Tormipüha (1972)

Väljavõte protokollist

11.12.1972

Režiistsenaariumis, filmimisel ja filmimaterjali ülesehituses ei ole filmi režissöör, toimetaja ja operaator arvestanud LTÜ toimetuse otsuse punktiga 2 filmi kirjandusliku stsenaariumi vastuvõtmisel, mis nõuab kaasaegse ja nõukogulike visuaalsete tunnetusmärkide, rahvavõimu eeliste esiletoomist. /---/
N. Danilovitš

Allikas: Rahvusarhiiv ERA.R-1707.1.1276, lk 113-114.

Katkeid filmistuudio "Tallinnfilm" Kunstinõukogu protokollist

4.01.1973

Sm. Heinapuu: Film nähtud kujul pole tavaline vaatefilm. Autorite esialgne ülesanne oli ühendada filmivahenditega hiidlane, töö ja majandid. Aga see taotlus viis eemale sellest, mida meilt taheti ja sooviti. Vähe on filmis hiidlast, tänapäeva, tööd, rohkem on ehk huumorit, hiidlaste võimet nalja teha. /---/

Sm. Rekkor: Ma ei ole näinud selle filmi esialgset varianti, aga olen kuulnud, mis selle filmiga oli toimunud. Ma tahaksin tänase variandi puhul paar sõna öelda. Selle filmi puhul on meil kahtlemata tegemist kunstilise dokumentalistikaga. See, et igast kaadrist paistab välja kunstnik, kes seda filmi on teinud, on kõigil selge. /---/

Sm. Tuganov: Mina juhuslikult nägin esimest varianti. Nagu teada, oli see teine film, mis sai lõpu eel seisma pandud ja ümber tehtud. Üks oli Tambeki ringvaade, mis maha võeti. Esimene variant selle filmi juures polnud õnnestunud. Aga see, mis nüüd välja tuli, on läinud teise kanti. Kas on vaja kõikides filmides näidata kalakombinaate, kooli? Meie kõik oleme koolis käinud, oleme kirjaoskajad inimesed... Aga selles esimeses ebaõnnestunud variandis ma nägin huvitavat filmi sellest, et Nõukogude Liidu läänerannikul on pisike saar, seal elab rahvas, kes on läbi imbunud suurest huumorist. See mõte oli väga huvitav. /---/

Sm. Komissarov: Mind ei seganud see kalakonservitehas ega muu. Pildirida oleks võinud rohkem usaldada, liiga palju on diktori poolt seletatud. Võtame tüdruku, kes jookseb. Meil on igas teises-kolmandas filmis jooksmine, nagu ilma selleta ei saakski teha filmi. Siin viiakse aga lambaid pesemisele. See, kuidas see võetud on, ei jäta külmaks. Selles on niisugune elujõud, poeesia.

Sm. Põldmäe: Muusika sellele filmile tegi A. Marguste. Rahvaviisile põhinev lahendus on väga nappide kujunditega hästi esile toodud. Esitaja Ram-3 ja fagott. Võibolla jäi veidi puudu üldistavast muusikalisest kujundusest. Jäid nagu ootama, et midagi tuleb üldistavat, see jäi puudu. Muusika filmi poeetilisust väga toetab. Filmi muusika on õnnestunud.
/---/
Allikas: Rahvusarhiiv ERA.R-1707.1.1293.

Katke filmistuudio "Tallinnfilm" Kunstinõukogu otsusest

4.01.1973

Kunstinõukogu otsustas: Filmis on huviobjektiks hiidlane ja tema saar. Autorid avavad hiidlase maailmanägemise rahvanaljandi kaudu, seovad kunstiliseks tervikuks inimese töö ja naljandi. Filmis on õnnestunud tabada hiidlasele iseloomulikku huumorimeelt, tööarmastust, looduslikest tingimustest ja mere müstikast mõjutatud mediteerivat-mõtisklevat olemust. Naljand vaheldub tänase hiidlase tööde-tegemistega, millest tähtsamal kohal on kalapüük. Kunstinõukogu märgib ära kõrgetasemelist operaatoritööd, samuti aga erinevust tavapärasest vaatefilmist. Kunstinõukogu soovitab anda filmile esimese kategooria.

Allikas: Filmiarhiivi toimik 2501.

Filmist ajakirjanduses

Ülo Tambek: „Kujundid. Süsteem. Mõte. Tervik. Mõte. Ikka ja jälle see mõte jalus! Samade probleemide juurde toob ka dokumentaalfilm Hiiumaast pealkirjaga "Tormipüha" (TF). Eklektiline teos. Sama kirev kui kahe põlise fotograafi album, kes tunnevad rõõmu iga erinevas tehnikas tehtud õnnestunud foto üle, muretsemata selle üle, kuidas album tervikuna välja nägema hakkab. Film on täis ootamatusi, mis on iseenesest hea. Esimene ootamatus on see, et hiidlased räägivad tekste ise oma keelemurdes ja üllatuseks on see koguni arusaadav, kuigi mitte päriselt. Viimasest lüngast aitab meid üle saada meeskvarteti laul, mis on küll kerglasevõitu, kuid see-eest sundimatu. Ja kõik see, mis mujal olekski kandnud teksti nime, on kenasti ritta seatud, nii et on tunda mitte ainult teatavat meeleolu, vaid koguni pinget, ja me hakkame aru saama, et kuigi ebaharilik, on seal lõppude lõpuks kõik omal kohal. Koguni naljakas. Seegi on ootamatu, ja hakkad iseeneses arutama, millal see õieti oli, kui meie dokumentalistikas viimane kord sai nalja tehtud. Naljal sulg sabas! Sellega ootamatused veel ei lõpe. Hiiumaa naised pesevad lambaid ja me näeme seda läbi vee. Koguni vee alt. Tore lugu! Ja me leiame, et miks mitte! Võib ju ka vee alt. Igaljuhul huvitav vaadata. Ja mitte ainult vaadata. Seejärel näeme merd, nagu me teda harva näha saame või oskame näha. Ja näeme maad, nagu seda mitte sageli ei juhtu. Aga kõige suuremaks ootamatuseks on muidugi hiidlased ise. Need on ühele ja samale taustale projekteeritud portreed. Meie tavade vastaselt kohutavalt pikad plaanid, mille jooksul justkui midagi ei juhtu. Kuid ei. See pole tardunud staatika. Liikumine on inimestes endis, nende näo joontes ja ilmes. Toimub märkamatult, seda tuleb osata näha ning ka vaadata. Järsku taipad pildi hiidlaslikkust. Nende inimeste ja saare karakterit. Hakkad mõistma, kes nad võiksid olla. Ja see ei sega põrmugi, et diktor nende nimesid ei loetle. Kõike kokku võttes on see film, ehkki nii ebaühtlane kui kümne minuti jooksul iganes olla saab. Autorid muidugi ei arvestanud, et ootamatustega tuleb piiri pidada. Peaaegu meie nähes hakkavad hiidlaste portreed lühemaks kiskuma, tõmbuvad päris kokku ja teevad ruumi konservikarpidele. Nii suur jõud on tungjoontel filmide vastuvõtuväljas. Nüüd tunnistame peaaegu kõik, et ega need konservkarbid midagi olulist juurde küll anna. On aga hilja. Nähtavasti on alati piisavalt võimalusi ühe filmi ärarikkumiseks, kusjuures seda tööd pole kunagi liiga hilja ette võtta. Kõigest hoolimata on "Tormipühas" midagi hiidlaslikku järele jäänud. Üht uuendust hukka mõista on aga alati tuhat korda kergem, kui seda pooldada või vähemalt targu võitluse lõppu ära oodata.“ /---/

Tambek, Ü. (1974) Dokumentalistika - nagu ta on [ETV ja Tallinnfilmi viimaste aastate dokumentaalfilmide analüüs]. Sirp ja Vasar, 11. jaan, lk 6-7.

Peep Puks: „Tunded? Ehedad tunded… Nii palju, kui ma olen sportlasi näinud — Palusalust Veerpaluni —, näinud nende tööd ja vaeva, seal on tunded ehtsad. Kuigi, jah, jalgpall ja hoki, see on viimasel ajal kohati halb teater. Teinekord labane jõhkrus. Aga kui siira emotsiooni kätte oleme saanud — mõnikord on see õnnestunud! —, siis on see ehe. Tunned tohutut aukartust, sest kõrghetk spordis on niivõrd üürike. Teinekord ainumas hetk. See on pühendumine, tõeline pühendumine. Olen väga ligidalt näinud kolleegide täielikku pühendumist. Hiljaaegu vaatasin aga kunagi tehtud „Tormipüha”. Selle võtetel kolmkümmend kaheksa aastat tagasi pani Peeter Tooming väsimatult ja kannatlikult paika iga liikumise, iga varjundi, iga meeleolude nüansi. Nüüd pole filmi — ei värve, õiget heli ega Peetritki enam.“

Vaike Mesila: „Ta [PeepPuks – toim] on väga hea fotograaf. Pildistas nii inimesi kui ka loodust. Tema ja Peeter Tooming olid aktiivselt tegevad fotogrupis Stodom. Nad olid mõlemad väga kannatlikud. Mäletan, Hiiumaast filmi tehes võttis Tooming päikese loojangut üles minu silma peal! Kannatlikkust oli palju vaja. Merikotkast jutustava filmi ajal istus operaator Arvo Vilu päevi puu otsas ja sai ka vajaliku lindile. Aga väga-väga kaua pidi vahel ootama…“

Taevere, M. (2011). Olen saanud nelikümmend aastat jälgida eesti filmi arengut...: Dokumentalist Peep Puks eile ja täna. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 88-103.