Radikaal (2008)

Andres Maimik ja Rain Tolk filmi saamisloost

Miks just Margus Lepa ja Nõmme Raadio?
Maimik: Meid huvitavad igasugused äärmuslikud tüübid, radikaalid, vastandujad. Isikud, kellega on toimunud salapärane muutumine. Võimsad karakterid, kelles on peidus intriig või kes esindavad teatud suundumusi ühiskonna allhoovustes.
Tolk: Nõmme Raadioga on samasugune värk kui „Teletupsudega”. See oli lastesaade, mis oli mõeldud imikute kisa vaigistamiseks, aga selle suurimateks fännideks osutusid hoopis peolt koju vaaruvad pilvevennad, kes hommikul endale viimase marihuaanaplotski keeravad ja telekast rõõmsaid tupsukesi naudivad. Nõmme Raadio on tehtud tõsiselt tõsimeelsetele inimestele, kuid seda kuulavad ka paljud huumorisõbrad, kes meie tähelepanu selle jaama fenomenile juhtisid.

Kas te nüüd teate, mis see Nõmme Raadio on?
Tolk: Natukene rohkem teame küll. Kui seda tõsisemalt võtta, erineb ta ikka väga teletupsumaailmast. Me küll lõpetame oma filmi üsna positiivse sõnumiga, et Nõmme Raadio on justkui ülemuse pildiga poksikott, mida tagudes saad ennast välja elada, aga samal ajal pole ma selles päris kindel.
Maimik: Mul oli ühel hetkel tunne, et viibime justkui väga lähedal ühiskonna alateadvusele, kus kobrutab tohutu mass sotsiaalset ängi, viha ja paranoiat. Margus Lepa monumentaalne isiksus on justkui „ventikas”, mis meile kõike seda näkku viskab.

Millest see äng teie arvates tuleb?
Maimik: See on sumbunud sotsiaalne energia, vimm, mis otsib väljapääsu. Sa oled võõrandatud oma riigist, võimust, valitsemisest, ja ka surutisest, vaesusest. Sa näed, kuidas võim ajab oma asju, aga sinu elujärg sellest kuidagi ei muutu.
Tolk: Siia saab lisada ka võõrandatuse isiklikust elust. Eestlastel pole kombeks omavahel asju selgeks rääkida ja mõelda, nii moonduvad isiklikud tungid ja probleemid ka sotsiaalseks vihaks. Ja siis ongi lohutav kuulda, et keegi justkui sõnastab ja väljendab sinu mõtteid.

Hea küll, aga milline on siis raadiojaama peaideoloogi Margus Lepa liin?
Maimik: Ta on riigikesksust propageeriv radikaal, kes eeldab, et kodanik on riigi jaoks ja riik kodaniku jaoks. Selles fundamentalismis on midagi ebamugavat.
Tolk: Margus Lepa püüab end välja käia kui uurivat ajakirjanikku, kes tõstatab nii-öelda ebamugavaid teemasid (Estonia uppumine, Jörg Haideri surm), kuid kui lähemalt süveneda tema teemavalikusse, selgub, et faktid on seal enamasti ühe-kahe suure idee teenistuses.

Olen aru saanud, et teie koostöö Margus Lepaga ei sujunud kõige kergemini.
Maimik: Kontakti loomine kulges üsna vaevaliselt. Lepa suhtus meisse kui jobudesse. Tema jaoks olime ullikesed, kes ei saa ise ka aru, mida ja miks nad teevad.
Maimik: Aga kui olime Lepaga terve päeva koos olnud, oma verbaalse pingpongi maha pidanud, siis oli ta vägagi jutukas. Ju teda käivitab just selline olukord, kui tema vastas istub isik, kelle vaated erinevad tema omadest ja kes julgeb need ka välja tuua.

Rain, kas tegemist oli äkki sinu Esto TV aegade pärandiga, et ta teisse umbusklikult suhtus?
Tolk: Võimalik, aga „Radikaal” on tehtud hoopis teise suhtumisega kui Esto TV.
Maimik: Sarnane on ainult reportaažlik lähenemine, kõik ülejäänu on erinev. Lepaga võib nõus olla või talle võib vastanduda, aga igal juhul on ta tõsiseltvõetav ja äärmiselt sisendusjõuline isiksus. Täitsa arusaadav, et tal palju fänne on. See film otsibki põhjust küsimusele, kuidas on saanud klounist ja õhtujuhist – Kiire osatäitjast – ainult musta kandev, kõiki sajatav vihane radikaal. See kõva mehe poos, mida ta praegu esindab, on justkui püüd veenda maailma selles, et ta pole enam see tedretähniline jobu Kiir.

Olete üsna erandliku käekirjaga dokitegijad, ainsa analoogina tuleb meelde veel vahest U. E. Liiv, kes samuti ei häbene kaadritaguseid kommentaare.
Maimik: Minu arust Eestis on väga vähe publitsistlikku kinematograafiat, selliseid BBC-likke reportaaže, kus filmitegija ise on üheks peategelaseks, kes käivitab intriigi, ning kelle vastuolulisest suhtest intervjueeritavaga kujunebki filmi selgroog.

Sulle, Maimik, on aeg-ajalt ette heidetud liigset irooniat.
Maimik: Mis mõttes? Ma ei tee inimesi lolliks, ma näitan neid sellisena, nagu nad minu jaoks paistavad, mitte sellisena, nagu nad ise arvavad end välja paistvat. Muidugi saab montaažiga subjektiivsust lisada, aga subjektiivsus ongi hea dokumentalistika alus.
Tolk: Oleksime võinud „Radikaali” peategelasega montaažis oluliselt julmemalt ringi käia, kuid jätsime ka vaatajale oluliselt mõtteruumi.
Maimik: Arvan, et enamik inimesi, kes filmi vaatab, jagab pigem Lepa arusaamu kui meie positsiooni.

Davidjants, K. (2009). Tolk ja Maimik: Lepa on ventiil sotsiaalsele vimmale. Eesti Päevaleht, 6. jaan, lk 13.

Filmist kriitiku pilguga

Tiit Tuumalu: „Võib üksnes ette kujutada, milline kuulajate torm tabab marginaalse Nõmme raadio lainepikkust, kui ETV näitab täna õhtul varjusurmas Esto-TV liikmete Andres Maimiku ja Rain Tolgi dokumentaalfilmi «Radikaal». Miks nii? Ikka sellepärast, et Maimik ja Tolk on valmis vändanud linateose, mis tekitab rohkem küsimusi, kui annab vastuseid. On intrigeeriv, isegi provokatiivne. /---/

Kuigi linateos ise tunnistab end Margus Lepa portreteerimisel, temast n-ö sotti saamisel, läbikukkunuks, on see «läbikukkumine» kõnekam portreefilm kui enamik teisi kodumaised analooge, mis hellitavad oma kangelasi, siidised kindad käes.
«Radikaal» on teos, mis algab sealt, kus mõni teine juba lõpeb. Või ka eos takerdub. Ajakirjanikud, kel on tulnud intervjueerida mõnd raskesti kättesaadavat inimest, tavaliselt välismaist staari, teavad, et vahel saab huvitavama loo sellest, kuidas eesmärgini jõutakse, harvem sellest, kuidas ei jõuta – mitte niivõrd eesmärgist enesest.
Sellest on lähtunud ka Maimik ja Tolk. Tõsi, sellise filmi sünniks annab juhtlõnga kätte Lepa ise. Uurivaks reporteriks kehastuv Tolk kuuleb Lepale helistades pidevalt kinnist tooni ja otsustab lõpuks ise lapuliseks hakata. Nii satub vaataja võrratute kaadrite otsa: külastab humorist Raimo Aasa sünnipäevaturnee etteastet Tartus või astub improvisatsiooni korras esimest korda sisse Nõmme raadio stuudiosse. Ainuüksi protsessist enesest sünnib haarav portree. 
Pole vaja pikalt mõistatada, kust ammutavad Maimik ja Tolk eeskuju. Muidugi, Nick Broomfield ning Michael Moore ja Co. Ka «Radikaali» stiil on publitsistlik. See tähendab terav. Ja subjektiivne. Ometi respektiv.
Üks filmitegijatest tolgendab pidevalt kaadris. Ja kommenteerib – seda juba kaadri tagant –, mis tundmusi üks või teine reaktsioon või mõtteavaldus temas esile kutsub.
Risti ette ei lööda – kõik, mida on vaja küsida, küsitakse ära. Olgu jutuks siis natslik sümboolika, juudid või immigrandid ehk teemad, mis Lepa ja Nõmme raadioga seoses esile kerkivad. Ja ikka otse kaadris.
Nii saadakse kätte kõige vahetumaid reaktsioone. Ja mitte ainult Lepalt. /---/
Tagasihoidliku «Eesti lugude» formaadi sees peidab seekord end üllatavalt intrigeeriv film.
Tuumalu, T. (2009). Käitu korralikult - Suur Vend jälgib sind! Postimees, 7. jaan, lk 14.

Veiko Märka: "Radikaal" on huvitav, hoogne ja isegi vaimukas, aga mingit sisulist väärtust sel pole. Ega ma Lepast rohkem teada saanud, kui varem tema avalike esinemiste järgi teadsin. Rein Maran on isegi herilastest huvitavama filmi teinud, kuigi sisulist vahet nagu pole.
/---/
Kuna filmi põhitelg oli Lepa keeldumine filmimisest või selle vältimine, siis võis Rain Tolki vaat et rohkemgi kaadris näha. Kõige jubedam oli see, et Tolk muutus filmi jooksul ka ise üha rohkem ja rohkem intervjueeritava sarnaseks.“
Märka, V. (2009). Kuidas me ei saanud filmi Margus Lepast. Eesti Ekspress: TV Ekspress, 15. jaan, lk 2-3.

Olev Remsu: „Publitsistikas on seesugune mõiste nagu „õhus rippuv teema”. On midagi, mida rahvas ootab, mida kibeleb teada saama, ja siis tuleb õige autor, kes probleemipuntra vaheda mõõgaga lahti raiub. Pärast on rahvas autorile tänulik: ole meheks, tegid meid targemaks! Või vastupidi: sa igavene oinas, mida oled sina teinud, sa oled minu ideaali mõrtsukas!

Radikaalsus meie poliitikas on kahtlemata käsitlemist väärt ainevald. Nõmme raadio  tagamaade avamine, võtme otsimine sellele kummalisele nähtusele on tänuväärt töö. Usun, et korraliku tegemise puhul oleks selles peegeldunud meie ühiskonna olemus nagu piisakeses ookean. Margus Lepa isik on läbi ja lõhki intrigeeriv, teda saaks portreteerida lausa oksüümoronlikult, esitades sisemisi vastandusi, mis justkui ei tohiks ühe inimese sees koos olla. Aga, näe, hullu, ometi on!

Nii et Andres Maimiku ja Rain Tolgi publitsistivaist  on teemavalikul taas kümnesse lasknud.

Milline on aga tulemus? /---/ Tolk on kahtlemata väärt näitleja, kuid ta on võrdlemisi kitsa ampluaaga karaktertüpaaž. Ja sedapuhku on režissöör(id) eksinud, talle vale osa pakkunud. Sõprus või kollegiaalsus  on olnud tähtsamad kui väärt teos. Või on Tolk endale ise vale osa võtnud? Kriitiline enesenägemine pole suutnud talitseda soovi ekraanile pääseda. Või pole hindavat pilku enda suhtes olemaski? Igatahes Tolgi natuur ei sobi probleeme lahendama, ta pole detektiiv ega psühhiaater, kes enigma lahti harutaks, vaid hüsteeritseja, kes trummi taob. Fanatismimõistatust aga põristamisega lahti ei muugi. Kusjuures Tolk jääb Tolgiks edasi, samasuguseks, nagu  me teda eelmistest filmidest mäletame. Ainult et tegemist pole „Sügisballiga”, mis on tõesti hea film suuresti tänu Tolgi esmaklassilise partii tõttu. „Radikaalis” käib Tolk mõtestamatult kassina pidevalt ümber palava pudru, suutäiele ligi ei pääse.

Olgu, võib juhtuda, et kaks inimest, saatejuht ja portreteeritav, ei klapi kokku, siis tuleb üks neist välja vahetada. Tolk võiks jätkata oma rida, Lepat usutlegu inimene, kes sellega toime  tuleb, Lepa vägevast enesekaitsemüürist läbi murrab. Ja nüüd tuleb tõeline eetika- ja loogikaaps: saatejuhi saamatus on pea peale pööratud, sellest on tehtud süüdistus Lepa vastu. Meie tuleme kaameraga ja meid ei lasta sisse!“
 /---/
Terviktekst:
Remsu, O. (2009). Lörtsitud teema. Sirp, 16. jaan, lk 18.
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=8005:loertsitud-teema&catid=4:film&Itemid=3&issue=3235 (23.04.2013).

Linnar Priimägi: „Mõlemad filmid [Manfred Vainokivi „Nagu kärbeste sumin” ning Andres Maimiku ja Rain Tolgi „Radikaal” - toim] lähtuvad ekslikust arusaamast, et dokumentaalfilm saab seda etem, mida friigim portreteeritav on välja otsitud. „Kärbeste sumin” on üles leidnud Aarne Meensalu, keda kutsutakse Korstnaks; „Radikaal” püüab kinni Margus Lepa. Üks suuremal, teine vähemal määral on nood ühiskonna marginaalid. Just nimelt — mitte radikaalid, vaid marginaalid, st ääre-asukad. /---/

On tunda, et nii nagu Aarne Meensalut näidati napooleonina, tahaksid siinsed tegijad Margus Lepat paljastada hitlerina. Meile söödetakse intervjuusid Nõmme turuliste ja kaubamaja kellasseppadega ning nood manavad Nõmme Raadio truude kuulajatena silma ette Paul Padua maali „Der Führer spricht” („Führer räägib”, 1939), kus perekond istub raadiovastuvõtja all (just! Führer’i hääl tuleb kõrgest) kõigi nelja sugupõlve koosseisus. /---/

Margus Lepa ei hakka hitleriks kohe mitte mingit pidi. Kaamera ees distantseerub ta koguni oma haakristiga asjadest, mis muidu Nõmme Raadio vitriinis iga päev tema silma rõõmustavad. Säärase oportunismi üle võtab salgamatult natsionaalsotsialistliku maailmavaatega Risto Teinonen oma intervjuus ainult muiata. Ega temagi kipu Margus Lepale silti külge kleepima — mis Rain Tolki taas segab. /---/

Radikaal” on toodetud „sekundaarsest toorainest”, ega täida todagi ülesannet, mis tal Rain Tolgi autoriteksti järgi on: „Uurida Margus Lepa näitel, mis toimub selle jaama [Nõmme Raadio] kuulaja südames ja mis on Lepa totaalse muutumise taga.” See film ei kipu õigustama oma pealkirja. Radikaali pole ju näidatud! Selle asemel paistab kameeleon või luts. Võib-olla päästnuksid kahekordsed jutumärgid filmi nimes: „„Radikaal””?“
/---/
Terviktekst:
Priimägi, L. (2011). Kaamerakunst ja кунсткамера [dokumentalistikast kahe dokfilmi näitel]. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 93-102.