust enne filmi demonstreerimist:

“Film “Elu tsitadellis” on esimene eesti kunstiline film. “Lenfilmi” töötajate rikkalikud kogemused ja suur meisterlikkus, eriti sm. Rappaport’i juhtimine aitasid eesti näitlejatel, esmakordselt töötades kinos, luua teos täis suurt ideelist jõudu ja kunstilist tõde. /---/ See film on parim näide sellest, kuidas Nõukogude rahvad jagades üksteise kogemusi, üksteist aidates, loovad Nõukogude kultuuri, vormilt rahvuslikku ja sisult sotsialistlikku. /---/ On loodud teos täis suurt ideelist pinget, sügavat kunstipärasust ja suurt emotsionaalset mõju. See film on suureks panuseks Eesti töötavate hulkade kasvatamisel, sisendades nõukogude ideoloogiat, seades vastu kodanlisele individualismile Nõukogude patriotismi kõrged ideed – ja ennastsalgava rahva teenimise.”

Ka kõik teised arutelul sõnavõtjad kiitsid ülevoolavalt vastvalminud filmi. Eriti tõsteti esile eesti näitlejate meisterlikkust ja nimeliselt just Hugo Lauri mängu, kes lahendab psühholoogilise ülesande suure väljendusrikkusega ja nappide vahenditega. “Parim, mis leidus filmis – see on näitlejate küps meisterlikkus,” märkis kokkuvõtvalt Tšir Škov. (Arutelu stsenogrammi tõlkinud vene keelest Hugo Laur).
Allikas: ERA R-1603.1.8

Filmi heli taastamine

Kuna filmi eestikeelne originaalheli oli Moskva Kinokomitee Filmifondis kaotsi läinud, tehti 1960. aastal Tallinna Kinostuudio poolt uus järelsünkroniseerimine, kus juba meie hulgast lahkunud näitlejaid (Andres Särev, Lembit Rajala, Aleksander Randviir jt) rääkisid sisse teised näitlejad: Lembit Rajala - Karl Kalkun; Andres Särev - Voldemar Alev; Aleksander Randviir - Kaarel Toom.  Koos uue helireaga  valmistati filmile ka uued, praegused tiitrid.
ERA.R-1603.1.8

Filmiga seotud helilindid ja saated

Seotud helilint: Arhivaal 818, Fond 319 (Eesti Raadio). Filmi “Elu tsitadellis” peaosaliste, Stalini preemia laureaatide austamisõhtu Kultuurihoones. Tootja Eesti Raadio, salvestatud 9.04.1948. Autor Anne Jaama (helioperaator). Kestus 10:07 (monoheli). Esinejad: Oskar Urgart, Eduard Päll, Paul Viiding, Ants Lauter, Olga Lauristin, August Jakobson, Hugo Laur, Lembit Rajala. Urmas Otti saade Lia Laatsiga (kordus ETV2 20.02.2011)

Filmist ja selle kaadritagustest sündmustest vt ka Eesti filmi 100. juubelile pühendatud ETV saatesarja Kaadris, mis on leitav ERR arhiivis, http:/etv.err.ee/arhiiv.
Kaadris: Elu tsitadellis, http://arhiiv.err.ee/vaata/kaadris-elu-tsitadellis