Tornimuusika (1977)

Filmi valmimine

Ettevalmistusperiood: 18. - 24.11.1976
Võtteperiood: 06. - 26.12.1976
Montaaž: 17.01. - 20.02.1977
Filmi üleandmine: 21. veebruar 1977
Filmi maksumus: 11 238 rubla.

Allikas: ERA.R-1707.1.1649: Värviliste dokumentaalfilmide "Tornimuusika", "Enn Sellik - 1977", "Tõuaretajad" ja "Saiakäik" põhidokumentatsioon.

Tallinnfilmi kunstinõukogu protokollist

8. aprill 1977

U. Heinapuu: "Tornimuusika" on omalaadne nähtus meie dokumentalistikas. Toimetuse arvates võiks seda ka eksperimendiks nimetada ja leiame, et see on üks õnnestunud film.
Tähelepanu väärivad kaks momenti - saame ettekujutuse vanast ajaloolisest tornist kui tänapäeval huvitavast muuseumist, kontserdi- ja näitusepaigast ning teiseks katse kasutada heli ja pilti võrdväärsete komponentidena.
Mustoneni küllaltki õnnestunud töö annab ajaloo hõngu päris hästi edasi. Operaatoritööga ollakse juba niivõrd harjunud, et pole mõtet kiita. Meistritöö.

V. Anderson: Film väga meeldib. See on omalaadne katse, õnnestunud. Puudu jääb tornist endast, mida tahaks rohkem näha. Meeldis episood fotodega, tehtud huvitava mõttega. Tantsuepisood mõjub naturalistlikult. Muusika hästi valitud.

M. Dorovatovski: See on väga hea operaatorietüüd. Valguse ja värvi kooskõla on väga huvitav. Film rajaneb kujutusel, pildil.

J. Müür: Nagu juba öeldud, läheb tantsuepisood välja filmi stiilist. Tantsu algus läheb lavastusega kaasa, kuid selle rikub ära tantsu lõpp. Tehniliselt ei oleks tohtinud niimoodi teha. Koreograafia on antud varisemisena, rõdu on kõrge ja nii on näha, et hüpatakse ettevalmistatud reelingu pealt alla...
Filmi lõpuepisoodis on fotod väga täpselt antud, seoses kaasaja inimese mõistega ilust. Kujutage ette, kui nende fotode asemel oleks olnud tehased ja korstnad... Siis oleks see film olnud iroonia ja irvitamine. Kui minna sellele, et inimese keha näitamine keelata, siis tuleks puruks peksta ka muhameedlaste maailmakuulsad minaretid ja mošeed, mis, kuna muhamedi usk keelas inimese kujutamise, on stiliseeritud naise rind ja mehe liige... Et inimese keha näitamine kellegi moraali rikub, see ületab fantastika piiri.

K. Võsa: Praegu on film kinni pandud.

Otsustati: esitada dokumentaalfilm "Tornimuusika" I tasustamiskategooria saamiseks.
Allikas: ERA.R-1707.1.1588: Kunstinõukogu protokollid.

Filmist ajakirjanduses

Jaan Ruus: "Aeg-ajalt seadis ta [Ülo Tambek –toim] enda ette ülesande astuda kunstilise dokumentaalfilmi, kunstilisena mõjuva elutükkidest mosaiigi ladumise raskele teele. Ta proovis väljendada kiviseinte poeesiat „Tallinna saladustes“ (1967), trollistada kaevureid „Kivihändades“ (1974), müstifitseerida Kiek in de Köki kunstiõhtuid „Tornimuusikas“ (1977). Tõelise kunsti kõrgustele tõusis ta filmis „Eduard Viiralt“ (1968), milles suutis lisaks kunstniku tööde erksale esitamisele avada nende kaudu ka kunstniku eluloo.
/---/
Tambek vaimustus olustikust ja montaaživirtuoos ta ei olnud, aga see-eest polnud ta töödes ka „tühja“ kinematograafiat, seda kuulsat „filmispetsiifikat“, mis tõlgitult tähendaks filmiformalismi. Ülo Tambeki filmid olid me­helikult kained, olustikutruud, ausad ja tõelähedased. Sentimentaalsust, ülepaisutatud pateetilist võltsemotsionaalsust, koduperenaiselikku ilutsemist ja sussutamist pole üheski Tambeki filmis."
Ruus, J. (1979). Elu ilma lavastuseta [Ülo Tambeki filmidest ja kunstikreedost]. Sirp ja Vasar, 29. juuni, lk 11.