Sireen (1979)

Autor filmile tagasivaatavalt

Peeter Simm: „Edasi oli film "Sireen" pritsimeestest. Mul oli üks sõber tuletõrjuja ja mulle meeldis nende töö. Mingeid dokumentaalfilmi kogemusi mul polnud. Olime nii ausad dokumentalistid, et me dispetšeritele isegi ei öelnud, et nad võiksid korraliku heli jaoks mõned selged käsklused sisse öelda. Passisime kohal poolteist kuud ja magasime maha absoluutselt kõik, mis seal vähegi huvitavat oli. Meil oli selle filmiga tohutu tegemine. Peale selle olin ka muis asjus lihtsameelne. Helilooja oli Rein Rannap, tal oli raha vaja. Mõtlesin, aitan, ja arvasin, et Rannap mõtleb täpselt samamoodi. Aga ei, ta hakkaski usinalt kunstmuusikat kirjutama, sünkroniseeris valmimata stseenidega, pärast tuli kokkusalvestusele ja nõudis, et kõik tema muusika sisse pandaks. Film tuli nagu ta tuli. Üks asi, mis me vähemalt saavutasime, oli selle elukutse mõistmine. Nagu teada, tsaariajal ning ka eestiajal olid pritsimehed maakohtades kultuurikandjad, mängisid ise pilli. Finaal toimus tuletõrjujate surnuaial, sinna sobis ainult autentne pritsimeeste muusika. Kirjutasin selle stseeni heli uuesti kokku ilma heliloojata. See oli vana plaadisahinaga, väga ilus ja liigutav valss. Jutt oli nendest pritsimeestest, kes tules otsa saanud, lõppu panin hiigelfoto. Tõesti vapustav foto, oma sada tuletõrjujat, kõik vaskkiivritega ja paraadmundrites, nöörid üle õlgade, pillid käes. Lõpus oli pikk-pikk panoraam, vaikus ja meeste näod. Nali naljaks, aga omad eesti kinoametnikud küsisid, et kas te teate, kes need mehed siin on. Äkki on mõni metsavend hulgas.“ /---/

Urbla, P. (1990). Vastab Peeter Simm. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 3-13.