Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Filmist kunstiteadlase pilguga

Juta Kivimäe: „“Tartu sõpruskond” on sarmikas dokumentaal sõjajärgsetel aastakümnetel Ülo Soosteri ümber koondunud Tartu kunstnikerühmast. Valve Janov, Kaja Kärner (kes filmi tegemisajal oli juba lahkunud), Silvia Jõgever, Lembit Saarts ja Heldur Viires olid esimene generatsioon Pallase vaimsusest välja kasvanud kunstnikkonnast, kel tavapärane enesetäiendusvõimalus Pariisis jäi alanud maailmasõja ja Nõukogude anneksiooni tõttu kogemata. Selle asemel veetsid Saarts, Viires ja Sooster aastad 1949 – 1956 Nõukogude vangilaagrites.

Eesti kunsti lähiajalugu on omamoodi mitmekihiliselt struktureeritud. Kõrvuti ametlike kesksete käsitlustega on Eestis ja eriti Tartus Ülo Soosteriga seotud sõpruskonnast kujunenud omamoodi täiend- või vastandmütologeem Tallinna-kesksele ja ka enamasti Tallinnas loodud sõjajärgse kunsti arengukäsitlusele. Paari aasta eest avaldas ajakiri Tuna (1999/1) Soosteri sõpruskonnaga seotud julgeolekuprotsessi materjalid, andes üldsusele edasi kiretult tõese ajaloolise lähivaate sõjajärgsete aastate repressiivsest kultuurikeskkonnast. Kuid juba 1994 Eesti Kunstimuuseumis korraldatud kollainäitusel tõi Eha Komissarov 1950. – 1960. aastail modernistlike kunstisuundumustega suhestunud tartlased esmakordselt nende kodusest kontekstist välja ja paigutas taustsüsteemi, mis võimaldas Tartu sõpruskonda vaadelda senisest tunduvalt erinevas rakursis. Ka siis filmiti väärtuslikke dokumentaalkaadreid Sorosi keskuse rahastusel.

“Tartu sõpruskonna” tegijad on lähenenud autentsele materjalile võimalikult delikaatselt, peaaegu loobunud lavastusest ja lasknud kommentaaride asemel kõnelda kõrges eas kunstnikel endil, kelle isiklik suhe mineviku ja tänapäevaga on selitunud ja leebe. Väga erinevaist isiksustest kujunenud sõpruskonna lugu joonistub välja pikkadest rahulikest monoloogidest. Vaataja saab akvarelseid stseene kogudes tasapisi aimu vahetult sõjajärgsel ajal ellu astunud kunstnike elumaailmast ja samastub filmi emotsionaalse atmosfääriga. On kummaliselt liigutav jälgida aastates kunstnike mälestuskildudest kujunevat terviklikku lugu. Sajandi alguse Pariisi vabaakadeemiaist võrsunud Pallase ideaalid on ka XX sajandi lõpuks jäänud kõigile neile vankumatuks tuletorniks, mis aga ei takistanud neid sama sajandi keskel tegemast kaasaegset ja maailmakunsti suundadega resoneerivat loomingut. Kuivõrd suur oli sealjuures tegelikult Soosteri otsene või kaudne mõju? Moskvas Soosterit kunstiliselt tasalülitada ei õnnestunud ja nii toimis ta tema ümber koondunud – võiks öelda – koolkonna promootorina. Kaameratöö jäädvustab peenetundeliselt pikki vestlusstseene ja laseb kõnelda interjööridetailidel. Ülo Soosteri juuresolek on tajutav läbi mitmete detailide, meenutuste ja kinnituste: Tartus oleks võinud väärikalt ära olla ka väga väikese produktsiooniga, kuid Sooster kihutas tegema terveid seeriaid ühe idee arendusi. Rein Raamatu kaameratöö on näiliselt vaid pehmelt vaatlev, ent paljusid olulisi detaile märkav ja emotsionaalselt väga mõjuv. Ta jälgib vestlusstseene ebatavalistest rakurssidest, jäädvustades üllatavalt vaba miimikat ja kehakeelt. Konteksti loovad ka isikupärased interjööridetailid nagu Saartsi ja Viirese lemmiktoolid ning terve Valve Janovi museaalne korter vanade sõprade Soosteri ja Varmo Pirgi maalidega.“

Kivimäe, J. (2001). Raamatfilmi uued kunstifilmid [Rein Raamatu kolm filmi kunstnikest: "Kaido Ole", "Jaan Elkeni teistmoodi tegelikkus" ja "Tartu sõpruskond"]. Sirp, 19. jaan, lk 16.

Reet Varblane: „Kui eesti pagulaste teemal on kippunud olema vaid kaks tahku, kaks poolust, traagika ja kurbus, nagu tabavalt on nimetanud Maie Raitar, kui ta kirjutas Andres Söödi tehtud Eduard Rüga filmist (TMK 1994, nr 3, lk 48) ning õnnelikult leidis, et Sööt on osanud Rüga puhul osutada ka maailma avanemisele, siis Rein Raamat on läinud märkamatult veelgi sammu edasi: ta on osanud maailma avanemise kõrval rõhutada ka muud positiivset, tõelist rõõmu, mida võib leida igas olukorras. Maire Männik on kaunis, vaatamata sellele, et ta pole enam kahekümnene. Therese Raide (“Inimene, kes oskab olla õnnelik”, 2000), Valve Janov, Silvia Jõgever, Lüüdia Vallimäe-Mark, Lembit Saarts ja Heldur Viires on kaunid (“Tartu sõpruskond”) nii sisemiselt kui ka välimuselt, sest igas mõttes küpsus on kaunis.

Rein Raamatu kunstifilmid küpsetest loojatest on iseäranis positiivsed, need on lausa ülemlaul nendele. Aga saabunud XXI sajand on ju küpsete inimeste sajand. Nii kuulub pieteeditundeline Raamat ja tema “Raamat-Filmi” küps looming igati alanud sajandisse. Ta ilmus ka kunstifilmide maailma “kuidagi selja tagant”, sai märkamatult omaks, et siis luua midagi nii “lihtsalt”, isegi traditsiooniliselt, et see mõjub praeguses olukorras juba “geniaalsena”. 1976. aastal valmis animafilmi tähis “Kütt”. Kakskümmend viis aastat hiljem võib rääkida ka kunstifilmi tähistest, mida saab ja peab ületama.“

Varblane, R. (2001). Tõlgendajast looja ja loojast tõlgendaja [filmidest "Lea Valter. Eesti vaibakunstnik", "Nõmme", "Enn Põldroosi härrasmeeste seltskond", "Kaido Ole", "Maire Männik, 54 rue du Montparnasse", "Inimene, kes oskab olla õnnelik", "Rein Raamatu animatsiooni maailmas", "Jaan Elkeni teistmoodi tegelikkus" ja "Tartu sõpruskond – kunsti saab igal ajal teha"]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 58-64, ill.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm