Draakoni aasta (1988)

Erinevad versioonid

Eesti dokumentalistikaklassika varamuse kuuluv "Draakoni aasta" (1988) restaureeriti 2010. aastal, nüüd juba värvilisena. See ilmus DVD-l koos kahe tema varasema dokfilmiga ("Jaanipäev" ja "511 paremat fotot Marsist"), mida esitleti Tallinnas kinos Artis 30. märtsil 2011.

Filmist on ka soomekeelne versioon "Lohikäärmen vuosi", mis esilinastus Soome TV1 programmis 29.08.1989. See on originaalversioonist mõnevõrra pikem (62 min), kuna filmile on lisatud alguslõik, kus autor räägib teose tagamaadest.

Filmi algus-ja vahetekstid

1987. aasta lõpul loendati Tallinnas pool miljonit elanikku.
Sel aastal kasvas linna elanikkond 5688 inimese võrra. Nende hulgas oli 488 eestlast.

Film DRAAKONI AASTA on tehtud vaatamiseks Tallinna miljonilinnaks saamise puhul.

Suuremad juhtumised näivat juhtuvat aasta esimesel kolmandikul, mil draakon on eriti nõudlik. Ta on kohtumõistja. (Horoskoobist)

Aasta teisel kolmandikul on draakonil ülekaalus artistlik iseloom, ta kannab karnevalimaski ja meil tuleb valmis olla üllatusteks. (Horoskoobist)

Nii nõudlikkuses kui ka artistlikkuses saavutab draakon täiuslikkuse aasta viimasel kolmandikul ja võimatu on ära tunda, millist osa ta parajasti etendab.
Elu läheb ühteaegu lihtsamaks ja keerulisemaks. Aga ta läheb. (Horoskoobist)

Filmist kriitiku pilguga

Kärt Hellerma: „Söödi filmide analüüsimisel võib appi võtta mis tahes peene mõisteaparatuuri, kuid oluline on tema puhul üks: ta on tähelepanelik dokumenteerija, kes teab täpselt, mis on õige, mis võlts. Tõde ja näivus, tegelikkus ja atraktsioon on tal väga karmilt lahus. Jumalast antud sellekohase tundlikkuse tõttu ei pea ta lavastama ega reaalsust kuidagimoodi deformeerima. Ta lihtsalt valib ja tihendab, võtab siit ja lisab sealt – ning kõik ongi paigas, suhtumine olemas. Nii tulebki, et hoolimata sellest, et ta filmib tegelikku elu, on tal kaadris alati kujund. Kujund ühes sellega kaasas käivate omadustega – mitmekihilisuse, mitmetähenduslikkusega.
/---/
Kui mõelda ajaloolisele 1988. aastale, siis võib eeldada, et aasta ise oli irriteerivam kui ükski film või mõni muu peegeldus temast. Ometi on huvitav, kuidas Sööt seda näeb. Kuigi ta on oma nägemuse pealkirjastanud „Draakoni aasta“, aiman ma, et selle taga on rohkem tehnilist kavalust kui usku horoskoobi hüpnootilisse toimesse. Eks astroloogiline mall annab võimaluse sündmusi kuidagimoodi liigendada, periodiseerida.
/---/
Film visandab justkui endelisi kontraste. Ühelt poolt rahvamassid, sütitavad kõned, isamaalised laulud, ühisloitsud – teiselt poolt šašlõkisuitsu mattuv Raekoja plats, pudeleid korjav vana naine… /---/ Ühelt poolt missid ja rammumehed, teiselt inimõiguste nõudjad Draamateatri juures, vangist naasnud Mart Niklus kõnet pidamas. Detailid, kui just teisena nimetatud plaanidest tuleb otsida filmi sügavusmõõdet, tema eesmärki ja mõtet. Eufooria, usk ja lootus rahvusteadvuse pinnal on kaduvad, tähendust omab too tuli tuha all, eestlase tegelik olukord – ka E.-S. Tüüri muusika kannab seda ängi, mis meie meeltest sugugi kadunud pole. Andres Söödi kaine kõrvaltvaataja-pilk maandab neid, kelle joovastus möödunud aastast veel kestab.“
Hellerma, K. (1989). "Draakoni aasta“ kontrastid. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 78-79.

Tiina Lokk: „“Draakoni aasta“ on sisestruktuurilt märksa keerukam kui esmapilgul näib. Kuigi Sööt periodiseerib sündmusi nagu tavalist kroonikat, on tal tähelepanuväärne anne toimuvat kogu selle paljukihilisuses lausa lennult haarata. “Draakoni aasta“ dramaturgilist telge ei määra aga mitte sündmuste ajaline jada, vaid suhteliselt formaalne, horoskoobist lahtuv rühmitus. See tekitab võõritusefekti ning kujundab autoripoolse suhtumise käsitletavasse. Tundub, et tajutavamalt kui Söödi varasemates töödes ilmnevad keskaegse karnevali elemendid. Võrdväärsena eksisteerivad „Draakoni aasta“ maailmas suurus ja väiklus, tõsine ja pentsik, üllus ja madalus, kaunis ja inetu, tegelikkus ja illusioon. /---/ Sööt on toimuva suhtes küllalt skeptiline ega varjagi seda. Filmi mitmekihiline kontrapunktide süsteem loob teosesisese irooniavälja, mis seob omavahel vastandid.“
Lokk, T. (1989). Eesti tõsielufilmi suundumustest. Teater. Muusika. Kino , nr 6, lk 62-63.

Karol Ansip: „"Draakoni aasta“ (1988) alguse pidulik pühendus viitab Tallinna poole miljonda elaniku sünnile, aga faktid kõnelevad, et 1987. aastal kasvas linna elanikkond 5688 inimese võrra, kellest eestlasi oli kõigest 488. Oli migratsioonilaine kõrgaeg ning ühtlasi murranguline aasta eestlaste taasiseseisvumisprotsessis.

Mänglevalt julge ja tulevikku vaatav teos. Koomiliste episoodide (missivõistlus, rammumehe valimine) vastandamine dramaatilistele sündmustele (rahvuslipu rehabiliteerimine, ühislaulmised jne) maandab liigse rahvusliku pateetika ja muudab teose aegumatuks, seda dokumentaalfilmi võib vaadata (ja nautida) läbi põlvkondade. Nii isikupärase kunstnikukäsitluse kui ka ajaloolise dokumendina vaadeldav teos on üks Eesti taasärkamisaja pärle dokumentalistikas.

Filmi läbib Söödi isiklik metatekst, kui Lauluväljakul toimuvate ürituste üks tegelasi Fred Raudberg („Dirigendid“) tõmbab filmi lõpul tuletorni lehvima rahvuslipu.“
Ansip, K. (2014). Aegumatu klassika läbi kahe sajandi II. Andres Söödi elu- ja loomelugu. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 90-91.

Oma varasemas Andres Söödi dokumentaalklassikat käsitlevas artiklis analüüsib Karol Ansip „Draakoni aastat"rööbiti tema järgmise aastakroonika - „Hobuse aastaga“(1990): „Paneb imestama autori julgus teha kroonikat niivõrd lühikese ajalise distantsiga nagu “Draakoni aasta” (1989. aastal valminud film 1988. aasta sündmustest) ja “Hobuse aasta” (aastast 1990, valminud 1991). Aasta, mis mõlema filmi puhul on kulunud filmikroonika valmimisele, on tegelikult optimaalne aeg postproduktsiooniks, mis tähendab, et autor pole filmi monteerides lasknud end eriti mõjutada tekkivatest ajaloolistest valmishinnangutest. Seetõttu saab Söödi puhul rääkida “objektiivsest” kroonikast vaid teatud reservatsioonidega. Kuid Sööt näikse teadvat, et iga süsteem on paratamatult lahutamatu tema autorist. Kui vaadata “Draakoni aastat” ja “Hobuse aastat” tähelepanelikult, siis ilmneb, kuivõrd  o m a  l u g u  autor ajaloosündmuste taustal jutustab.
/---/
Ansipi arvates assotsieerub Andres Söödi filmitegemise maatriksiga esmajärjekorras absurd. "Nii tema pärlteostest kui ka tasemelt tagasihoidlikumadest filmides nähtub, kuidas mingi situatsiooni ja kindla reaalsuse võrdlemisest sünnib absurd. Asjale annab hoogu seegi, et suurema osa tema filmide taustsüsteemiks olev nõukogude ühiskond oli iseenesest võrdlemisi kunstlik ning teatraliseeritud. Autorina näib Sööt piirduvat vaid kogemuse ja kirjeldusega, keeldudes seletustest ja lahenduse võimalusest. Ning tema distsiplineeritud tagasihoidlikkus laseb särada groteskil, mis omandab sellega suisa uskumatud proportsioonid. Sellest "üleloomulikkuse" tundest ammutati tol pimadal ajal nii lohutust, lootust kui ka jõudu, et vastu seista totalitaarse võimu suletusele ning piiratusele, sest lõpuks - absurdil on mõtet ainult sedavõrd, kuivõrd me temaga ei lepi.
Ansip, K. (2001). Möödunud sajandi Söödist [Andres Söödi kroonikafilmidest „Möödunud sajandi Eestist“ (2000), „Draakoni aasta“ (1989) ja „Hobuse aasta“ (1991). Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 72-76.