Helsingi maailmameistrivõistlustelt saabunud Eesti võidukate laskurite vastuvõtt Tallinnas 10.08.1937 (1937)

65 aastat eestlaste laskespordipeost Luzernis

Juba 1937. aastal Helsingis tuli laskespordieliidil tunnistada eestlaste tublidust, kuid tõeline triumf saabus kaks aastat hiljem Luzernis, kus suutsime kaitsta Argentiina Karikat. Auhinda, mis kaalus tol ajal üles kõik kaotused ja võidud. Eesti laskespordi kuldaegu meenutab Heino Mahlapuu (74).

Laskespordi sündi tähistab aasta 1926, mil peeti võistlusi Pärnus ja Tondil. Eesti Laskurliidu moodustamiseni jõuti aga alles 26. aprillil 1931. Algatajateks olid Kaitseväe kolonel Otto Sternbeck ja Kaitseliidu Tallinna maleva pealik kolonel Friedrich Pinka. Loodava Eesti Laskurliidu üheks eesmärgiks oli osavõtt maailmameistrivõistlustest, kus võisid osaleda ainult rahvusvahelise organisatsiooni liikmed. Samal aastal toimusid maailmameistrivõistlused tookord Poolale kuuluvas Lvovis. Seal olime veel õpipoiste staatuses tugevate laskeriikide Šveitsi, Soome, Rootsi ja Norra kõrval. Võistkondlikus vabapüssimatšis Argentiina Karikale tuli Eesti meeskond üheksa võistkonna hulgas seitsmendaks, lüües Prantsusmaad ja Poolat. Sisu oli meestel olemas.
Järgmine MM Granadas 1933 jäeti vahele, selle asemel tehti kodus “kuiva” ja “märga” trenni, eesmärgiks lüüa kahe aasta pärast šveitslasi. MM Roomas 1935 näitas, et õpipoistest olid saanud meistrid.

Tallinna “Arsenali” püssid panid tulemustele aluse

Meeskonna käsutuses olid Tallinna “Arsenali” tehases valmistatud relvad. Kodukootud välimusega “Arsenali” relva headus peitus rauasoonte väga puhtas lihvimises ning relvale sobitatud padrunites. Väärt mehed ja väärt relvad ning Roomast kujunes eelmäng Helsingi triumfile ning Luzerni laskepeole.

Maailmameistriks krooniti ja maailmarekordi püstitas väikepüssi põlveltlaskmises Tondi allohvitseride kooli veltveebel Gustav Lokotar, teiseks tuli meie esimene suurmeister Ernst Rull, meeskondliku tiitli pälvis ka Eesti viieliikmeline meeskond. Pidu jätkus järgmisel päeval lamadesasendist laskmises, kus Johannes Vilberg sai hõbeda ja meeskond tuli uue maailmarekordiga (1964 silma) maailmameistriks! Vabapüssi põlveltlaskmises pälvis MM-i tiitli kaitseliitlane Jaak Kärner, kes sai lisaks kõigi harjutuste kogusummas individuaalselt pronksmedali. Aga medalivõistlused ja matšilaskmised olid kõigest eelmäng traditsiooni kohaselt võistluste viimasel päeval peetavale võistkondlikule vabapüssimatšile Argentiina karikale.

Selle rändava auhinna Copa Argentina pani 1903. aastal Buenos Aireses peetud MM-il vabapüssimatši (3x 40 lasku 300 meetrilt) võitjameeskonnale välja Argentiina kaitseminister D. Pablo Richeri. Puhtast hõbedast karikas kujutab endast suurt okkalist karuohakaõit, mida hoiab kahte võidupärga kandev jumalanna Nike. Roheka marmoralusega hõbedast karikas kaalub ligi 30 kg. Karika modelleeris ja valas Hispaania päritolu kujur Torquato Tasso.

Teades nüüd Argentiina karika sünnilugu, naaseme Rooma, kus võistluste viimasel päeval, kui õhk oli pinevusest paks, läks meil korda põhisiht – alistada šveitslased, kes olid võitnud Argentiina karika juba 18 korda! Selles matšide matšis tuli Eesti meeskond Soome järel teiseks, jättes šveitslased kolmandaks!

Need kindla käega ja täpse silmaga mehed olid KL Sakala maleva relvur Jaak Kärner, raudteelane Ernst Rull, Tallinna KL mees Endel Rikand, üks KL Järva Maleva pealikutest August Liivik ja mees, kellest sai meie laskespordi esinumber läbi aegade, Tondi allohvitseride kooli veltveebel Elmar Kivistik.

Võidud tegi veelgi magusamaks see, et need saadi Eesti relvadega. Ei tasu arvata, et see nüanss jäi maailmas tähelepanuta. Koguni šveitslaste kuulus laskur ja relvatehase omanik Zimmermann saatis oma mehed tutvuma, mis päritolu relvadega eestlased võistlevad. Suur oli üllatus, kui ilmnes, et need välimuselt lihtsad relvad olid omatoodang. Siit algas “Arsenali” relvade müügiedu ja ka Zimmermann oli tellinud endale “Arsenali” relva. Isegi Moskva MM-il 1958 oli tulejoonel veel “Arsenali” püsse.

Argentiina karika võitmine Soome presidentide ja Mannerheimi silme all

1937. aastal sõitis üle lahe Helsingisse 32-liikmeline Eesti meeskond, lisaks veel kolm laskurit, kes läksid sinna omal käel. Väikepüssimatšidega tehti ilus algus. Põlveltlaskmises kordus Rooma lugu. Individuaalselt tuli maailmameistriks Tartu ratsarügemendi nooremallohvitser Harald Kivioja. Ei vedanud Gustav Lokotaril, kes jäi neljandaks. Ka Eesti meeskond kaitses varem saavutatut ja võitis MM tiitli, lastes täpselt sama palju silmi kui Roomas, 1897 silma. Püstiasendist laskmises lisandus uue meeskondliku maailmarekordi, 1852 silmaga teinegi MM-i tiitel. Maailmameistritiitli tõi ka sõjapüssiharjutus, kus Tondi sõjakooli veltveebel Kristjan Vilberg, Johannes Vilbergi vend, kordas püstiasendist maailmarekordit.

Ja taas jõudis kätte võistluste viimane päev, mida südamete põksudes oli oodatud. 8. augustil läks Helsingis vabapüssimatši tulejoonele 9 võistkonda, keda oli seiramas ligi kümnetuhande pealine publik, Soome ekspresident P. E. Svinhufvud ja president K. Kallio, samuti vägede ülemjuhataja C. G. E. Mannerheim. Teadagi, et pöialt hoiti soomlastele, kes olid selle karika Roomas võitnud. Kuid Eesti meeskond Elmar Kivistik, Gustav Lokotar, Harald Kivioja, Alfred Kukk ja August Liivik ei lasknul neil ootustel täituda. Ületades 38 silmaga endise maailmarekordi, olid eestlased sellele lisaks võitmatud ka kõigist asenditest laskmistes. Hõimurahvas soomlased jäid maha 33 silmaga ja šveitslased 45 silmaga.

Esimest korda oli Eestile võidetud Argentiina karikas! Selle võiduga kaasnes auhinnana ka elus ilves, tänu kellele rajati Tallinna loomaaed ja kellest sai selle esimene asukas.

Individuaalselt tõusis Helsingi võistluste kangelaseks Tondi allohvitseride kooli veltveebel Elmar Kivistik, kes röövis Zimmermannilt maailmarekordi, lastes 10 silma rohkem ja üllatas laskemaailma 1124 silmaga. See tulemus püsis 17 aastat. Lisaks võitis Kivistik kulla ka põlveltlaskmises, olles ainuke Eesti laskur, kes on tulnud individuaalselt kahekordseks maailmameistriks. Kokku on meie laskespordi särvaim täht Elmar Kivistik ennesõjaaegsetelt MM võistlustelt saanud 14 tiitlit. Saavutus, mida teistel ei ole vastu panna. 12 korda tulid maailmameistriteks Gustav Lokotar ja August Liivik ning 10 Harald Kivioja.

Loomulikult sai Helsingi kangelastele kodus osaks juubeldav vastuvõtt. Kui aurik sadamasse saabus, tervitas kahurpaat “Sulev” laskureid kümne aupauguga, mis märkisid Helsingis võidetud kümmet MM tiitlit. Kaitseväelane Gustav Lokotar oli Helsingis vabapüssiharjutustes kolmas ja see andis talle õiguse koos Elmar Kivistikuga kanda ihaldatud Argentiina karikat.

Riigihoidja Konstantin Päts autasustas maailmameistreid kuldtaskukelladega, mis anti üle 24. veebruaril 1938.

Helsingi MM-ist võttis osa ka suurmeister Kaarel Kübar, kelle tähetund saabus kaks aastat hiljem Luzernis, kus ta krooniti neljakordseks maailmameistriks. Helsingis teda veel riikidevaheliste matšide koosseisu ei lülitatud, küll aga osales medalilaskmistel, kus võitis viis kulda.

Argentiina karikas

oli kümme aastat, 1940-50, Eesti Rahva Muuseumi kogude nimekirjas. See evakueeriti Pilistverre, sealt Kiek in de Köki keldrisse, kus sõja üleelamine oli tõenäolisem. Rahvusvaheline Laskespordi Liit oli NSVL-lt karika tagasinõudmisel visa ja järjekindel. 1949. aastal Buenos Aireses peetavate võistluste ajal oli karikas juba üle antud Argentiina Moskva saatkonda, kuid autasustamisel karikat ei olnud ja võitja Soome seda oma valdusesse kohe ei saanud.

Kolmandat korda oli see kuulsaim laskespordiauhind Eestis 1989. aastal Eesti Spordimuuseumi näitusel. Kuid auhinna pakkimisel Tallinnas Laskurliidus 1939 murdus õielt okas, mida Viktor Raid säilitas 50 aastat. Aastal 1989 jõudis see okas Enn Voika vahendusel Spordimuuseumisse, kus seda kui Eesti laskespordi kuldaegade sõnatut tunnistajat säilitatakse tänini. Praegu on karika valdajateks tšehhid, kes võitsid selle 2002. aastal. Esimest korda oli Eestile võidetud Argentiina karikas Helsingis! Selle võiduga kaasnes auhinnana ka elus ilves, tänu kellele rajati Tallinna loomaaed ja kellest sai selle esimene asukas.

Koppel, M.-M. (2000). 65 aastat eestlaste laskespordipeost Luzernis [meenutab Heino Mahlapuu]. Kultuur ja Elu, nr 3, lk 20-23,  http://kultuur.elu.ee/ke477_laskesport.htm (28.06.2011).

Maailmakuulus sporditrofee naases Eestisse

Maailma vanimaid sporditrofeesid, laskurite Argentina karikas, mille eestlased on võitnud maailmameistrivõistlustel kahel korral, tuli seekord Prahast kullerpostiga Tartusse laskurliidu 75. sünnipäevaks.

Pea kaks kuud on see 1903. aastast maailmas rändav Copa Argentina spordimuuseumis näituse “Iga pauk pihta!” pilkuköitvaim eksponaat. Uhke karika – rohekal marmoralusel seisev võidujumalanna Nike hoiab käes suurt okkalist karuohakaõit – on modelleerinud ja 30 kilost vanadest hõbemüntidest vormi valanud Hispaania kujur Torcuato Tasso.

Eestlased on selle haruldase, Argentina kaitseministri Pablo Richeri annetatud auhinna võitnud MMil Helsingis 1937 ja Luzernis 1939.

Karikas koos ilvesega

Helsingist tõid eestlased karikavõidu maailmarekordilise punktisummaga: vabapüssimatši maailmameistriteks krooniti kolm lõunaeesti meest – Tartumaalt Äksist pärit Elmar Kivistik, Võrumaalt Nursist pärit ja Tartus ratsarügemendis teeninud Harald Kivioja ning Otepää lähistel kasvanud Alfred Kukk – ja Gustav Lokotar.

Eestlaste saavutust hinnati toona niivõrd kõrgelt, et valitsus andis rahvale vaba päeva, kui vastsed maailmameistrid laskurite ihaldatuima võidutrofeega laevaga Eestisse jõudsid.

Aupaukude saatel saabunud spordisangareid, karikat ja elusat auhinnailvest sai rahvas toona näha nende vastuvõtul Tallinna raeplatsil. Laskjatele kingitud ilves Illust sai Tallinna loomaaia esimene asukas. Kahjuks hukkus uhke metskass sõjapäevil. Fotoportreed “Põhjakütt” koos kauni karikaga auhinnana Eestisse toodud ilvesest saab samuti praegu näitusel näha.

Šveitsis Luzernis peetud MMil jätkus eestlaste triumf. Meeskonda kuulusid Harald Kivioja, Elmar Kivistiku ja Gustav Lokotari kõrval veel August Liivik ja Kaarel Kübar. Praeguseks pole ainsatki Copa Argentina välja võidelnud laskesportlast enam elavate seas.

42-l peetud MMil on Argentina karikat õnnestunud peale Eesti võita veel Šveitsi (20 korda), USA (10),Venemaa (6), Eesti (2), Soome (2), Valgevene (1) ja Tšehhi (1) vabapüssilaskurite meeskondadel.

Sporditrofee ajalootormides

Pöördelisel 1940. aastal Eestis olnud Argentina karikas anti sama aasta septembris koos dokumentidega hoiule Tartusse Eesti Rahva Muuseumi. Narva pommitamise järel ja seoses rinde lähenemisega evakueeriti 1944. a märtsi alguses suur osa Raadi mõisas olnud ERMi kultuurivaradest Pilistverre. Sinna ühe talu kuiva keldrisse peideti ka laskurite kuulus rändkarikas.

Sõjasündmuste arenedes peideti muuseumi fondides arvel olnud karikas 1945. a Tallinna Kiek in di Köki keldrisse.

“Argentina karika peidupaiga kohta Tallinnas on kahed andmed. Ühe versiooni järgi oli originaalkastis karikas peidetud ühte Toompea maja pööningule, teise kohaselt Kiek in di Köki keldrisse saepuru alla. Tõenäolisem on viimane variant,“ arutlesid laskurliidu peasekretär, jahilaskur Mati Mark ja 29-kordne Eesti meister laskmises, kauaaegne EPA õppejõud Aleksander Petuhhov.

Kümme aastat, sealhulgas keerulised sõja-aastad, Eestis hoitud Copa Argentina anti 1947 Moskva nõudmisel üle Venemaale. 1949. a peeti MM Buenos Aireses ilma originaalkarikata, selle asemel oli pronksist koopia. 1952 Oslos peetud MMil oli karikas taas võitjate päralt.

Aastaid NSVLi laskeföderatsiooni aseesimehe ametis olnud Eesti tollane spordijuht Mati Mark mäletab, et venelased tahtsid koguni unikaalse rändkarika päriselt endale jätta. Neile esitati aga ultimaatum, et sellisel juhul ei lubata venelasi enam ühelegi vabapüssimatšile.

Karika hõbeokas jäi Eestisse

Terase pilguga spordimuuseumi külastaja märkab karika kõrval vitriinis väikest hõbedast okast. See osake kuulsast karikast on Eestis olnud karika võitmisest saati, ligi kuuskümmend aastat.

“Hõbeokas murdus, kui karikat 1940. aastal laskurliidult ERMi üleandmiseks pakiti. Selle oli hoolikalt säilitanud toonane laskurliidu asjaajaja Viktor Raid, tema käest sai kollektsionäär Enn Voika okka enda valdusesse,” selgitas spordiajaloolane Aime Pärnakivi.

Kui 1989. aastal karikas esmakordselt muuseumi näitusele toodi, klappis Voika poolt muuseumile üle antud okas täpselt karuohaka tühikuga. Moskvast toona karikat Eestisse toomiseks välja kaubelda aidanud Mati Mark lisas, et karikat veeti Venemaa pealinnast Eestisse ilma mingite turvameetmeteta.

Originaalkasti pakituna jõudis sporditrofee koos Margiga reisivagunis Eestisse ka 1990. aastal, mil see oli Põlva Jõu 35. aastapäeva tähistaval näitusel Elvas lasketiirus.

Nüüd jääb Argentina karikas laskesspordi ajalugu kajastava näituse ligi tuhande eksponaadi seas – eestlaste auhinnad maailmameistrivõistlustelt ja maavõistlustelt, samuti kaitseväe, kaitseliidu ja laskurliidu auhinnad, medalid ja märgid, sportrelvade näidised, eri aegadest pärit laskurite varustus – külastajaile vaadata kuni juuli alguseni. Tartust rändab Copa Argentina Zagrebi, kus 15. juulil algab vabapüssilaskmise MM.

Põlva tiirust suurmeistriks

Eesti Laskurliit asutati 1931 kindralmajor Otto Sternbecki algatusel enne Lvovis peetud maailmameistrivõistlusi, kus eestlased esmakordselt võistlesid. Sõjaeelseil aastail täitis Eestis laskurliidu suurmeistri normi 53 sportlast, taasiseseisvunud riigis on suurmeistriks saanud 27 laskjat.

Eesti laskesportlased on läbi aegade suurvõistlustelt toonud üle 60 medali, 13 eestlast on laskmises maailmameistrid. ”Neist kaheksa on Tartumaa ja Lõuna-Eestiga seotud mehed,” nentis Aime Pärnakivi.

Põlvas laskesporti harrastanuist on suurmeistri tiitlini jõudnud viis laskjat – Anne  Oberg, Mati Nigul, Andres Hunt, Aivar Kuhi ja Maire Nõmm. Praegu on Põlva edukaim noor püssilaskur Kerli Oberg, püstoliharjutustes on parimaid tulemusi saavutanud 2002. a MMil meeskondliku pronksi pälvinud Argo Kurg.

28 aastat Põlva spordihoone juhataja ametis olnud, praegu laskespordiklubi juhataja Anne Vasarik meenutas, et esimene spetsiaalselt sisetiiruks ehitatud rajatis Põlvas valmis 1973. Kolme tiiruga kompleks nimetati siis spordihooneks.

“Oluline roll oli ala edendamisel ka entusiastidel Tarvo Porilal ja Juhan Veermaal,” rõhutas Vasarik.

“Laskmine nõuab ala harrastajalt tugevat füüsist. Näiteks vabapüssiharjutuses 3 x 40 lasku kestab harjutus neli ja pool tundi. See nõuab sportlaselt tugevat staatilist pingutust,“ rääkisid Vasarik ja 11 aastat Põlvas treeneriametit pidanud Rein Reitel. Laskmise üks omapära on veel see, et seda saab harrastada vanemas easki.

Vasarik kahetseb, et üleriigilise tähtsusega Põlva tiir lõpetas 2001. a tegevuse, hoone anti linna alluvusse ja selle renoveerimine jäi pooleli. Praegu harjutab Põlva laskespordiklubis poolsada noort.

Elvet, M. (2009). Maailmakuulus sporditrofee naases Eestisse. LõunaLeht, http://www.lounaleht.ee/index.php?page=1&id=1501  (28.06.2011).

 

Isikud

Gustav Lokotar (12.10.1899 Kalvi v., Virumaa – 12.10.1969 Tallinn). Laskur. Kuulus 1934-1939 Eesti koondisse. Võitis MM-il 19 medalit (12 kulda, 3 hõbedat, 4 pronksi). Osales 1934-1936 ja 1938 Eesti-Soome maavõistlustel. Tuli 1933-1939 7 korda individuaalselt ja 11 korda meeskondlikult Eesti meistriks. Püstitas 20 individulaaset Eesti rekordit ja osales 18 meeskondliku rekordi püstitamisel. Oli elukutseline sõjaväelane, töötas allohvitseride koolis, auastmelt veebel (1939). 1941-1966 töötas bussijuhina. Aastast 2009 korraldab Kaitseliidu Viru malev tema mälestusvõistlust.
Eesti spordi biograafiline leksikon (2011). Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus: Spordikoolituse ja -Teabe Sihtasutus, lk 464.

Elmar Kivistik (13.11.1905 Elistvere v. Tartumaa – 7.12.1973 Tabivere, Jõgeva raj). Laskur.  Kuulus 1934-1939 Eesti koondisse.  Võitis MM-il 19 medalit (13 kulda, 3 hõbedat, 3 pronksi). Eesti edukaim maailmameistrivõistlustel osalenud sportlane. Osales 1934-1936 Eesti-Soome maavõistlustel. Tuli 1933-1939 5 korda individuaalselt ja 6 korda meeskondlikult Eesti meistriks. Püstitas individuaalselt 5 Eesti rekordit ja osales 14 meeskondliku rekordi püstitamisel. Töötas allohvitseride koolis instruktorina, auastmelt veebel (1939). 1949 arreteeriti, oli Irkutski obl. Vangilaagris, hiljem töötas Saadjärve kolhoosis treiali ja keevitajana. 13. novembril 1996 avati Äksi kalmistul tema mälestussammas. Aastast 2005 korraldatakse Tabiveres ja aastast 2008 Elva Laskespordikeskuses tema mälestusvõistlust.
Eesti spordi biograafiline leksikon (2011). Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus: Spordikoolituse ja -Teabe Sihtasutus, lk 303.