Riiklik hobusekasvatus Toris (1925)

Tori Hobusekasvandus

14. novembril 1855. aastal tehti Liivimaa aadli poolt otsus asutada Tori Hobusekasvandus, mis alustas tegevust juba aastal 1856. aastal. Ajaloolistel andmetel olid Tori ja Avinurme kroonumõisad rüütelkonna käes karja- ja lambakasvatuse arendamiseks. 1855. aastal palusid mõisnikud keisrilt rendilepingu pikendamist 24 aastaks, et asutada hobusekasvandus /---/ nii asutatigi Pärnumaale Tori Hobusekasvandus. Kasvanduse asutamise vajaduse põhjenduseks toodi asjaolu, et kohalik eesti hobune on hävimisohus ning selle päästmiseks ongi vaja kasvandust.

Tori Hobusekasvandus komplekteeriti 47 eesti tõugu märaga  ja 7 noore täkuga . Peale nende osteti Soomest 10 soome tõugu mära ja 3 täkku. Sõidu- ja luksushobustena osteti veel Saksamaalt Veili hobusekasvandusest 3 araabia täkku ning lisaks neile ka 2 traavlitäkku.  Eesti hobuse parandamine ristamise teel ei andnud soovitud tulemusi kuni hetkeni, mil Tori Hobusekasvandusse toodi norfolk- roadsteri tõugu ristandtäkk Hetman (sünd. 1886. a.), kes pani aluse tori hobusetõu aretusele: ta andis häid põllutööhobuste tüüpi järglasi ning temast said alguse esimesed täkuliinid ja märaperekonnad.

Põhikomponentideks tori tõu aretamisel jäid kuni 1936. aastani norfolk-häkni ja kohalik eesti hobune. Liinide arvu suurendati 1937. aastal sissetoodud uute postjee-bretooni tõugu täkkudega. Saavutati uus universaalne hobusetõug, mis kinnitati aastal 1950. Domineerivaks värvuseks on raudjas, valgete märgistega peal ja jäsemetel. Iseloomult on tori hobune energiline, healoomuline, hea veotahtega ja kergesti õpetatav.

Üldiselt võib Tori Hobusekasvanduse 150-aastast tegevust eraldada perioodidesse järgmiselt:

• Eesti hobusetõu parandamise katsed aastail 1856-1880;
• Loobumine eesti hobuse parandamisest ja üleminek kiirustüübiliste hobuste kasvatamisele 1880-1908;
• Tori hobusetõu kujundamine aastail 1908-1920;
• Universaaltüüpi põllumajandusliku hobuse puhasaretamine aastail 1920-1973;
• Hannoveri tõugu täkkude kasutamine, et muuta tori hobune universaalsemaks.

Tori hobusekasvandus, http://www.torihobune.ee/avaleht.htm (21.06.2011).

Tori kirik

Toris, Levi küla maadele püstitati Ordu ajal väike kirik, mis nimetati Maarja kabeliks. Liivi sõja ajal see kabel hävis. Hiljem ehitati Torisse puust kirik. Kuid peagi jäi puukirik kitsaks ning lagunes ja 1831. aastal algasid läbirääkimised uue pühakoja ehitamiseks. 1852. aastal pandi nurgakivi kihelkonnakirikule.

22. septembril 1944 õhkasid Eestist taganevad Saksa väed Tori silla ja süütasid kiriku põlema. Kahjutuli hävitas pühakoja sisemuse, katuse, tornikiivri, tornikella, oreli ja altarimaali. Pärast sõja lõppu püüdis kohalik rahvas kirikut taastada, kuid tollased võimud keelasid taastamistööd. Kiriku taastamise ametlikuks alguseks võib pidada 7. aprilli 1990, mil Tori Kihelkonna Muinsuskaitse Seltsi esimehe Jüri Kask'i eestvedamisel toimusid seal esimesed suured talgud. Taastamistööd kestsid kuni 2001.aastani.
2001. aasta 23. aprillil nimetati EELK Tori kogudus Tori Püha Jüri koguduseks ja pühitseti Eesti sõjameeste mälestuskirikuks. Teadaolevalt on Euroopas kaks sõjameeste mälestuskirikut. Neist üks on Prantsusmaa pealinnas Pariisis ja teine Eestis, Pärnumaal Tori alevis.
Tori kirik, http://web.zone.ee/tkirik/tori_00.html (21.06.2011).

Tori Põrgu

Tori kalmistu kohal Pärnu jõe ääres asub kuni 0,5 km pikkune püstloodne liivakivipaljand kõrgusega ligi 10 m. Maanteesillast veidi maad ülesvoolu asub paljandi allosas sisselangenud koopasuu. Siin ongi Tori Põrgu. Allikad uuristasid liivakivisse kõrge ja sügava koopa. Eelmise sajandi keskel võis minna mööda koobast mitusada meetrit maasügavusse. Tori põrgu koopalagi langes osaliselt sisse 1908. a. Teine suurem varisemine oli 1937.a., suue langes sisse 1974. aastal. Täna koopasse sisse enam ei pääse, kuid seda kaunist ja salapärast kohta viivad uudistama trepid kalmistu värava eest.
Tori Põrgu, http://www.tori.ee/porgu.html (21.06.2011).