Eesti raskejõustiku edusammud (1937)

Isikud

Arnold Luhaäär (20.11.1905 Mõisaküla – 19.01.1965 Tallinn), raskejõustiklane. Võitis raskekaalus OM-il    tõstmises 1928 Amsterdamis hõbe- ja 1936 Berliinis pronksmedali, tuli 1928 külalisvõistlejana NSV Liidu I spartakiaadi võitjaks. Sai MM-il 1938 pronks- ja EM-il 1933 hõbemedali, oli 1926, 1928, 1932-34 ja 1936-38 Eesti meister tõstmises ja 1931 kreeka-rooma maadluses, püstitas 1927 maailmarekordi vasaku käega rebimises (90 kg) ja 1937 kahe käega tõukamises (167,5 kg). Püstitanud 7 olümpiarekordit ja 40 Eesti rekordit. Parim tulemus kolmevõistluses 412,5 kg. Töötas enne II maailmasõda kaua raudteetelegrafistina ja tegutses Eesti Töölisspordi Liidus, pärast sõda oli põhiliselt lihttööline.

Eesti Entsüklopeedia, kd 14 (2000). Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 258.

Toonasest ajakirjandusest

Eesti-Rootsi tõstemaavõistluse katsevõistlusel eile üllatas Arno Luhaäär hiilgesaavutusega, mille krooniks on maailmarekord tõukamises 167,5 kg. Luhaääre esinemist oodati põnevalt, kuna tema hiljutine saavutus 405 kg tõendas mehe valmisolekut ja tõotas veelgi paremat. See “parem” tuli nüüd kuhjaga. Tõstevõistlusel pole meil kunagi varemalt publik saavutustest sedavõrd innustunud kui eile A. Luhaääre rekordtõstete puhul. Vs. Spordi saal rõkkas umbes sajapealise publiku rõõmuhõisetest. Kogusummas saavutas A. Luhaäär 417,5 kg, mis on 7,5 kg võrra halvem sakslase Josef Mangeri maailmarekordist 425 kg. A. Luhaääre saavutus on teine tulemus maailmas. Kahega tõukamises on ametlik maailmarekord egiptlase Nossleri nimel 167 kg.

Pärast kergemate kaalude võistlemist asus Luhaäär tõstma koos poolraskekaalu meestega. Ta alustas juba tõotusrikkalt, kuna surumise algraskuseks lasi panna 120 kg. Hulk aega oli maksimumiks surumises 115 kg. Nüüd on aga Luhaäär ka sel alal suuresti edenenud ja 120 kg läks üles hõlpsasti ja sulavalt. Sama sündis ka 125 kiloga, mis oli paari nädala eest tehtud rekordi kordamine. Ja kui lõpuks kolmaski raskus – 127,5 kg õhku tõusis, oli üldine arvamine, et Eesti rekordiks võinuks olla samahästi ka 130 kg.

Rebimist alustas Luhaäär 115-ga. Esimene katse aga ebaõnnestus, kuna tõstekang jäi veidi kaugele. Teisel katsel see raskus läks puhtalt üles ja siis lisas Luhaäär kohe 7,5 kg juurde. Suurte ovatsioonide saatel sünnib Eesti rekord 122,5 kg. Seega on kahel alal kokku saavutatud 250 kg.

Tõukamist alustas Luhaäär 155 kg. Järgmiseks raskuseks on 162,5 kg. Esimesel katsel kang ei jäänud rinnale püsima, kuid teist korda üritades läheb see raskus üsna sulavalt üles. Seega on Luhaäärel kogusummaks 412,5 kg. Kuid mees on hoos ja laseb veel 5 kg otsa panna. Hinge kinnihoides oodatakse, mis juhtub. Luhaäär kontsentreerub tõsiselt ja haarab siis kangi. Ja kui kang rinnale püsima jääb, tõuseb juba aplaus, sest teatakse, et Arnol rinnalt üles tõukamine läheb libedasti. Aplaus vaigistatakse ja uus maailmarekord sünnib. Rõõmuhõisetega tormatakse Luhaääre ümber ja visatakse ta õhku. Kõik rekordraskused osutusid kaalumisel täpseiks. Tehniliselt kõik Luhaääre õnnestunud tõsted olid esmaklassilised.

A. Luhaääre rekordvormi kõrval osutusid teisedki head isu suurematest raskustest jagusaamises. Nii tegi ka L. Kukk uue rekordi kahega tõukamises, tõstes üles 140,5 kg, endine rekord oli 137,5 kg.

A. Luhaäärel uus tippmark 417,5 kg (1937). Vaba Maa, 9. aug, lk 10.