Tammsaare talu (1998)

Tammsaare tulevane elu liikuvates piltides

Dokumentaalfilm Anton Hansen Tammsaarest ENSV Haridusministeeriumi tellimusel. Käsikiri Helene Siimisker, teostus Peep Puks, pilt Mati Kask, Toivo Kuzmin, nõuanded Ann Marvet, Kalju Leht, Andres Sööt, muusikaline kujundus Veljo Tormis, helioperaator Ülo Saar, toimetajad Jaan Ruus, Leo Ilves, direktor Vello Samm. Teksti loeb Aarne Üksküla, laulab Martha Hansen. Tallinnfilm 1971, 1972, 1974.

“Tammsaare talu”. Käsikiri Elem Treier, lavastus ja kaamera Rein Raamat, kaamera Kaljo Reintam, montaaž Georg Jõesaar, produtsent Helvi Raamat. Laul Martha Hansen, viiul Niina Murdvee, teksti loeb Tõnu Mikiver. 
Raamat Film, 1998, 15 min.

Jürgen Rooste: „See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul, mil tollase riigimonstrumi ühe vaimult teravama regioonikese, Eesti NSV haridusministeeriumi tellimusel valmisid paarikümneminutilised õppe-/dokumentaalfilmid rahvakirjanik Anton Hansen Tammsaarest. Kokku kolm filmi, ligi tund ja veerand (vähemalt taotluselt) sügavat sissevaadet meie suurmehe ellu.

Esimeses Eesti Vabariigis suudeti kirjanikku filmilindile jäädvustada vaid umbes 15 sekundi jagu kaadreid ühelt auhinnajagamiselt, ent sellest hiljem. Vastses vabariigis tehti 1998. aastal veerandtunnine lühifilm “Tammsaare talu”, mis üritas ära jutustada ka suurema jupi Anton Hanseni lapsepõlvest, Tammsaare Põhja ja Lõuna loost. Mingis mõttes võib toda viimast pidada rohkem museaale tutvustavaks kultuurireklaamiks. Seega: vabas Eestis pole Tammsaarest korralikku täispikka audiovisuaalset produkti loodud, prioriteedid on teised kui N. Liidu päevil.
 
Kultuskirjaniku loomise esteetika

Kultuurifiguuride kujutamiseks on erinevate maailmanägemisega ruumides kasutusel olnud üsna kindlatüübilised esteetilised võtted. Eesti NSVs teostati sääraseid haridusprojekte pühalikult, paatosega. Need 70ndate alul valminud õppefilmid on esteetilisel tasandil kummalise mõjuga – nad on jälgitavad kui erilised installatsioonid – veidi muudetud kujul, positivistlikust taustast ja (liiasest) saatetekstist puhastatuna võiks filme hea kontseptsiooni korral eksponeerida kunstisaaliski.

Enamasti valitseb sünge tonaalsus, minoorsed helindid. Esimese osa visuaalne kontseptsioon oleks Lääne kultuuriruumis julge ja radikaalne: “Tõe ja õiguse” I osa tekstilõikude saatel (nõnda ohtlikult positivismiradadele kaldudes, Tammsaare talud ja Vargamäe täielikult võrdsustades, kirjanduskaanonit luues: elu = kirjandus) näidatakse peamiselt maastikku Albu vallas, põlde, metsi, teid, taluhooneid. Inimesi kasutatakse minimaalselt: Peeter ja Ann Hansen, Jakob Sikenberg figureerivad fotodel. Emotsionaalselt kõige mõjuvam on ainuke elav/liikuv inimene (lisaks kaadritagusele häälele). See on Martha Hansen, kirjaniku õde, kes laulab “Suure tamme laulu” ja teisi, enamasti kurblikke rahvalaule (millal need orjaaja rõõmsad laulud naiste suust kostsidki?), 85aastasena, pisut vanaeidelikult väriseval-kiunuval, ent sisendusjõulisel häälel. Seega, filmi peategelaseks on maastik, taasluuakse visuaalselt “Tõe ja õiguse” tegevuspaik, lisajõudu annavad rahvalaulud ning Veljo Tormise seatud muusika. Tulemuseks see, et filmist on saanud tänapäeva vaataja jaoks kunstiline projekt, rohkem esteetilise naudingu kui teadmiste ammutamise paik. Ja kindlasti pakub see huvi vaid suhteliselt spetsiifilise maitsega kultuuritarbijale. Õppefilmina koolis kasutamiseks jääb taoline poeetiline nägemus kindlasti kaugeks. Fotode ja filmikaadrite vahele põimitud Herald Eelma illustratsioonid “Tõele ja õigusele” ainult süvendavad raskemeelsust, süngust.

Ülejäänud kahes osas liialdatakse kunstiliselt pisut vähem, põhisuunaks jääb endiselt Anton Hanseni elukäigu pajatamine, aga see rebib end veidi rohkem vabaks “Tõest ja õigusest”. Kuigi järgib siiski positivistlikku analüüsiskeemi, tõstatades ateismiteema, mis Tammsaare analüüsil pole kindlasti nii üheselt mõistetav vald.

Käsikirja autori Leenu (Helene) Siimiskeri kiituseks tuleb öelda, et õppefilmides ei minda siiski vulgaarsotsioloogilist teed pidi, kirjaniku sotsiaalne mõtlemine, tema leebe pahempoolsus, kriitiline meelelaad on ka praeguse maailmakorra jaoks üsna usutavalt/mõistetavalt/aksepteeritavalt esitatud.
 
Tammsaare – vaimne Lurich

Inimesi, liikuvat pilti näidatakse teises osas palju rohkem. Ent maastik, sedakorda enamasti linnamaastik – esmalt Tartu (Tartu ülikool), siis Tallinn (Teataja toimetus), aga ka Punane Lageda – püsib tooniandva tegelasena Tammsaare, Köleri, Treffneri jt. kõrval. Üheks põnevamaks hetkeks on muide Lurichi mängutoomine: eesti maadleja murrab filmilõikudes ja fotodel suuri ja hirmsaid vastaseid, jah, aganatest on tulnud suur ramm, leivast jääb suurt vaimu loota. Just see paralleel, et Anton Hansen, üks tavalise Kesk-Eesti talupere kaheteistkümnest lapsest võib olla see vaimne Lurich, paneb vaimukeele hetkeks helisema.

Kolmas osa üllatab ka arhiivimaterjaliga: sekka on põimitud meeldivaid rannakaadreid, natsisõjardeid vanamemmesid piinamas ja marssimas, lahkuvaid sakslasi (taustaks: “tulge kõik, tulge kõik/ Adolf Hitler kutsub teid/ tooge kaasa pekki võid”). Ent mitmeid praegu huvipakkuvaid teemasid, nt. tänapäevase kirjandusteaduse plaanis kõige põnevamat Tammsaare teost “Põrgupõhja uus Vanapagan”, puudutatakse vaid kerge põgususega; millegipärast ei minda positivistlikus võrdlemistuhinas Käethe Tammsaare ning “Tõe ja õiguse” Kaarinit kõrvutama, kuigi siit võiks üht-teist kooruda – isegi ühe ajastu, ühiskonnakorralduse, moraali lugu.

Nii Raamat Filmi lühiülevaade (käsikiri Elem Treierilt) kui ENSV Haridusministeeriumi tellimustöö lõppevad mõlemad Tammsaare matusega, matuserongkäiguga (märtsi algul 1940), kuigi vähemasti teine neist võinuks minna kaugemale – muidugi, film on ju pühendatud Tammsaare talule, Albu vallale, aga selle kohta oli sääl liialt püütud rääkida ka Tammsaare elust. Kui juba, siis juba.
 
Uus visuaalkontseptsioon Anton Hansenile

Mõlemas projektis on ära kasutatud ainsad filmikaadrid Anton Hansenist – need on filmitud 1935. aastal, kirjandusauhindade jagamisel: pärjatuteks osutusid Marie Under ja Tammsaare (romaani “Ma armastasin sakslast” eest). Mulle räägiti juba enne filmi vaatamist, kuidas Tammsaare sääl naerda lõkerdab nagu õlut joonud poisike. Pilt Tammsaarest kui inimesest on viimase kümmekonna aastaga muutunud... positiivsemaks, ta on muutunud inimlikumaks, edevamaks, jäärapäisemaks. Muidu võinuks juhtuda, et ta oma aupaiste sisse lausa ära kadunuks.

Nendes kaadrites on Tammsaare aga elus ja elav, liikuv, naeratav, paistab, et ta teeb nalja, mis kaaskondsed veidi nõutuks (mõne ka muigama) võtab, ja naerab siis ise kõige suurema häälega. Need kaadrid kui peaaegu ainuke visuaalne tunniskiri sellest, et Tammsaare ehk ei olnudki tollaste kirjameeste kollektiivne kultusprojekt, vaid tõepoolest elus ja mõjuv kirjamees, võiksid olla uue Tammsaare-kontseptsiooni aluseks, uue filmi aluseks. See film räägiks ka Tammsaare armastusest (Käethe Hansen näeb fotode pääl noorena ilus ja ahvatlev välja), tööst seltskonnaajakirjanikuna, räägiks temast kui modernistist ja eksistentsialistist, räägiks hoogsalt ning liiase paatose ja morbiidsuseta.

Ent naiivne on loota, et praegu haridusministeeriumilt tellimus tuleks. Või kui, et see siis ka seesugusena õnnestuks; ilmselt tuleks film teha anda Maimikule, et ta läheneks loole talle omase siirusega ja ilma liigse peenetundelisuseta. Aga haridusministeerium peab praegu tellima filme narkootikumide ohtudest, turvaseksist, inimkaubandusest, koolivägivallast. Ja kindlasti leidub palju ka neid, kellele juba välja kujunenud Tammsaare imago kangesti meeldib, kes ei mõista, et nõndaviisi klassik kaua klassikuks ei jää. Et sõna “klassik” hakkab võrduma sõnadega “igav” või “masendav” või “hirmus”.

Nii Siimiskeri kui Treieri kirjutatud filmilood on põnevad ja harivad vaadata, teine neist üritab ehk liiga lühikese aja jooksul liiga palju öelda ja oleks võinud tõepoolest rohkem Tammsaare talule keskenduda. Need on kirjandushuvilise silmale enamasti meeldivad vaadata ja kõrvale hääd kuulda, vaim puhkab sellisel suurel ja üleval Anton Hansenil. Aga kultuurisituatsioon nõuab midagi uut, kui tahame, et uued põlvkonnad näeksid Tammsaares midagi enamat kui lihtsalt üht nime kohustusliku kirjanduse loetelus. Ma usun, et neid, kes oleksid valmis aitama seda lugu kokku panna, jagub. Kas või ma ise.“

Rooste, J. (2003). Tammsaare tulevane elu liikuvates piltides [dokumentaalfilmid A.H. Tammsaarest: "Tammsaare talu" Raamat Film 1998 ; "A.H. Tammsaare" I, II, Tallinnfilm 1971, 1972, 1974]. Sirp, 31. jaan, lk 16.