Tallinna saladused (1967)

Filmist toonases ajakirjanduses

„See koostöös stsenarist L. Merega loodud film on mõneski mõttes omapärane. Autorid tahavad näidata Tallinna vanalinna mitte ainult kui huvitavat arhitektuurikompleksi ja unikaalset vaatamisväärsust. Nad üritavad avada dokumentaalfilmi vahenditega linna iseloomu, tema omapära saladust. Kuidas see on õnnestunud, selle kohta võivad vaatajad peatselt ise oma sõna öelda.“
Filmitegijate töömailt. Dokumentaalfilmidest [1967 valmivatest dokfilmidest] (1967). Sirp ja Vasar, 22. sept, lk 8.

„Tallinna saladustest“ filmiloolase pilguga

Eva Näripea: „Klassikaliste vaatefilmide kõrval toodeti 1960. aastate teisel poolel kolm lühifilmi – „Pikk tänav“ (1966), „Tallinna mosaiik“ (1967) ja „Tallinna saladused“ (1967) -, mis lähenevad vanalinnale ja linnale üldse kogemuslikult sootuks erineval tasandil, võttes paljuski eeskuju 1920. aastail sündinud ja õitsenud linnasümfoonia žanrist (Dziga Vertovi „Inimene filmikaameraga“ ja Walther Ruttmanni „Berliin: suurlinna sümfoonia“) ning esindades suuremal või vähemal määral tundlikumat linnakaemust. Neid iseloomustab silmapaistvalt isikupärane filmikeel, innovaatiline ja kohati ehk eksperimentaalnegi esituslaad: ühel või teisel moel väljendavad nad ajaloo kummastav-häirivat sekkumist olevikku, osutades nii vanalinnaga seotud tähenduslikele dissonantsidele ning täites selle kujundistu hulga vastamata küsimuste ja krüptiliste mõistukõnedega. On muuseas märkimisväärne, et need filmid valmisid Tallinnfilmi algatusel ning osaliselt stuudiovahendeist finantseerituna, erinevalt enamikust turistlikest vaatefilmidest, mille tellijaiks ja rahastajaiks olid valdavalt turismindusega seotud instantsid. /---/

Mõistatusliku ajaloo teemat jätkab Lennart Meri käsikirja alusel valminud „Tallinna saladused“ /---/, mis läheneb harjumuspärastele objektidele ebatavaliste võttenurkade ja innovaatilise kaameratööga, lisaks omapärane heliriba (Anti Marguste). Tekstita ja mustvalge film asetab vanalinna kummalisse kõverpeeglisse, mis loob tuttavaist elementidest rahutukstegevalt veidraid kooslusi, ühtaegu määratlematut ja abstraheeritud aegruumi. Selles küll leidub otseseid viiteid teatud „keskaegsusele“, kuid need ei konkretiseeru turismimaiguliseks väljapanekuks. Kohati subjektiivne kaamera hingestab muidu inimtühja keskkonna, asetades keha ruumikogemuse keskmesse; lähivõtted erinevate vanalinnale iseloomulike materjalide pindadest – eelkõige pahklik, mustunud paas, aga ka konarlikud katusekivid ja krobelised krohvikihid – annavad sellele kogemusele pea kombatava mõõtme, tunnistades tundlikust, turistliku pilgu pealiskaudsele kõikehaaravusele ja rustikaalse romantilisuse stereotüüpidele vastanduvast keskkonnakaemusest. Oluline on ka see, et suurema osa filmist moodustavad kaadrid vanalinna perifeeriast (veel varemeis Paks Margareeta, hüljatud Katariina käik, tühi Laboratooriumi tänav ja dominiiklaste kloostri rohtukasvanud õu), pea määratlematutest kohtadest, mis muudab käsitluse poolabstraktseks, kuid siiski mitte nimetuks ruumiks.“ /---/

Näripea, E. (2011). Linn ja film [Tallinna vanalinn kui visuaalkultuuri populaarne motiiv 1960.-1970. aastail]. La Strada – Kinoleht, nr 8, apr, lk [8].

Eva Näripea: „Rappuv kaamera märgib olnud aegade tardunud rahu segavat luusijat, näidates teda ahtast tornitrepist üles minevat, raske ukse kriiksudes sõõrjasse ruumi astuvat, ning seal ringi vaatavat, seejärel aga ootamatu uksepaugu peale ehmatades mööda kaitsekäiku põgenevat. Siin avaldub filmi pealkirjas sedastatud saladuslikkuse idee kõige otsesemalt, lavastades etüüdina olevikku paratamatult sekkuva mõistatusliku ajaloo müsteeriumi.“ /---/

Näripea, E. (2005). Turistlik eskapism ja sümfoonilised variatsioonid: Tallinna vanalinn vaatefilmides 1960.-1970. aastail. Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on art and architecture = Studien für Kunstwissenschaft, nr 14 (2-3), lk 69 - 91.

Eva Näripea: /---/ Kolmandaks valmis rida ainuüksi Tallinna vanalinnale või koguni vaid selle teatud piirkondadele/objektidele keskendatud vaatefilme. Nende hulka kuulub tüüpiliselt turistliku näitena Semjon Školnikovi “Vana Tallinna katuste kohal” (1978), “film korstnapühkijatest ja vana Tallinna omapärast”, kus vanalinnale on lähenetud “iseloomuliku” elukutse, põhimõtteliselt ju argipraktika kaudu, kuid see on rajatud samuti trafaretsele kujundi- ja vormikeelele (kõrgeid vaatenurki linnale põhjendab siin korstnapühkija tööspetsiifika) ning kasutatud on tavapärast “hommikust õhtuni” ajaskeemi. Üksnes vanalinnale keskendatud vaatefilmidest on ehk märkimisväärseim ja erilisim “Tallinna saladused” (1967, rež. Ülo Tambek), mille eksperimentaalne keel järgib turistliku formaadi asemel 1920. aastail sündinud ja õitsenud nn linnasümfoonia žanri tunnusjooni.

Lisaks “Tallinna saladustele” võib kohalike “linnasümfooniatena” tõlgendada ka 1966. aastal valminud “Pikka tänavat” (rež ja op Hans Roosipuu, sts Lennart Meri) ning 1967. aastal vändatud fotofilmi “Tallinna mosaiik” (fotod rühmituselt STODOM, rež ja sts Andrei Dobrovolski). Vt pikemalt Eva Näripea, Turistlik eskapism ja sümfoonilised variatsioonid. /---/

Näripea, E. (2013). Dissonatne pärand ja turistlik pilk. Tallinna vanalinna restaureerimisest ja (kinematograafilistest) representatsioonidest. © 2013 Ehituskunst, Eesti Kunstiakadeemia.
http://ehituskunst.ee/eva-naripea-dissonatne-parand-ja-turistlik-pilk-tallinna-vanalinna-restaureerimisest-ja-kinematograafilistest-representatsioonidest/   (24.03.2016)

Katkeid stsenaristi saatesõnast stsenaariumile, 1967

Lennart Meri: „Võimalik, et seda filmi hakatakse turistidele näitama (kui tast asja saab!), kuid stsenaariumi kirjutamisel ma mõtlesin eeskätt meie kolmesaja tuhande tallinlase peale. Kõigepealt peame ikkagi ise oma kodulinna saladusi tundma, õigemini – neid avastama. Igatahes tean ma küllalt inimesi, kes päevast päeva kõnnivad mööda Müürivahe tänavat, ja kordagi pole neil pähe tulnud seisatada, vaikida ja oma käega müüri katsuda, mis neist seitsesada aastat vanem on. /---/

Ja veel: meist hulga targemad mehed on arhitektuuri nimetanud kivistunud muusikaks. Selle üle tasub järele mõelda. Massid, rütmid, põhimotiivid, kordusmotiivid, koraalid ja sümfooniad – kõik see peab meie laiekraanikaamerasse mahtuma.

Tinglikult jaotame filmi kolme ossa. Esimese ja kolmandaga püüame luua emotsionaalse ja subjektiivse pildi linnast. Teine osa peaks vahendama seda objektiivse informatsiooni miinimumi, milleta ka kõige parem fantaasia nagu tühi kott kokku vajub.“ /---/

Meri, L. (2012). Tallinna saladused. Kaheosalise dokumentaalfilmi stsenaarium [sisaldab autori saatesõna]. Akadeemia, nr 9, lk 1595-1609.

Tegijate meenutusi

Andres Sööt, operaator: „Tundus, et filmi tegemise kogu raskus langeb operaatori õlule. Tallinna vanalinna oli kirjeldatud mänglevalt, poeetiliselt ja romantiliselt, aga teadsin kindlalt, et kõike seda on tolleaegse mustvalge filmitehnika juures võimatu visualiseerida ja veel laiekraani puhul.“ /---/

Jaan Ruus, toimetaja: „Režissöör Ülo Tambek säilitas monteerides Andres Söödi pikkade kaadrite rütmi. Ega tal muud võimalust olnudki. Sööt oli oma kaaameraga filmi tempo juba ekraani jaoks sisse kadreerinud. Muusika sai seda vaid kohati varieerida ja rõhutada. Heliloojaks valiti tollal 36-aastane Anti Marguste. Helindamissel võis aimata tema sümpaatiat Arnold Schönbergi ja György Ligeti vastu. Eesti noori heliloojaid innustanud avangardmuusika festival „Varssavi sügis“ toimus juba 1956. aastast peale, dodekafooniline muusika oli tollal peibutavalt populaarne ja kunstiideoloogid polnud veel sõna saanud. Klassikalist harmooniat selles minevikku mõtestavas filmis ei kasutata, pikki paeseid panoraame saadavad moodsad klasterhelid keelpillidelt. Ka selles filmis pole teksti, muusika aga on nõukogulikule konservatiivsele mõtlemisele veel arusaamatum kui „Pikas tänavas“, see pidi selle mõttemalli jaoks olema lausa väljakutsuv. /---/

Arhiivis „Tallinna saladuste“ kunstinõukogu protokoll puudub. Kuna tulemus oli veel ootuspäratum kui „Pikk tänav“, pidi diskussioon selles nõukogus olema ka ägedam. Minu mäletamist mööda sai film lõppude lõpuks siiski teise tasustamiskategooria. Tegemist oli ju kõigi poolt, ka ametlikult omaks võetud, pealegi Nõukogude Liidus kuulsa Tallinna vanalinnaga, poliitilisi tabusid ja pühadusi filmis ei puudutatud.“ /---/

Tollasest Tallinnfilmi stuudiotaustast täpsemalt:
Ruus, J. (2012). Sõnast kineemiks: Pika tänava ja Tallinna saladuste stuudiotaustast. Akadeemia, nr 9, lk 1610-1620, ingliskeelne kokkuvõte lk 1722-1723.

Eesti filmi tüvi

Raimo Jõerand: „Selles kujundlikus tähenduses võib puud asendada mõnikord vana kiviaed, vahel on need ka vanad tööriistad (Puksi ja Toominga „Koduküla”, 1968; Soosaare „Aeg”, 1980), kuid ka Tallinna linnamüür (Tambeki „Tallinna saladused”, 1968) ja vanade käsitööliste looming kirikuarhitektuuris (Söödi „Mälu”, 1984).“ /---/

Jõerand, R. (2014). Eesti filmi tüvi. Sirp, 24. okt.