Austus langenud kangelastele (1940)

Briti mereväe eskaadri tegevusest Soome lahes detsembris 1918

Briti Kuningliku Mereväe Balti mere laevastiku kergeristlejate eskaadri Tallinna reidile jõudmine 12. detsembril 1918. aastal oli otsustavaks toeks Eesti iseseisvuse eest võitlejatele. Suurbritannia toetus oli nii poliitiliselt, kui ka majanduslikult oluline sõjast ja revolutsioonidest kurnatud Eestile. Britid kindlustasid Tallinna kaitse mere poolt.
Kuna Eesti merejõud polnud veel valmis oma sõjalaevu merele saatma, läksid Suurbritannia ristlejad juba 21. detsembril merele, tulistamaks vaenlase positsioone Kunda, Aseri ja Purtse piirkonnas. 23. detsembril toetasid briti laevad Eesti laevade Lembit, Laine ja Lood dessanti Kunda alla. Samuti osalesid briti laevad 26. ja 27. detsembril operatsioonis, kus vaenlaselt võeti ära miiniristlejad Spartak ja Avtroil. Miiniristlejate üleandmine Eesti merejõududele tugevdas otsustavalt meie laevastiku jõudu iseseisvate operatsioonide läbiviimiseks. (Eesti Merejõududes hakkasid laevad kandma nimesid Vambola ja Lennuk.)
Britid loovutasid oma laevadelt 75 mm ja 57 mm õhutõrjesuurtükid, mis paigutati soomusrongidele. Kokku tegutses Vabadussõja ajal merel 274 erinevat briti laeva ning üle 250 Eesti aluse. Võitlustes Läänemerel Eesti vabaduse eest langes 111 briti mereväelast ja lennuväelast.
Suurbritannia hävitajad lendavad briti meremeeste mälestuseks üle Tallinna, http://www.mil.ee/?id=1351 (13.05.2011).
Walter Cowan, http://et.wikipedia.org/wiki/Walter_Cowan (13.05.2011).

Toonastest ajalehtedest

Eestlastest  valgekaartlaste poolt Balti mere laevastiku miiniristlejate Spartak ja Avtroil maha lastud 34  kommunisti - meremehe matuste korraldamiseks ja nende mälestuse jäädvustamiseks moodustas Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu komisjoni järgmises koosseisus:
1. Nigol Andresen -  Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe 2. asetäitja;
2. Neeme Ruus - EK(b)P KK sekretär;
3. Muravjev - Punalipu Baltimere Laevastikust;
4. Bussõgin -  Punalipu Baltimere Laevastikust;
5. Feodor Okk - EK(b)P Tallinna linnakomitee sekretär jt.
Matusekulud on võetud  Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu kanda.
Kadunute jäänused tuuakse Naissaarelt ja maetakse  Tallinnas 22. detsembril 1940 k. 13.
"Spartaki" ja "Avtroili" meremeeste-bolševikkude mälestuse jäädvustamisest ja matuste korraldamisest (1940). Rahva Hääl, 13. dets, lk 2.

Tallinna Sadama Reisijatehoones 36 kirstu /---/ Rongkäik läbistab Kadrioru, peatades Maarjamäel - vastu merd, kus laevad võitlesid /---/ Leinamiitingu avas EK(b)P Tallinna linnakomitee sekretär F. Okk, kõnelesid N. Karotamm, J. Lauristin, diviisikomissar Jakovenko, Raudteede Tallinna Peatehase tööline Ansip, miiniristleja Spartaki endine mereväelane sms Dalski, punaväelane sms Keskküla ja BPL punalaevastiklane sms Koptev. Matustest võtsid osa PBL viitseadmiral V. Tributs, BPL sõjanõukogu liige diviisikomissar Jakovenko ja kindralmajor Šestapolov.
50 000 inimest kangelaslike Balti mereväelaste matusel (1940). Noorte Hääl, 24. dets, lk 1.

Sündmustele tagasivaatavalt

23. detsembri 1940. aasta Rahva Hääles teatatakse, et 22. detsembril sängitati Maarjamäel vennashauda 36 mereväelast-bolševikku, kes tapeti 1919. aastal. Kirstud toodi Naissaarelt Tallinna sadamasse ja sealt liikus üle 50 000 osavõtjaga hiigelrongkäik Maarjamäele, kus toimus miiting. Teiste hulgas olid miitingul Johannes Vares, Johannes Lauristin, Neeme Ruus, Nikolai Karotamm. Püstitati mälestusmärk, kuhu oli kirjutatud eesti ja vene keeles, et “siin puhkavad 3.–5. II 1919. aastal Naissaarel miiniristlejate Spartak ja Avtroil 36 mahalastud meremehe põrmud.” Nimetatud lehes on avaldatud ka arvukalt pilte. 1941. aasta 19. oktoobril kirjutatakse Tallinna Teataja artiklis “Maarjamägi Saksa sõjaväe kangelaskalmistuks” muuhulgas, et Maarjamäel kaevati Spartaki ja Avtroili madruste hauad lahti ja puusärkides avastati inimjäänuste asemel vaid mitmesugust prahti ja see põletati ära. 1941. aasta lahingutes langenud politrukkide ja teiste sinna maetute põrm võeti samuti välja ja maeti mujale. Selgus ka, et paljud sõdurid olid maetud puusärkideta. 1941. aasta oktoobris maeti Maarjamäele muuseas juba ka Eesti ohvitsere.
Arhiivist leidsin vastukäivaid materjale Naissaarel hukatud meremeeste arvu kohta. Kõige usaldusväärsemaks pean riigiarhiivis leitud  pabereid tolleaegse Mere Sõjavälja Kohtu allkirjastatud otsusega, millele on tolleaegne merejõudude juhataja mereväekapten Jaan Pitka sinise pliiatsiga lisatud allkiri. Kohus mõistis surma 27 meremeest, hukati 26, sest üks mees pääses põgenema.
Juske, A. (2007). Kalevipoeg, tahan sind aidata! Sirp, 9. veebr.