Eesti-Leedu esimene maavõistlus kergejõustikus Tallinnas 11.-12.09.1937 (1937)

Eesti-Leedu maavõistlusest

Eesti ülekaaluka võiduga lõppes esimene maavõistlus Eesti ja Leedu vahel. Eesti meeskond esines ülivõimsalt ja saavutas hulga toredustagajärgi, mida kroonisid ka kaks uut Eesti rekordit - Evald Äärmalt teivashüppes 3.95 ja rahvusmeeskonnalt 4X100 teatejooksus 43,1 sek.

Meie eliitmeeskond oli Leedule liiga tugevaks vastaseks. ...Leedu ei saavutanud seekordsel maavõistlusel ühtegi esikohta.
Eesti võitis Leedu 114:56 (1937). Uus Eesti, 13. september, lk. 2.

Spordimees Ruudi Toomsalu
02.04.1913 - 03.08.2002

1930. aastatel oli üldrahvalikuks imetlusobjekti ka Ruudi Toomsalu, väsimatu otsija ja uurija sprindi vallas (pälvis hiljem ka teaduskraadi). Toomsalu rekordid olid eestlastele veerand sajandit samamoodi ületamatud nagu ta kaasaegse kergejõustikutähe Jesse Owensi saavutused maailma spordis.

Ruudi Toomsalu meenutab :

1929. aastal sain Kalevi seltsi alalise võõrliikmekaardi ja õiguse kasutada Kalevi spordirajatisi, treenida koos kalevlastega. Nii alustasingi 1930. aasta võistlushooaega kalevlasena, kuid lõin kaasa ka TKSÜ (Tallinna Koolinoorsoo Spordiringide Ühing) võistlustel ning Poiste Spordi Liidu Tallinna-Pärnu linnavõistlusel. Kevadistel TKSÜ karikavõistlustel olin juba esimene 100, 200 ja 60 meetri tõkkejooksus ning kaugushüppes ja kettaheites.

Minu nimi jõudis ka ajaleheveergudele. Eesti Spordilehes kirjutati: “R. Tomson, kes võitis lühikesed jooksud, on meil tulevikus soodsa harjutamise järel tubli sprinter.” Muidugi tiivustas mind ajalehekiitus. Samal aastal võistlesin veel Rakvere staadioni avavõistlustel ja sain esikoha noorte kolmevõistluses ning elu esimese auhinna — kristallist suhkrutoosi. Samal staadionil püstitasin viis aastat hiljem 100 meetri jooksus Eesti rekordi — 10,7 sekundit. See rekord püsis ületamatuna tervelt 23 aastat. Minu jaoks oli ajaloolise tähtsusega esmakordne esinemine Kalevi võistlusdressis.
Ruudi Toomsalu meenutab, http://www.videvik.ee/517/ruudi5.html (6.07.2011).

Spordiselts "Kalevi" nimel võisteldes võitsin Eesti meistritiitleid indivuaalselt 15 korda ja teatejooksudes 8 korda. Eesti rekordeid oli minu nimel: 100 m - 10,7 sek (Budapestis, kestis 22 aastat); 200 m - 21,9 sek (Helsingis, püsis 23 aastat) ja kaugushüppes 7.41,5 m (Londonis, püsis 24 aastat). Olin 14 korda Eesti rahvusmeeskonnas. Välismaal olen võistelnud: Lätis, Leedus, Poolas, Soomes, Rootsis, Saksamaal, Ungaris, USA-s, Inglismaal, Prantsusmaal ja NSV Liidus. Ülemaailmsetel üliõpilasmängudel Budapestis 1935. a. jõudsin 100 m jooksus finaali ja Pariisis 1937. aastal olin viies kaugushüppes. 1936. aastal arvati mind Berliini olümpiamängudele sõitvasse meeskonda kaugushüppes ja 100 m jooksus, kus ma eelvõistlustest kaugemale ei küündinud.
Ruudi Toomsalu endast, http://www.eesti.ca/index.php?op=article&articleid=2092 (6.07.2011).

Isikuinfo

Ruudi Toomsalu (Rudolf Tomson 1935.aastani)
Sprinter ja kaugushüppaja.

Lõpetas 1949.a. TRÜ kehakultuuriteaduskonna.  Elas, õppis ja sportis 1939 - 1946 USA-s. Töötas õppejõuna TRÜ-s ja TPI-s ning treenerina. Eesti NSV teeneline spordi- tegelane aastast 1965. Toomsalu oli ka teenekas spordipedagoog, tema õpilasteks olid Erich Veetõusme, Fred Kudu ja Bruno Junk. Toomsalu on kirjutanud ka mitmeid raamatuid ja õppevahendeid ning olnud paljude spordirajatiste loomise initsiaatoriks.
Kõigi aegade kiireim, http://www.postimees.ee/luup/00/10/elu1.shtm (6.07.2011).

Kuulitõukaja Arnold Viiding
19.03.1911–19.10.2006

1911. aastal Valgas sündinud Viiding võitis kuulitõukes 1934. aasta Euroopa meistrivõistlustel kulla ja oli kettaheites viies.

 Ta saavutas 1936. aasta Berliini olümpiamängudel kuulitõukes kaheksanda koha.
1935. aasta üliõpilaste MM-il võitis Viiding kuulitõukes kuld- ja kettaheites pronksmedali ning kaks aastat varem samadel võistlustel mõlemal alal hõbemedali.
Aastail 1930-1936 tuli ta kuuel korral Eesti meistriks kuulitõukes, kolmel korral kettaheites ja neljal korral võrkpallis. Viiding oli üks kolmest sportlasest, kes sai Eesti spordi kuldmärgi.
1944. aastal oli Viiding sunnitud pealetungiva Punaarmee eest lahkuma Saksamaale, kust suundus 1949. aastal Austraaliasse. Seal asutas ta koos teiste eestlastega plastiktoodete firma «Arnolds Plastics», kus töötas 1979. aastani.
In Memoriam: Arnold Viiding, http://blog.cfe.ee/2007/01/in-memoriam-arnold-viiding/ (6.07.2011).