Silmus (1989)

Filmi valmimine

Valmib kirjanduslik stsenaarium Arvo Valtoni novelli "Silmus" järgi: 10.03.1988
Valmib režiistsenaarium joonisfilmile "Silmus": 01.10.1988
Tootmisperiood: 16.11.1988 - 14.09.1989

Stsenaariumi arutelult Tallinnfilmi kunstinõukogus

21. märts 1988

R. Raamat: "Silmuse" stsenaarium mulle meeldib. Remmelgas lükkas kunagi minu "Silmuse" tagasi. Paistik on leidnud hea paralleelmontaažil põhineva lahenduse. Mees filmis vananeb. See on Paistiku teema, kordus õigustab ennast, kui see filmist filmi sügavdub.

K. Kivi: Olen novelli varem lugenud, sellest ka teatav eelarvamus, kuid Paistiku lahendus on põnev. Lind ja koer küll muutsid pinge odavamaks, võtted on äratuntavad.

J. Põldma: Algul - inimese kulgemine, aga kui teed järsku pole, paned mehe kohe valiku ette. Miks ta silmuses vananeb? Siin on kaks lugu koos.

A. Paistik: See on inimkond oma nooruses ja vanaduses. Rõhutan aja kulgu, mis alguses on väline, hiljem sügavuti minev.

P. Pärn: Lugesin pingega. Kui norida, siis mida sa öelda tahad? Läheb igavaks, kui konstruktsioon on vaid selline, et kas mees saab või ei saa silmusest välja. Kelle silmus? Miks lugu toimub? Vananemise reaga lugu vaesestub.

H. Volmer: Stsenaarium on kohati ülepingestatud, tuleks kuskilt lõdvaks lasta. Süvapsühholoogia, filosoofilisus - kas pole see liiga surmtõsine? Kui õige tooks sisse loo koomilise poole. Aga muidugi tuleb sellest film.

Filmi arutelult Tallinnfilmi kunstinõukogus

13. november 1989

R. Ruus: See on kahtlemata hea film - graafiline, lakooniline, askeetlik, seisundipsühholoogiale rajatud. Öö ja päeva episoodid ning poisi ja täiskasvanu kuju paralleelne vaheldumine aitavad avada surutud, hullumeelsusega piirneva seisundi olemust ja teed sellesse seisundisse.
Film viitab üksikindiviidi võimalikule arenguteele, kasvab üldistuseks inimkonna kohta tervikuna. Aimatav kristlik sümboolika viib mõttele küpsusest vanaduses, liikumises kannatuste läbi palveni ja vabanemiseni teispoolsuses.

H. Volmer: See on Paistiku triloogia parim film. Mida edasi, seda paremaks filmid lähevad. Oleks see olnud Paistiku esimene film... Isiklikult olen lakoonilisest mõistukõnest tüdinenud. 4-5 aastat tagasi oleks see eriti võimsalt mõjunud. Filmil on igavikuline väärtus.

R. Raamat: Omapärane film. Aastaid tagasi kirjutas Valton minule "Silmuse" stsenaariumi. Paistik kasutab novelli motiive, kuid loob täiesti oma nägemuse. Võrreldes "Lennuga" on see Paistiku film terviklikum, ilus mõtteline ja kujunduslik tervik. Visuaalselt ja tehniliselt on see parimaid töid.

A. Nuut: Tugev, tihe, lakooniline.

S. Kiik: Räägitud on teostuse virtuoossusest, kuid ka filmi sõnum on tähtis. See on ka kristlik film, liitub suundadega, mis on ühiskonnas märgatavad, kiriku taasleidmisega. Meie vaimses elus on tekkinud tohutu lünk. Filmil on aegumatu sõnum ja tehtud õigel ajal.

A. Üprus: Film on vaieldamatult hea, kuid kõhklusi tekitab see, kuivõrd erinevalt kõik seda tunnetavad. Filmis nähti lunastust. See on aga religioosne film, film kiusatusest ja hirmust, et jäämegi lunastamata, et võib-olla ei olegi meil pääsemist. Film räägib lootusest lunastusele, selle võimalikkusest. Film on vaba kahtlustest ja kristlikust propagandast. Eraldi juhiks tähelepanu sellele, et filmi komponendid on eriti ühtsed, film on täiuslik. Räägiti Paistiku enesekordamisest, aga me ei räägiks ju sellest, kui näiteks Kristjan Raud ennast kordab.
Allikas: ERA.R-1707.1.2846 Joonisfilmi "Silmus" stsenaarium, lepingud, aktid, kunstinõukogu protokollid.

Intervjuu Avo Paistikuga

Tuleme nüüd täiskasvanutele mõeldud filosoofilise tetraloogia juurde. „Hüpet“ tahtsid juba õige ammu teha?
Olin Rein Tammikuga 1978. aastal Võrtsjärve ääres „Toluimeja“ kujundust tegemas. Tammiku naine valmistas lõunat, sõime ja siis läksin vanasse paati päikest võtma ning korraga tuli „Hüppe“ mõte. Ent sellal ei tahetud täiskasvanute filmidest kuuldagi. Alles seitse aastat hiljem sain töö teostada. Ka „Lennu“ stsenaarium oli tunduvalt varem valmis, „Silmusega“ kulus kolm aastat. /---/
Aastatega koguneb mul ühe filmi kohta kaustade viisi materjali, mõte setib, stsenaariumi kirjutan vahel, nagu „Lennu“ või „Silmuse“ puhul, paari tunniga valmis.
Täiskasvanute animafilmis ei pea kõike detailselt näitama, inimene saab ise aru, keerulisemadki mõistatused lahendatakse. Viimased tööd olengi teinud mõttega, et just kohe ei saadaks aru. Praegu on video vaatamise võimalus, filme saab edasi-tagasi lasta. Teisel-kolmandal korral leiad uusi seoseid, uusi tasandeid ning filosoofilise koega tööd eeldavad süvenemist. „Hüpet“ on lihtsaks looks peetud, kuid vähesed said temast täielikult aru. Tihti vaadatakse sõrme, mis osutab Kuule, aga Kuud ei nähta. Vastu võetakse kõige pinnalisem teave.

Tetraloogia üksikud filmid on omavahel seotud, neid saab ühe teema arendusena tõlgendada?
Püüdsin kiiresti kogunenud mõtted teoks teha – üks film lõppes, teine algas. Poleks mind nagu vedru kõigi nende keelamistega kokku surutud, ei oleks ma „Hüpet“ teinud. Minu emotsioonid läksid üksüheselt nendesse filmidesse, teatud määral on need autobiograafia.

Kuidas on sinu mõte, maailma nägemine tetraloogia valmimise ajal muutunud?
Olen maailma paremini tundma õppinud, selle aja jooksul sain usu Jumalasse. Usu teema on kõigis neljas filmis, mõnes varjatumalt, mõnes selgemalt. Materialist võtab neid filme teisiti vastu kui usklik. /---/

Kui „Lend“ on mõneti helge film, siis tetraloogia ülejäänud kolm osa tunduvad küllalt pessimistlikena.
Vahest tõesti, pidades silmas kasvõi „Silmust“. Teisest küljest on see film sama pessimistlik kui meie elu ja tegevus maamunal. Meid ümbritseb ja meie sees on silmus või me liigume kogu aeg selle suunas. Ükski inimene maailmas pole silmusest pääsenud. Võtame lihtsa näite. Alkohol või narkootikumid – algul on see mäng, kuid õige varsti tõmbub silmus kokku. Film näitab, kuidas mees silmusesse sattus, poisina oli temalegi kõik mäng. Elu toob meile rohkesti katsumusi, kuid pääsemine on võimalik. Pöördudes palves jumala poole, võime kõik halvad asjad ületada. Kui meie usk on küllalt suur. Silmus on üldine sümbol kuradist. /---/

Oma filmides võitled sa pahedega iseendas?
Täpselt nõnda. Paljud asjad olen enda peal ära proovinud. /---/
Kõige suurem, kindlam ja tähtsam asi meie vaimule ning tervisele on pehmus ja armastus. On öeldud, et nõtruses saavutab inimene suurima väe.

Tetraloogia filmid erinevad üksteisest tundelaengult ja kujunduselt küllaltki tugevasti.
Viimast filmi „Minek“ on lihtsaks ja sirgjooneliseks peetud. Panin sinna tõesti vähem emotsioone. „Lennus“ ja „Silmuses“ oli neid palju rohkem, lisaks sürrealistlikud kujundid. Muide, kõike seda olen filmide tegemise ajal unes näinud, kunstnikud on minu läbielamised ja unenäod üles joonistanud. /---/
„Silmuse“ juures šokeeris ja vaimustas mind just silmus, nööri või köie kude, see arhailine ja igavikuline põiming, kiudude põimumine ja karvasus. See, kuidas Leo Lätti selle ära joonistas, on suurepärane. Mingil määral võin öelda: tahan pildi- ja mõtterida selleks luua, et kuulda oma filmides Sven Grünbergi muusikat. Ma ei pea Grünbergile eriti palju seletama, ta tabab intuitiivselt minu filmi iseloomu.
/---/

Nüüd oled „Tallinnfilmist“ rohkem kui aasta ära olnud. Oled kodus ja maalid. Kas sa filmitegemisele enam ei mõtle?
/---/ Ma ei kurda, olen õnnelik, et sain filosoofilise tetraloogia valmis ning kõik südame pealt ära öelda. Ülejäänud filme tehes pidin tihti kavaldama. Kui ma poleks sellele läinud, oleksin vaid ühe filmi, „Värvipliiatsid“, teinud ja kõik.
Tegelikult ei saa minu filmidest suurem osa inimesi üldse aru, eriti viimastest filosoofilistest töödest. Arvustajatest on kõige lähemale jõudnud Avo Üprus ja Jaan Paavle.
Teinemaa, S. (1992). Vastab Avo Paistik [intervjuu]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 3-10.

Arvamusi filmist

Jaan Paavle: "On "Minek" omamoodi vahetuks järjeks olemasolevale triloogiale "Hüpe", "Lend" ja "Silmus"? Stiililiselt ja teostuslaadilt on "Minek" kolme "vennaga" küllaltki sarnane. Ent siin on ka midagi teistmoodi: sisse on toodud aktiivne värvielement, stoori aga, vastupidiselt kolmele varasemale, kulgeb sirgjooneliselt ja selgelt, sümboolikat ja assotsiatsioone ei ole piltideks manatud. Probleemi lihtsuse tõttu asetaksin "Mineku" kuhugi "Hüppe" ja "Lennu" vahele.

Sisemiselt oodanuksin A. Paistikult teistsugust teost. /---/ Sest kolmes eelmises joonisfilmis olid esitatud inimese põhiprobleemid: kus on väljapääs olemise vangist, milles on väljapääs - vaimses eneseületamises või milleski muus? Või kas seda üldse ongi? Need olid filosoofilised pöördumised täiskasvanud, mõtleva inimese poole. Mis olnuks loomulikum kui loota nüüd VASTUST. Seni aga peame vastust teadma ise (või alles leidma).
/---/
Tagasi mõeldes "hüpetele-lendudele" ei saa kuidagi unustada nende erilist sugestiivsust, nende unenäos seesolemise ja sealt väljapääsmatuse tunnet, enne kui ekraan tuhmus. Nii et vormi atraktiivsus teeb teose küll kergemini jälgitavaks, kuid kaotada võib kunst. Eelnevat resümeerides ütlengi, et vormilt on film küll võitnud (ikka nende kolmega võrreldes), aga sisus kaotanud.
/---/
Minule, vaatajale, on kõik A. Paistiku neli joonisfilmi olnud otsesed küsimused. Seepärast peangi oma kohuseks talle vastata. Teen seda mr Bellow'lt laenatud sõnadega mr Sammleri suu läbi: " Enamik inimliku olemise vorme annab liiga vähe tegutsemisvabadust indiviidis toimivatele suurtele loodusjõududele, pillavalt ohtratele jõududele. Ärielus, ametis, tööl, avalikkuse esindajana, suurlinnade, nende kummaliste hauakoobaste asukana, sunduste ja manipulatsioonide talujana, kurnamise ohvrina, isana, abikaasana, kes teenib ühiskonda talle osaks langenud kohustusi täites, - kõigis nendes rollides näib üksikisik neid jõude ikka vähem ja vähem tunnetavat. Nii et minule paistab tõepoolest, et ta igatseb lahutust kõikidest senistest seisunditest, mida ta tunneb. [---] Võib-olla peakski inimene endast vabanema. Miks ka mitte! Kui ta suudab. Aga samal ajal on inimeses midagi, mille edasikestmine tundub talle tähtis olevat." [Saul Bellow. Mr Sammleri planeet. ""Loomingu" Raamatukogu" 1973, nr 8-11, lk 192.)
Paavle, J. (1991). Väikese olendi tapmine mr. Inimese planeedil ["Minek"]. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 40-42, ill.

Valter Uusberg: „„Minek“ (A. Paistik) näib lõpetavat A. Paistiku masohhistliku varjundiga süvaeksistentsiaalse tetraloogia, milles on vaadeldud indiviidi (mehe) fataalset sõltuvust kogu tema olemust läbistavaist absoluutseist programmidest.
Programmid oleksid:
— meheliku sotsiaalse edu pro­grammi täitmine filmis „Hüpe“;
— idee materiaalse väljenduse kal­lal töötamine kui mehelik ideoloogiaprogrammi täitmine filmis „Lend“;
— mees silmitsi meheliku mõtlemise, tunnetusliku program­mi täitmisega filmis „Silmus“ (sarja parim, esteetiliselt veen­vaim osa);
— ja nüüd „Minekus“, mees moraalsest programmist aru saamas ja seda täitmas."
Uusberg, V. (1991). Traditsioonid ja teadmatus [uutest esilinastunud animafilmidest, nende hulgas "Minek"]. Sirp, 29. märts, lk 7.

Mihhail Lotman: "Vastandina R. Raamatule lähtub A. Paistik igas filmis põhimõtteliselt samast maailmamudelist ning kasutab selle representeerimisel küllaltki lähedasi visuaalseid vahendeid. Uus teos täiendab ja arendab juba osaliselt eelmistest filmidest tuttavaid ideid (vrdl. isegi filmide pealkirju, näit. „Hüpe“ ja „Lend“).
/---/
Kuigi animafilmi nimetatakse sageli piiramatute võimaluste kunstiks, on täheldatud, et tema vahenditega on peaaegu et võimatu edasi anda keerulisi psühholoogilisi läbielamisi või komplitseeritud kontseptuaalseid konstruktsioone. A. Paistiku loomingus, eriti aga just „Lennus“ (kunstnik L. Lätti) näeme sellist kunstilist keelt, mis võimaldab manifesteerida nii küllalt keerulisi tundeid kui ka sügavalt filosoofilist sisu.
Pean sügavalt lugu nii R. Raamatu pidevaist otsinguist animafilmi kunstikeele arendamisel kui ka A. Paistiku visadusest juba leitud kunstikeele võimaluste arendamisel.“ 
Lotman, M. (1989). Tööd ja tegemised. Mõtteid Eesti animafilmist 1988. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 14-22.

Jaan Paavle: „Arvo Valtoni novelli põhjal on kirjutanud käsikirja ja lavastanud oma triloogia viima­se joonisfilmi „Silmus“ Avo Paistik (eelmised: „Hüpe“ ja „Lend“). Priit Pärna kõrval, kes oma veendumusi-otsimisi väljendab tavaliselt absurdi, animahüperbooli kaudu, on Avo Paistik teine kõige filosoofilisem, inimeksistentsi ja inimest kui isik­sust uuriv kunstnik Eesti animafilmis. Siin on tegemist maailmatasemega. Eeskujude­ga, mida loojail endilgi raske ületada. Avo Paistik muidugi tõsimeelsem, mõnikord lootusetugi oma maailmanägemises.

Asetaksin „Silmuse“ ühele hindepulgale Mati Küti eks­pressiivse joonisfilmiga „Labü­rint“. /---/
Mõned märksõnad-kujundid sellest labürindist: silmus, mil­le inimene ise endale teinud ja mida ise koomale kisub. Mees ripub köie küljes. („Tal­linnfilmi“ animafilmides sage­dasti kohatav kujund, nagu ka monument, kukkumised, sur­nud alguspunkti tagasijõudmised jmt — küllap stagnaajal lootusetust väljendavad sümbolid. Homo soveticus'e— sündroomi väljendid.) /---/
Kokkuvõttes teeb murelikuks: vähe filme lastele, puuduvad teravad 1-minutised filmid, palju on nn konkursifilme, filme laiemale hulgale peaaegu pole, rahvuslikkus on küll tasemest, ent mitte muust äratuntav. Eetiliselt tasandilt võttes justkui poleks filmidele midagi ette heita. Tõsisemalt järele kaaludes aga avastame, et vaid mõnes teoses („Silmus“, „Labürint“) on tunda kunstniku valu, väljapääsuotsingut, filosoofilist alget.
Paavle, J. (1990). Kas peatus tõusuteel...või? [1989. aasta animafilmidest]. Sirp, 5. mai, lk 7.

Jaan Ruus: „„Vaatasin, et Priit Pärn hakkas oma tegelastega tegema trikke, Rein Raamat maalis filme, millega saan siis mina esineda? Tahtsin ka tähtis olla ja mõtlesin, et hakkan hoopis mängima mõttega, mitte vormi ega värviga. Esimene film, mis niimoodi tuli, oli „Hüpe” (1985). Pingutustest laguneb keha ja vaim läheb taevasse. „Silmuse” (1989) tegin Saatana sünonüümina.”
Oma eksistentsiaalfilosoofilist tetraloogiat (siia kuuluvad lisaks eelmisele kahele filmile veel „Lend”, 1988 ja „Minek”, 1990) pidas Paistik piiblimotiiviliseks. Kuid nagu hea kunsti juures ikka, mahub neisse ebasõbralikus keskkonnas inimpürgimusi kajastavatesse filmidesse rohkemat. Need on filmid üksildase inimese eluvõitlusest karmis maailmas. Filmidele on palju juurde andnud Mati Küti kunstnikutöö.
Paistik ei püüdnud kunagi järgmises filmis ennast järele aimata. Raske on talle omistada üht kindlat stiili. Siiski elas ta kõik oma filmid läbi ja arvas, et on kõigis oma filmides olemas, isegi debüütfilmi mustas pliiatsijupis.“
Ruus, J. (2013). Avo Paistiku kuus elu. Sirp, 6. dets, lk 26.

Chris J. Robinson: „Muutused Paistiku eraelus peegelduvad väga selgelt tema bergmanlikus filmitriloogias: "Hüpe" (1985), "Lend" (1988), "Silmus" (1989). Varasemate tööde värvikus, iroonia, huumor ja süütus on asendunud kahvatute ja ekspressionistlike söejoonistustega. Kadunud on tänapäevase inimese frivoolsused ning Paistik pöörab pilgu üldisematele küsimustele nagu vaimne tühjus ja lunastus. Kõigis kolmes filmis võitlevad valuliselt võõrandunud tegelased kõikvõimalike takistustega, et leida rahu ja harmooniat. Taassündinud Paistiku jaoks peitub seesugune meelerahu vaid jumalas.
/---/
Triloogia järel tegi Paistik veel vaid ühe filmi - selleks oli sobiva pealkirjaga "Minek" (1990). Iseseisvuse saabumise ajaks oli Paistik pöördunud maalimise ja jumala juurde.
"Ma ei suutnud Joonisfilmis" jätkata. Tundsin juba jumala vastu huvi ega suutnud ennast ümber pöörata“.“
Robinson, C. J. (2010). Rmt: Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu [inglise keelest tõlkinud Kristjan-Jaak Kangur]. Tallinn: Varrak, lk 124-125.

Helilooja Sven Grünberg ütleb, et ilmselgelt on ta teinud kõige rohkem filme koos Paistikuga. Alates „Klaabust“ on kuni Paistiku viimase filmini „Minek“ kirjutanud muusika Grünberg.
„Olime Avoga sõbrad kuni tema viimaste filmideni – kuni ta animaatorina hoopis lõpetas, oma kristliku koguduse lõi ja kui me enam väga palju ei suhelnud,“ meenutab helilooja Sven Grünberg oma küllaltki ootamatult lõppenud sõprussidemeid /---/ joonisfilmitegija Avo Paistikuga.
„Eks me olime temaga mingil perioodil ikka väga head sõbrad. Mitmed tema vaated elule haakusid minu omadega. Ning oma ekstreemses käitumises oli ta omamoodi võluv isiksus. Ilmaelu teevadki värvikamaks just värvikad inimesed, mitte hallid kujud. Avo puhul tuleb kindlasti rääkida ühest väga värvikast inimesest.“

Samas tunnistab Grünberg, et sõbra Avo viimased filmid „Silmus“ ja „Minek“ olid tõelised õudusunenäod, košmaarid. „Pealegi veel mustvalged, äärmiselt traagilised. Ma arvan, et Eesti filmiloos ei ole kõrvale panna midagi nii karmi. Ma ei tea, kas see oli just kristlik nägemus, mis ta nii agressiivseks tegi, aga ülemäära pealetükkiv ta selle teemaga oli, ja mille pärast paljud inimesed temast taandusid. Ta muutus tõeliseks Viiralti jutlustajaks.“
Kulli, J. (2013). "Avo Paistik oli oma ekstreemse käitumisega omamoodi võluv isiksus." Õhtuleht, 4. dets.