Avaleht » Filmiliigid

Talupojad (1989)

Dokumentaalfilm Kestus: 18:27

Huviinfo

Esimene riiulile pandud film

Tootmisperiood 1967/68 - 29.09.1989

Tallinna Filmistuudio parteialgorganisatsiooni büroo 1. augusti 1968. a. koosoleku protokoll nr 19

Koos: Nikolai Danilovitš, Semjon Školnikov, Vladimir Parvel, Valeria Anderson, Jevgeni Rosental ja Lembit Remmelgas.
Juures: Gennadi Alp, Ülo Tambek
Juhatas V. Parvel, protokollis L. Remmelgas

Päevakorras: Ü. Tambeki dokumentaalfilmi "Talupojad" ideelis-kunstilistest puudustest

N. Danilovitš luges ette direktori käskkirja projekti, milles analüüsitakse filmi "Talupojad" puudusi ja tehakse järeldus, et film ei kõlba ekraanile laskmiseks.

Ü. Tambek: Meie eesti talupojad on jõudnud oma töös kõrgele järjele, olles esimesel kohal. Kuid see tase võiks olla kõrgem, kui poleks tegureid, mis kisuvad meid tagasi. Me asusimegi neid tegureid vaatama, käsitlema olemasolevaid tõsiseid probleeme ja negatiivseid nähtusi. Pole enam seda maa-armastust, mis peaks olema, ja jahitakse taga "pikka rubla", inimesed rändavad ühest kohast teise õnneotsijatena. Talupoja teenistus on ju hea ja kui seda stiimulit õigesti kasutada, oleksid tulemused palju paremad. Sellega kaasneb üldse õnneprobleem, küsimus, mis on õnn. Õnn meie arvates seisab töös, mida tuleb armastada. Praegu aga ollakse rubla jahil. Me puudutasime ka igandite kaasavedamist. Kuid ilmselt nende igandite näitamine ei õnnestunud. Pesukausist külvamine ei pea iseloomustama suurmajandite töökorraldust, vaid eraomandlikke igandeid, - sellest aga ei saada aru. Meid süüdistatakse selles, et me näitame rohkesti närudes inimesi. Seda me ei tahtnud teha. Me pöörasime peatähelepanu inimeste nägudele, neis ilmnevaile mõtteile ja tunnetele. Me tahtsime üldse juhtida tähelepanu teravatele probleemidele külades, mis vajavad lahendamist. Kuidas neid probleeme lahendada, me ei tea. Ja me ei tea, kuidas siis üldse teha probleemfilme. Kas neid saabki teha? Võib-olla on ekraan üldse liiga tugeva üldistusjõuga, et tekitada väära arusaamise. Võib-olla on 20 minutit liiga vähe, et neid suuri probleeme lahendada. Võib-olla laskusime igasugustesse kõrvalprobleemidesse, mis segab jälgimast peaprobleemi. Ilmselt ei sobi ka praegune tekst.

G. Alp: Ma imestan Tambeki jutu üle probleemfilmist, kas seda saabki teha. Ma vaatasin filmi viis korda ja imestan, kuidas võidi teha säärast filmi. Ja seda tahetakse veel ekraanile saata. Tambeki jutt on möödahiilimine filmi probleemidest ja puudustest. Nagu joomine - see on väärnähtus, aga mitte probleem. Tambek ei taha oma vigadest aru saada. Film on poliitiline huligaansus, aga mitte loominguline ebaõnnestumine, nagu ütles Lentsman. Operaatoritöö on allutatud süngele, hallile režissööri tahtele. Külvaja kausiga on meelega ironiseerimiseks pandud. See pole eraomandlike igandite probleemi tõstmine. Seitseaastaku tekst on samuti illustreeritud ironiseerivate piltidega. Ma ei saa aru Tambeki ideest, kontseptsioonist. Paatoslik tekst on pandud meelega joobnud hobusemehe pildi peale. Pole ühtegi kaadrit, mis tõestaks objektiivset olukorda külas ja küla perspektiive.

N. Danilovitš: Tambek nuriseb teksti üle. Kes teile selle teksti siis tegi ja peale surus? Miks te võtsite teksti vastu? Ise peate teksti ebaõnnestunuks.

Ü. Tambek: Teksti tegid autor, toimetaja ja režissöör. Tekst on minu südametunnistuse vastu. Ma nõustusin sellega oma vähesest printsipiaalsusest. 

G. Alp: Aga montaaži tegite teie?

Ü. Tambek: Seitseaastaku tekst sattus juhuslikult joobnud hobusemehe peale.

J. Rosental: Film on halb, tehtud nagu Ameerika tellimusel meie põllumajanduse korralageduse näitamiseks. See pole isegi puuduste kriitika, vaid iroonia tegelikkuse üle. Ühtaegu on see karuteene õppivale operaatorile. Optika surub kogu meeleolu masenduseks kokku, kuskil pole külaelu hallusest väljapääsu. Film ei peegelda tegelikkust ja direktori käskkirja projekt on õige.   

L. Remmelgas: Maaelu ümberkorraldamisega seoses on tohutult palju keerulisi probleeme. Lenini iseloomustatud "külaelu idiotism" on raske kaduma, ta ei kaogi enne lõplikult, kui küla pole tõstetud linna tasemele. Kaasaegse industriaalse ühiskonna väljaarenemisega koos käib urbaniseerimise protsess, maa linnastub, maaelanikkond valgub linnadesse, maa ise industrialiseerub, vana viisi majandada maad ei saa, maa peab jõudma suurtootmise tasemele ja ta jõuab sinna. Sellega koos käivad vanade igipõliste harjumuste, ettekujutuste ja pisinohitsemise hävitamine. Tambek pole neist poliitökonoomia probleemidest võtnud vaevaks aru saada ja kraamib välja vana sentimentaalse laulukese lapsepõlvekodust ja sentimentaalse ettekujutuse õnnest ja hurjutab selle abil, kui traagiline ja hirmus on industrialiseerimise ning urbaniseerimise protsess, et see protsess on inimesele ja õnnele vaenulik ja et see ei lähe ka läbi. Koletu vastuolu teksti vahel: seitseaastaku õiged deklaratsioonid on illustreeritud mahajäämust hurjutavate piltidega ja seda, mis seitseaastaku ja küla industrialiseerimise alal on tehtud, me üldse ei näe. Jutt inimese mitmekülgsest arenemisest on illustreeritud rahajanuliste palgasabas seisjate nägudega - jälle vastuolu. Ei suuda inimese kultuuritaseme tõusu ja mitmekülgset arengut ilmestada ka šašlõkiküpsetamine kolhoosis tule ääres. Direktori käskkiri on õige, filmi ekraanile lasta ei saa. Kuigi mina isiklikult ei usu, et seda saab ka ümber teha, tuleks Tambekile siiski anda võimalus kaaluda läbi kõik kriitilised märkused, et ta võiks esineda konkreetse ümbertegemise plaaniga, kui tal see tekib.

S. Školnikov: Ma küsisin töö käigus, mida üks või teine plaan tähendab, mida sümboliseerib. Kuid vastust ei saanud ega saa praegu aru, mida tähendab tuhamägi, mida tähendab aeglaselt liikuv rong? Ma ei tunne, et autoril oleks mingit selget mõtet või eesmärki. Või vastupidi, see mõte on liigagi selge: igasugused antisotsiaalsed nähtused ja elemendid on nii välja pakutud, et ütlevad autorite eest küllalt selgelt irooniliselt: need ongi meie kolhoosnikud, see ongi meie maaelu, säärane ongi meie külaühiskond. Need ... teevad muusika, mida võib panna autorite arvele, pidada nende eesmärgiks. Keegi ütles, et Tambek tegi selle filmi südamevaluga. Mulle aga tundub, et Tambek tegi filmi külainimesi vihates, nende üle irvitades. Igas kaadris on inimene deformeeritud, kõik personaažid on eriliselt inetud ja eemaletõukavad. Jääb mulje, et koos kollektiviseerimise ja mehhaniseerimisega kaotab inimene inimese näo ja armastuse maa ning töö vastu. Mida siis nutab Tambek taga? Ta nutab taga mahajäänut, mida pole väärt leinata. Tambek loodab filmi parandada. Kuid seda ei saagi parandada, sest autorid on algusest peale võtnud suuna, mis on väär, ei ava eluprobleeme. Autor võib ja peabki minema ka kõige masendavamate probleemide kallale, kuid ta peab minema juurde korrektselt, probleemi tundes ja mõistes. Kuid siin on ainult ironiseerimine. Me räägime viimasel ajal palju novaatorlusest, kuid Tambek harrastab võltsnovaatorlust. Novaatorlus algab uutest ideedest, neid Tambekil pole. Meil on üldse vaja tõsisemalt tegelda filmikunsti ideoloogiliste küsimustega, sest praegu toimub mingi diversioon meie filmikunsti aluste vastu. Dokumentaalkino ei saa muuta mingite subjektiivsete muljete väljapuistamiseks, vaid see peab teenima objektiivse tõe, sealhulgas kriitilise tõe väljaselgitamise eesmärki. Tambek läks probleemide kallale, ütles „a“, kuid ei öelnud „b“. Film on ühekülgne ja isegi ebaaus, selles pole öeldud, mis on hea ja mis on halb, vaid on öeldud, et kõik on halb.

Ü. Tambek: Kontseptsiooniline segadus filmis on kahtlemata suur ja see on kõigepealt minu kui režissööri viga ja süü.

V. Anderson: Mina oma arvates saan filmi mõttest aru. Midagi juhuslikku seal pole. Joobnud pole lihtsalt joobnud, vaid sümboliseerivad kogu töökorralduse purjusolekut. Noorte ansamblil ja lagunenud majadel on oma kindel eesmärk. Igal ühiskondlikul nähtusel on kaks külge, Tambek on ainult musti külgi näinud. Urbaniseerimine esitab palju probleeme hea ja halvaga, Tambek on ainult varjukülgi näinud. Tema arvates urbaniseerimine laostab maa ja inimese, seda teeb tema arvates kolhoosikord ja sotsialism. Ma ei tea, mida Tambek taotleb, tema tööst paistab välja äärmine pealiskaudsus, läbimõtlematus, rumalus. Probleemfilme tuleb teha, kuid see film näitab, et autorid ei oska probleemidele läheneda. See on nihilism, eitamine. Lihtne on pahede üle irvitada, aga neid oma jaatava suhtumisega välja rookida väga raske. Autor peab probleemist üle olema. Kas saab seda filmi ümber teha? Ei tea! Võib-olla lasta film isegi ekraanile, et mitte tekitada ebaterveid meeleolusid. Ma kardan, et direktsioon ei lasegi edaspidi enam probleemfilme teha. Operaatoritöö on vastuolus režissööritööga.

V. Parvel: Siin on kaalukates märkustes kõik ära öeldud, midagi lisada on raske. Ma tahan korrata, et tegemist pole läbimõtlematusega, filmi on tehtud eitavate, nihilistlike eesmärkidega ja autorid on oma kontseptsiooni välja pidanud. Tegemist on iganenu taganutmisega, surmalemääratu leinamisega. See pole kommunismile omane ega õige. See on mahajäänute ellusuhtumine. Meil on stuudios tekkinud pseudoeksperimentaatorite parv, kes on Tambeki oma õnge tõmmanud. Operaatoritöö on äärmiselt ebaühtlane. Film on põhjalikult läbi mõeldud, midagi juhuslikku seal pole, nagu väidab Tambek, filmist kõlab läbi kindlapiiriline mõte: kurat võtku masinaid, kolhoose, linna, industrialiseerimist, need on hävitanud meie kauni lapsepõlvekodu ja õnne, läheme tagasi minevikku, mahajäänud aegadesse ja selle romantismi juurde. Ma ei saa tuhamägede ja rongi sümbolist siiamaani aru, mida need tähendavad. Miks kollektiiv varem ei juhtinud tähelepanu filmitegijate puudustele? Me suhtume ükskõikselt oma kolleegide töösse. See kestab juba paar-kolm aastat, kus me hoiame tööprobleemidest ennast kõrvale.

L. Remmelgas: See on õige, aga kes on konkreetselt need eemalehoidjad? Siin on praegu direktor ja kolm dokumentalisti-režissööri, kes konkreetselt pidid asja arutama ja oma nõusoleku andma, enne kui filmi tegema asuti.

N. Danilovitš: Mul oli Tambekiga juttu korduvalt ja ma hoiatasin teda.

L. Remmelgas: Hoiatmine hoiatamiseks, poleks vaja olnud tootmisse lasta.

Otsustati:

1. Pidada õigeks Tallinnfilmi direktori hinnangut filmi "Talupojad" kohta ja otsust seda filmi ekraanile mitte lasta.  
2. Juhtida Ülo Tambeki tähelepanu tõsistele ideelistele ja kunstilistele puudustele tema filmis "Talupojad".
3. Korralada lähemail päevil (L. Remmelgas) loomingulises sektsioonis filmi läbivaatus ja arutelu, anda Ü. Tambekile võimalus esineda filmi ümbertegemise konkreetse plaaniga.

Allikas: Riigiarhiiv. ERAF.86.1.322 - Filmistuudio "Tallinnfilm" > Büroo protokollid 17.01.1968-16.12.1968.

Enn Säde tsiteerib Tallinnfilmi parteiorganisatsiooni seisukohta poolteist aastat hiljem: See häbiväärne epopöa oleks nagu juba unustatud, vabakutseline kursuslane teeb Moskvas oma koolitükke ja siis, jaanuaris 1970, võtab stuudio eelmise õnnetu aasta („Koduküla”, „Talupojad”, „Leelo”) järelturbulentsis sõna S. Školnikov: „Novaatorlus” märgib meil diletantismi, neis asjus tulnuks juba ammu teha administratiivseid otsuseid. Parteiorganisatsiooni auks tuleb öelda, et parandati kaks põhimõttelist küsimust – Dobrovolskit ei suunatud kursustele ja „Talupojad” keelati ära. Kuid administratiivsed järeldused on tegemata!”
Säde, E. (2010). Mäletamise kohustus I–II [fotograafist ja režissöörist Andrei Dobrovolskist]. Teater. Muusika. Kino, nr 8-9, lk 145-153, nr 10, lk 124-128.

Riiulilt ekraanile kakskümmend aastat hiljem

Enn Säde konfliktikomisjonist 1980ndate lõpus (seoses riiulifilmiga "Lindpriidega"):

Lahtilöök Moskvas kevadel 1986
Kättejõudvate 1980. aastate brežnevlikus riigis saavutab sumbumine oma haripunkti. Filme küll tehakse, kuid järjest rohkem jääb neid sinna, riiulile. Nõukogude võimu interreegnum „vanaisalt vanaisale” (Brežnev-Antropov-Tšernenko) lõpeb füsioloogiliselt, Gorbatšov tõuseb peasekretäriks (1985), umbsuletud impeerium hakkab krigisedes ja kägisedes laiali vajuma, Gorba on käivitanud protsessid, mida ta ei ole suuteline enam kontrollima.

Ja ikkagi – veel 1985. aastal on lootusetu „Lindpriisid” lagedale tuua. (Näiteks Müüri ja Säde „Künnimehe väsimus” (1982) oli kuni veebruarini 1986 riiulifilm.) Midagi selles vallas ei too paraku kaasa ka muidu üpris uutmismeelne Eesti filmimeeste VI kongress märtsis 1986. Läbimurre algab Moskvas Nõukogude Liidu Kinoliidu V kongressil, mida peeti 13. – 15. maini 1986. Eestlastest kineaste on sellel omamoodi epohhi looval istungil üpris palju: Peeter Simm, Jaan Ruus, Ago Ruus, Rein Maran, Andres Sööt, Priit Pärn jt. Sealsel mäsleval, kriitikarohkel kongressil on vägevaid sõnavõtte riiulifilmidest, kongressi otsustes muutub see üpriski laialivalguvaks iginõukogulikuks targutamiseks: „Kinoliidu organisatsioonidel tuleb arutada filme, mida ühel või teisel põhjusel ekraanile ei lubatud, ja anda Goskinole igale sellisele filmile argumenteeritud soovitus.” Aga terves suures Nõukogude filmiilmas on nn riiulifilme ikka sadu ja sadu. Kuid aeg on küps, ime sünnib siiski ning meie keelepruuki ilmub uus, ehkki kaua oodatud mõiste „konfliktikomisjon”. Üleliidulise konfliktikomisjoni etteotsa saab edumeelne filmikriitik Andrei Plahhov. Muidugi pole ma teab mis originaalne Gabriel García Márquezt tsiteerides: „üks asi on tagantjärele tarkus, teine – pöörases ajas vahetult tiirelda”.

Tallinnas tuleb osa Moskvast naasnud, veidi Gorba-tuultest õhetavaid kinokongressi deputaate kokku ning nii organiseerub Eesti Kinoliidu konfliktikomisjon, etteotsa saab Peeter Simm. Olen ka ise valitud „konflikte lahendama”, ehkki meile pole esiotsa selged meie volituste piirid ja õigused, aga me lahendame selle enneolematult lihtsalt. Me lihtsalt võtame need õigused, funktsionäärid ei suuda uskuda oma silmi ja kõrvu, kaasame komisjoni istungitele võimalikult palju inimesi väljastpoolt filmiilma, et meie otsused oleksid kohe kõigile ja laialt teada. (Siim Kallas on tollase Rahva Hääle peatoimetaja asetäitja, Paul Mõtsküla ladusate tõlgetega endale nime teinud literaat, muuhulgas „uutmise”-sõna loonud kirjamees jpt). Mingit õnnistust ei saa me kusagilt (nt kõikvõimalikest komiteedest), iseenesest on see ju kiire, tõhus ja efektne avantüür.

Tuleb välja, et Eesti Telefilmis on kokku 14 tundi riiulifilme pluss neli tundi „Lindpriisid”, Tallinnfilmis vaid kaks lühemat dokfilmi pluss täispikk „Künnimehe väsimus”. Pikalt unustusse lükatud filmid tulevad ekraanile, konfliktikomisjon ei suuda kuidagi mõista, miks need lood on olnud keelatud. Püha lihtsameelsus!
Säde, E. (2012). "Lindpriide" priikssaamise kroonika. Sirp, 11. mai, lk 22-23.

Stuudio "Tallinnfilm" direktori Toivo Tomsoni 24.07.1989 käskkirja alusel alustatakse ja jätkatakse 1969. a. 2-osalise must-valge dokumentaalfilmi "Talupojad" tootmisperioodi 25.07.1989. Filmigrupi koosseisu määratakse operaator Toomas Kirdelaht, helioperaator Ülo Saar ja filmi direktor Jaak Jürida, konsultant on Raivo Rammus, monteerija Eevi Säde.

Filmi täiendatud variant saab valmis ja võetakse direktsiooni poolt vastu 29.09.1989.

17.10.1989 taotleb stuudio "Tallinnfilm" kroonika LTÜ kunstinõukogu  filmi režissöörile ja operaatorile I tasustusgruppi.

Linastusluba

16.11.1989 - filmi "Talupojad" on lubatud demonstreerida ENSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajatult.
Allikas: Riigiarhiivi kaust ERA.R-1707.1.2857

Peep Puks: "Režissöör Ülo Tambeki „Talupojad” (1968), Hando Runneli käsikiri, toimetaja Jaan Ruus, Toomas Kirdelahe elust endast võetud kaadrid. Tegelikkus varjamatult ekraanil ja sihipärane montaaž viisid filmi riiulile. Ei aidanud Tambeki korpuse ohvitseripaberid midagi. Kuid nii tema kui filmigrupp jäid iseendaks ja nüüd on, mida neilt pärida."
Puks, P. (2009). Eesti dokumentalistika järjepidevus. Sirp, 27. nov.


Raimo Jõerand: "Filmi stsenarist oli luuletaja Hando Runnel. Tema koostööst Ülo Tambekiga sündis 1969. aastal ka film „Talupojad“, kus kohaliku maaelu traditsioonide katkestust ja uut kolhooside tõsielu anti edasi liigagi lohutult, ning see oli võimudele liig. Filmi levisse ei lastud ning karistuse pälvis kogu Tallinnfilmi dokumentaalfilmiosakond. Algas kraanide kinnikeeramise aeg."
Jõerand, R. (2013). Eesti tõsielufilm ühiskondlike muutuste valguses, II osa. [Artikkel on kirjutatud MTÜ Mondo tellimusel 2013. aastal publikatsiooni „Dokumentaalfilm – muutudes ja muutes“ jaoks.]
http://dokfilm.ee/Eesti-tosielufilm-II

Nõukogude Eesti retrodokumentalistika valitud palad

Dagmar Reinolt: DocPoint Tallinn näitab sel aastal esmakordselt oma kavas Eesti Film 100 raames linastuvat eriprogrammi “KADUNUD LINDID - Valik Nõukogude Eesti dokfilme”. Ajastut ja filme kommenteerib filmikriitik Jaan Ruus, kes 60ndatel ja 70ndatel töötas Tallinnfilmis dokumentaalfilmide toimetajana. Mainimata ei jää ka Eesti esimene teadaolev muusikavideo.

„Pealkirjas sõnastatult iseloomustas tolle aja korralikke filme kauaaegne Tallinnfilmi stuudio dokumentalistikatoimetaja ja hilisem režissöör Ülo Tambek. Aga see oli omamoodi ilus aeg, tegemist oli Hruštšovi sula ajaga. Seda perioodi võiks nimetada poliitiliseks talveks, mil esinesid äkilised öökülmad, kuid üldjoontes läks ilm ikka soojemaks,” selgitab Ruus kodumaise dokumentalistika algusaegu. Tallinnfilmis olid tol ajal mängufilmide toimetajateks Lennart Meri, Mats Traat ja Arvo Valton. Dokumentaalfilmide toimetuses tegutsesid aga Peedu Ojamaa, noor ja terane luuletaja Leo Ilves, Peep Puks ning Jaan Ruus ise. “Kui mängufilmid saadeti kokku monteeritult veel enne koopia tegemist vastuvõtmiseks Moskvasse, siis dokumentaalfilme tehti Eestis, sest tegu oli väikeformaadiga ja neid polnud vaja Moskvas kinnitada. Algselt oli Eestis 52 ringvaadet aastas, hiljem vähenes see number 24-le ning vabanenud raha arvelt hakati tegema rohkem dokumentaalfilme.”

Ruusi sõnul andis see võimaluse teha filme „kohalikus dialektis“ ning kindlasti oli filmide tootmisel vabadus kordades suurem. Muidugi, neid ei saanud saata festivalidele, sest filme pidi saama näidata kogu NSVLiidus nn üleliidulisel ekraanil. Seepärast Andres Söödi filmid maailma ei jõudnudki.

Punased propagandafilmid

“1960ndad olid dokumentalistika kõrgaeg, siis oli võimalik midagi tõepärast näidata. Dokumentaalfilmi aastaplaan pidi muidugi vastama tolle aja ajakirjanduslikele kaanonitele. Õnneks, kui nüüd küüniliselt öelda, leidus aga režissööre, kes just “punaseid” filme tootsid. Nendeks olid Semjon Skolnikov, Vitali Gorbunov ja küünik Vladimir Parvel. Just tänu neile oli näiteks Söödil võimalik teha oma filme sellistena nagu ta soovis.“
Ruus jätkab: “Kui vaadata DocPointi valikut “Kadunud lindid”, kannab programm oma nime täiesti õigustatult. Need ongi filmid, mis arhiivide sügavusse on kadunud. Programm toob esile selle aja paremiku just nendelt tegijatelt, kes püüdsid vabaneda kõikidest klišeedest ja peegeldada tegelikku elu.” /---/

Esimene film riiulil

“Mööda ei tohi vaadata ka Ülo Tambeki filmist “Talupojad”, süngest pildist nõukogudeaegsest kolhoosielust. Tegemist on esimese Tallinnfilmi filmiga, mis jäi riiulile kuni iseseisvuse tulekuni. Mängufilmidega toona seda olukorda välditi, sest see oleks olnud stuudiole majanduslik katastroof.”

„Talupojad“ on 1968. aasta film. Kogu NSV Liidus käis tõepoolest terav ideoloogiline võitlus ja seda ka dokumentaalfilmide tootmises. Moskva poliitbüroo sai aru, et kui ta nüüd ei hakka kruvisid riigis kinni keerama, siis ta kukub ise peagi kokku. Ka Tallinnfilmi direktori Nikolai Danilovitši soov jääda võimule oli suur, mistõttu jäi ka esimene film riiulile ja tsensuur tugevnes. Teisalt hakkas aga ekraanidele üha rohkem ilmuma see, mis ümberringi tegelikult juhtus, mitte see, kuidas võimude arvates tuli elada.

Vana stalinlik kord nägi ette, et film peab näitama mitte seda, kuidas elatakse, vaid seda, kuidas on ette nähtud elada. Võim lootis, et kinost välja tulles inimene hakkabki nii elama. Paraku seda aga ei juhtunud. Sai taas selgeks, et publik vaatab kinos siiski parema meelega üht keskmist rinnahoidjat kui kasvõi maailma kõige paremat treipinki.“
Reinolt, D. (2012). Mitte tänu partei hoolitsusele, vaid sellest hoolimata. Rada7, 25. jaan. http://www.rada7.ee/artikkel/59509/Mitte-tanu-partei-hoolitsusele-vaid-sellest-hoolimata/

Kino Artis 2012. aastal: Vabariigi sünnipäeva puhul näitab festival DocPoint Tallinn kinos Artis nõukogude Eesti retrodokumentalistika valitud palasid, mis koondatud kolme temaatilisse programmi: poliitika, poeesia, olme. Ekraanil on kurioosumid, veidrused, propaganda ja muidu hea meenutus ajast, mille probleemid tunduvad tänapäeval enamasti banaalsed, ent vahel ka endiselt aktuaalsed. Miks Lasnamäel on kanal? Kas naine saab olla edukas teadlane? Kuidas leida endale partner kogu eluks? Nendele küsimustele otsitakse (ja leitakse) vastuseid 24. - 26. veebruaril kell 17. Piletihind vaid 3 €.

Nõukogude Eesti retrodokid: Olme

Selles valikus on filosoofilisemaid ja konkreetsemaid ülesvõtteid sellest, kuidas kulges nõukogude inimese elu, mis probleemid tal olid, mis muret tegi, mis rõõmustas. Programmis on suur rõhk ka noorsool, vaieldamatult naljakaim on ...JA SUPP SAAB VALMIS ÕIGEL AJAL, mida teadjamad filmihuvilised ikka ja jälle arhiivist nõutamas käivad.

Linastuvate filmide hulgas on ka Ülo Tambeki "Talupojad" (1969) 18’
1968. aastal riiulile pandud filmi taastatud variant tolleaegsest olukorrast Eesti kolhoosikülas, Hando Runneli valitud tekstidega.
Nõukogude Eesti retrodokid: Olme, http://www.kino.ee/Event/2112/ (1.07.2015).

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm