Teekond mäe südamesse (1983)

Filmist ajakirjanduses

Tatjana Zažitskaja: „Kavandades filmi oma vennast, näitlejast ning lavastajast Jaan Toomingast, viib Peeter ta teatridekoratsioonide vahelt loodusesse, külatänavasse, põllule, metsa, kose juurde, kaljusele merekaldale. See film on improvisatsioon, pole ettekirjutatud stsenaariumi ega süžeed. Kõlavad monoloogid lavastustest, kus Jaan aastate jooksul mänginud. Kuid näitleja ei loe neid niisama looduse taustal, ta otsekui sulab sellega ühte ja see annab talle vabaduse, täieliku elutunde ja mõtteavaruse.

Sügava mulje jätab lavasõna ühendamine selle seisundiga, milleni inimene on jõudnud loodusest inspireerituna. Sõnad vabadusest ja orjusest, tõest ja valest ei ole enam Satini monoloog „Põhjas“, vaid Jaani enda mõtisklus, nagu ka „Musta mandri kasupoja“ Schweitzeri sõnad usu puudumisest ja usust, elust ja surmast.

„Teekond mäe südamesse“ on budistliku filosoofia järgi inimese kannatusrikas tee tõe juurde. Nii otsustasid oma filmi pealkirjastada ka Jaan ja Peeter Tooming.“

Zažitskaja, T. (1988). Teekond mäe südamesse: Peeter Toominga tõsielufilmidest [tõlkinud Eda Prii]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 26-35.