Soome lahe õed (2009)

Imbi Paju oma filmist

„Tõrjutud mälestused” on väga isiklik film. Milline on su isiklik side „Soome lahe õdedega”?
„Soome lahe õed” kasvasid välja „Tõrjutud mälestustest”. Kohtusin vaatajatega Helsingi kinos Bio Rex toimunud „Tõrjutud mälestuste” filmiõhtul. Minu poole pöördusid Soome naiskodukaitse ehk Lotta Svärdi muuseumi töötajad ja rääkisid õhinal, et neil on palju materjali Soome ja Eesti naiste sõjaeelsest koostööst ja nad plaanivad sellest näitust. Nad kutsusid mind selles projektis osalema. Ma tegin neile näituse jaoks kaks videot ja astusin nii emotsionaalselt ja intellektuaalselt täiesti uude maailma.

Naiskodukaitsjate tööst oli mulle rääkinud eelmise filmi ajal üks mu filmi tegelane, psühholoog ja arst Heino Noor, kelle naiskodukaitsjast ema Salme 1942. aastal Sosva vangilaagris maha lasti. Kuid alles Soome Lotta-muuseumi inimestega koostööd tehes avanes mulle kogu lugu ja see innustas mind jätkama. Eesti ajalookirjutusse on naiste peatükk alles loomata.

Mina lähtun oma filmis psühho-ajaloolisest vaatenurgast ja jätkan seda, mis „Tõrjutud mälestustes” pooleli jäi. Kaardistan väikeste riikide ja inimeste haavatavust suurte totalitaarsete riikide poliitilises mängus, samas vaatlen, mida ini­mene võib ligimesele teha, kui temas pääseb esile pime ja vägivaldne pool. Mu film räägib kahe sugulasrahva naiste solidaarsusest ja õelikkusest.

Filmi valmimise aastagi on sobiv. See on tulvil süngeid tähtpäevi. Augustis möödus 70 aastat hukatusliku Molotovi-Ribbetropi pakti sõlmimisest, novembris 70 aastat tagasi ründas Nõukogude Liit Soomet ja algas Talvesõda, märtsis möödus 60 aastat Eestit tabanud teisest suurest küüditamisest.

Oled uurinud Eesti ja Soome ajaloolisi paramilitaarseid naisorganisatsioone. Oskad sa esile tuua, mil määral mõjutas nende organisatsioonide olemust see, et üks riikidest oli demokraatlik ja teises oli võimul (rahvuslik pehme) klikk?
Soome naiskodukaitsjate organisatsioon Lotta Svärd loodi 1921. aastal, kohe varsti pärast seda, kui riik oli saavutanud iseseisvuse. See oli esimene riigi kaitsel tegutsenud relvavaba naisorganisatsioon. Soome oli just iseseisvunud, naaberriigis Nõukogude Liidus kinnitas kanda totalitarism ja sovettidel oli himu kunagi impeeriumisse kuulunud riike tagasi saada. Lotta-organisatsiooni üks ülesanne oli valmistuda kriisiolukorraks.

Eesti oli jäänud lootma Tartu rahulepingule, kuid 1924. aasta 1. detsembri verise riigipöördekatse peale ärgati ja leiti, et riik peab olema valmis enesekaitseks. Eesti naised pöördusid Soome lotta’de poole, et luua oma organisatsioon nende eeskujul.

Mõlemad riigid olid noored ja lähtusid demokraatiast, kuid Soome oli riiklikult identiteedilt küpsem, neil oli autonoomia kogemus. Me ei tohi unustada Eesti riigi loomise ühte olulist teksti – „Manifesti Eestimaa rahvastele” –, milles pöörduti riigi ülesehitamise kutsega korraga eestlaste, venelaste, sakslaste, juutide ja rootslaste poole. Nii lõid näiteks Narvas vene keelt emakeelena rääkivad naised oma naiskodukaitse rühma. Naiskodukaitse tööst võtsid osa ka juudid, kui nad polnud parasjagu hõivatud oma rahvusorganisatsioonide tegevusega.

Kuna teen koostööd Eesti juudi kogukonna ja muuseumiga ning Vene ajaloo õpetajatega, loodan, et ka nemad leiavad selle teemaga seoses mingeid uusi nurki. Mälu, mille Nõukogude okupatsioon ja propaganda hajutasid, polegi nii lihtne taastada.

1930. aastatel oli Soome tõesti parlamentaarselt ja identiteedilt küpsem riik kui Eesti. Poliitilised pinged olid meie riigis suuremad. Eesti naiskodukaitsjad olid need, kes soomlaste eeskujul riigi iseseisvuse kinnistamiseks rahvast teavitasid ja püüdsid stabiilsust luua. See on jälle pikk ja huvitav teema, olen seda käsitlenud veidike raamatus „Tõrjutud mälestused”.

Kuidas sa seletaksid asjaolu, et organisatsiooni Lotta Svärd embleemil (autor Eric Wasström) on suur sarnasus natsisümbolitega?
Soome lotta’de tunnusmärk oli heraldiliste roosidega kaunistatud haakrist, sama motiivi kasutati tihti äsja iseseisvunud Soome aumärkidel.

See märk oli kogu maailmas  juba tuhandeid aastaid tuntud kui õnne sümbol ja sage kaunistus. 1933. aastal Saksamaal võimule tulnud Hitler ja natsid rüvetasid selle sümboli. Soome lotta’del polnud sellega midagi pistmist.

Paramilitaarsed naisorganisatsioonid taastati õigusliku järjepidevuse alusel. Stalini parem käsi Andrei Ždanov keelas Soomes organisatsiooni Lotta Svärd. Kas keeld on kuulutatud õigustühiseks? Kas seda on üldse vaja teha?
Pärast sõda pidid soomlased oma sise- ja välispoliitikas arvestama Nõukogude Liidu seisukohti. Vaherahu 21. artikkel nõudis, et soomlased peavad likvideerima kõik fašistlikud ja nõukogudevastased organisatsioonid. Nõukogude Liidu ja Soome äärmusvasakpoolsete meelest oli Lotta-organisatsioon just selline. Lotta’de tegevust püüti näidata tühisena, neid kujutati kui kombelõtvu naisi jne.

1944. aastal lõid endised lotta’d uue organisatsiooni, Soome naiste hoolekandefondi, et kaitsta organisatsiooni vara ning toetada sõjas kannatanud naisi ja lapsi.

2004. aastast hakati taas tegutsema Lotta Svärd säätiö nime all, kuid nüüd toetab fond pärimuse kogumist ja aitab vanu abi vajavaid lotta’sid. Muu hulgas on alustatud Eesti ja Soome naiskodukaitse ühise ajaloo jäädvustamist.

Sellest ajaloost ollakse väga huvitatud. Seda näitab kas või see, et mu filmi abil meenutab telekanal Yle FST5 30. novembril Talvesõja süttimise 70. aastapäeva ja uuesti näidatakse seda päev enne Soome iseseisvuspäeva, 5. detsembril. Olen tähelepanust oma tööle väga liigutatud.

Koos Euroopa Parlamendi vähemuste õiguste komisjoni soomlannast esimehe, roheliste fraktsiooni kuuluva Heidi Hautala ja Tunne Kelami kontoriga tõstame Soome ja Eesti naiste osa ajaloos esile filmi esilinastusel Euroopa Parlamendis 17. novembril.

Laasik, A. (2009). Vahvad naised riigi kaitsel – Imbi Paju uus film. Eesti Päevaleht: Laupäev: Kultuur, 31. okt, lk 6.

Arvamusi filmist

Erkki Bahovski: „Imbi Paju film ja raamat «Tõrjutud mälestused» ja ühine artiklikogumik Sofi Oksasega on toonud talle rahvusvahelise tuntuse. Kui «Tõrjutud mälestused» oli tema väga isiklik lugu, siis «Soome lahe õed» astub sellest ringist välja.

Kuid Imbi Paju kiituseks peab ütlema, et isikliku suhte puudumine pole uuest dokumentaalfilmist kaotanud empaatiat. Tõepoolest, ajalugu ei ole pelgalt faktikogumik, vaid ka hallid silmad ja pannkoogid, nagu ütleb üks Soome lottadest.

Lugu iseenesest on ju klassikaline – kuidas käituvad inimesed äärmuslikes olukordades ehk sõja ajal. Kui virn raamatuid ja hulk nii mängu- kui ka dokumentaalfilme tõestavad, et inimesed sõjas metsistuvad, siis Imbi Paju näitab vastupidist. Et inimesed jäävad inimesteks ka kõikide raskuste kiuste.

Kes tahab lugeda jutte sellest, milleni on inimesed sõjas võimelised jõudma, võib võtta kätte Laurence Reesi dokumentaalsarjal põhineva raamatu «Their Darkest Hour» («Nende süngeim hetk»). Tundub, et valguskiirt – väheste eranditega – ei paista.

Eesti ja Soome naiskodukaitsjate ja kodutütarde saatusest jutustav Imbi Paju näitab, et valgust paistab siiski. Otse vapustav on 94-aastase Helmi Visnapuu lugu, mida ta pealegi jutustab praegu enam mitte nii levinud murdes.

Julgen öelda, et Imbi Paju film mõjub ehedamalt kui lätlaste «The Soviet Story». Kummaski filmis on šokeerivaid kaadreid, kuid lõunanaabrite linateos üritas lajatada nii-öelda vastu, teha antipropagandat. Samuti üritasid lätlased leida uusi fakte Teisest maailmasõjast.

Imbi Paju näitab lugude kaudu seevastu, kui mõttetu ja jube on sõda, kui võimumeeste mängude tõttu purunevad paljude tavainimeste elud. Ilma et midagi uut ja põhimõttelist selguks.

Kaastundest jutustavad ka Soome lottad, kelle järgi rääkisid nad kahjutundega Vene sõdureistki. Kõik olid tõesti kellegi pojad, kallimad ja isad. Teravat ideoloogilist rindejoont ei ole.

Ses mõttes võib eeldada, et sõnum lääne vaatajale jõuab kohale. Teisest küljest on see film ikkagi eesti ja soome publikule, kes on ajalooliste sündmustega kursis.

Lääne vaataja vajaks võib-olla enam ajaloolisi pidepunkte: mis siis juhtus ikkagi Eesti naiskodukaitsega pärast Nõukogude okupatsiooni, kuidas sai võimalikuks Eesti ja Soome naiskodukaitsjate taasühinemine ning mis toimus Eestis ja Soomes pärast Teist maailmasõda. Meile ei pea selgitama, miks pidasid Nõukogude võimud Soome lottasid fašistlikeks, kuid läänes pole see nii iseenesestmõistetav.

Ma väga loodan, et «Soome lahe õed» ei tekita taas mingeid vaidlusi stiilis «see on Teise maailmasõja tulemuste ümberkirjutamine» või «natsismi glorifitseerimine» või lihtsalt «russofoobia». Sõjas kaotavad ennekõike tavainimesed ja seda suudab Imbi Paju väga selgelt demonstreerida.“

Bahovski, E. (2009). Rindejooneta: Imbi Paju näitab sõja mõttetust. Postimees, 5. nov, lk 16.

Aita Kivi: „Imbi Paju dokumentaalfilm „Soome lahe õed” laseb vaheldumisi mõjuda ammu olnut meenutajate emotsioonidel ning jutuga haakuvatel dokumentaalkaadritel, püüdmata vaatajat kommentaaridega mõjutada. Seda pole vajagi, sest mustvalge arhiivimaterjal on õõvastavalt mõjus ning vaprad väärikad vanadaamid oma mälestustega veenvad. /---/

See on üks väheseid eestlase tehtud filme, kus autor ei pelga näidata vanade naiste kortsuvagusid eriti suures plaanis (mis tegelikult pakub esteetilise elamuse ning on eriti mõjus just kinoekraanil). Ka kortsud võivad olla ilusad — või siis muudab need kauniks meenutajate eriline leebus. Mis on iseenesest üllatav, sest ikka ja jälle jõutakse mälestustes okupatsiooni ja sõjani.“ /---/

Arvustuse täistekst:
AJA KIHID - Teater. Muusika. Kino
Kivi, A. (2010). Aja kihid. Teater. Muusika. Kino, nr 8-9, lk 129-131.

Maimu Berg: „Kuid tundub, et film on kohati võetud eesmärkidest kõrvale kaldunud ja laiali valgunud. Paari aasta eest sai nii Soomes kui ka Eestis (lisaks veel Lätiski) näha Soome Lotta muuseumi kokku pandud näitust „Õed Soome lahe kahelt kaldalt” Lotta Svärdi ja Naiskodukaitse ajaloost, eesmärkidest, juhtidest ning muidugi ka kahe sõsarorganisatsiooni koostööst. Võibolla andis see näitus Imbi Pajule tõuke nende organisatsioonide naistest filmi teha, aga ilma  näituse või ajaloolise taustaga tuttav olemata olnuks filmis üpris keeruline jälgida, mida Lotta Svärd ja Naiskodukaitse ikkagi endast lähemalt kujutasid/kujutavad – Naiskodukaitse (erinevalt Lotta Svärdist) tegutseb ju taas – ja millist rolli Lottad Soome Talve- ja Jätkusõjas etendasid, milliseks kujunes nende organisatsioonide saatus ajaloo käigus ja kuidas on nendega praegu. Usun, et kui oleks püsitud kindlamalt selle süžeeliini raamides, sealjuures muidugi  ka üksikisikute saatust jälgitud (nagu filmis ju oli tehtudki), oleks film veel täpsemalt selgitanud tükikest „naisajalugu”, millest tänapäeva inimene enam kuigivõrd teadlik ei tarvitse olla.

Oleks pikemalt näha tahtnud nii kahe organisatsiooni pidulikumat poolt iseseisvate riikide rüpes ja rahuajal kui ka argipäeva. Oleks tahtnud kuulda Fanni Luukkonenist, Mari Raamotist, Anna Tõrvand-Tellmannist, Ebba Saralist jt Lotta Svärdi ja Eesti Naiskodukaitse juhtidest,  nende saatusest, seda enam, et kõik nad, Naiskodukaitse juhid Eestist ja Lotta Svärdi omad Soomest, tegid ju omal ajal tihedalt koostööd. Ja häirisid ka mõned ebatäpsused, kõige enam see, et Kaitseliit (sm keeles Suojeluskunta, rootsi keeles Skyddskår) oli eesti keelde millegipärast tõlgitud kui Kodukaitse. Samas ei ole kahtlust, et see hea operaatoritöö ja hästi valitud muusikaga emotsionaalne film rasked ajad ja kannatused üle elanud Eesti  ja Soome naistest ning nende väikese kodumaa saatusest leiab kindlasti tee tundliku vaataja südamesse. Ja tegelikult vääriks ju Imbi Pajule omase soojusega jäädvustamist suur osa meie paljukannatanud rahva vanemast põlvkonnast, kellel peaaegu igaühel jutustada oma traagiline lugu.“

Arvustuse täistekst:
Kahe mõõga vahel - Sirp
Berg, M. (2009). Kahe mõõga vahel [Imbi Paju dokumentaalfilm „Soome lahe õed“ Eesti ja Soome naiskodukaitsjatest ja kodutütardest]. Sirp, 13. nov, lk 15.