Tuhandeaastane muusika (1978)

Annotatsioon Rahvusarhiivi Filmiarhiivi infosüsteemi lehelt:

1. Talvine mererand, Tallinna Raadiomaja vaade, mordva naised laulavad raadiostuudios, F. R. Kreutzwaldi nim Kirjandusmuuseumi, TRÜ, Keele ja Kirjanduse Instituudi ja Teatri- ja Muusikamuuseumi hoonete vaated, J. Rääts avab üleliidulise folkloristika konverentsi Tallinnas (sünkroon), mansid ja mordvalased Tallinna tänavail ja Eesti Raadio, ekraanil I. Rüütel.
2. Setu, isuri ja saami naised laulavad salvestamisel Eesti Raadios, ekraanil M. Soosaar, A. Sööt, J. Sarv.
3. Ettekanded konverentsil, handid ja neenetsid laulavad salvestamisel Eesti Raadios, ekraanil P. Tooma.
4. V. Danilov räägib laulude sisust, mordva rahvalauljad esinevad salvestusel ETV Tartu Stuudios, filmi läbivaatamine ja arutelu toimetuskolleegiumis, T. Saar laulab, ekraanil A. Sööt, M. Soosaar, J. Ruus, P. Oja, Ü. Vinter, E. Haasmaa.
[ http://www.eha.ee/fa/public/index.php?act=search_detail&a_id=5696&mod=3&pealk=tuhandeaas&mark=&isik=&lang=et&nocache=1569916086 ]

***

"Iskusstvo Kino" autor S. Berezanskaja võrdleb Andres Söödi ja Mark Soosaare loomingut

Esimesel pilgul näib proosalisel, iroonilisel Söödil ja poeetilisel, romantilisel Soosaarel vähe ühist olevat, kuid võrdlusaluseks võib S. B. arvates olla seegi, et mõlemad esindavad autorifilmi, on oma filmide puhul stsenarist, režissöör ja operaator ühes isikus. /-/
A. Söödi filmide puhul rõhutab S. B. režissööri selliseid omadusi nagu sallimatus ebaloomulikkuse, näivuse, ebasiiruse vastu, tema erandlikku vaatlusannet, klassikalise relvana aga irooniat, mis ei muutu kurjuseks. Filmiks, milles autor täiesti adekvaatselt on suutnud väljendada oma loomingulist mina, peab S. B. «Jaanipäeva», milles mõttesügavus on ühendatud tugeva tundega. Siin tõestub eriti eredalt A. Söödi võime mitte ainult interpreteerida sündmusi, vaid ka luua oma maailm omade kangelastega. Kui Söödi armastus oma rahva vastu väljendub valu ja kibeduse kaudu, siis Mark Soosaare kodumaa-armastus on ülev, paatoslik, avatud ja romantiline. Sellised on tema «Kihnu naine» ning teised saarte-ainelised filmid. Romantiline eksalteeritus, baroksed väljendusvahendid, kohatine kompositsioonilõtvuski («Maised ihad») on Soosaare loomingus alates filmist «Tuhandeaastane muusika» asendunud rangema vormiga, selgema filmikeelega. Sümboolseks ja seaduspäraseks peab artikli autor seda, et «Tuhandeaastases muusikas» ristusid Soosaare ja Söödi teed (Sööt oli filmi üks operaatoreid): seda tingis nende ühtne looja- ja kodanikupositsioon.
Nii A. Sööt kui ka M. Soosaar on võtnud oma filmide kangelasteks inimesi, kel aeg lubab kokku võtta tehtut («Reporter», «Härra Vene»). Režissööride idee on sama — vajadus tervikliku, pisiasjadele raiskamata elu järele — nende meetodid aga erinevad. M. Soosaar läheneb eesmärgile otse, tema härra Vene terviklikkust, hingejõudu võib ainult kadestada; Söödi meetodiks on ebaõige eitamine. Mõlemad režissöörid võitlevad vaimsuse eest ja tarbijalikkuse vastu. /---/
Soosaare filmide eredale subjektiivsusele vastandub Söödi tagasihoitud rangus — ning koos loovad mõlema filmid mitmekihilise Pildi meie ajast. Soosaar ja Sööt rikastavad meie dokumentalistikat värskete võtetega, uue kinokeelega, aga ka reaalsusele lähenemise senikasutamata meetoditega. S. Berezanskaja lõpetab: «Tegemist on kunstnikega, kes oskavad ja suudavad sisendada armastust oma rahva vastu ning kes on tundlikud tema hädade ja mu­rede suhtes... Usutavasti tunneme nende uued filmid ära toelise kire järgi tungida nähtuste olemusse, sügavuti mineva mõttetöö, tõelise vaimsuse, kordumatuse järgi.»

[Teised meist. Vastandite ühtsus (1985). Sirp ja Vasar, 12. juuli, lk 7]