Avaleht » Filmiliigid

Siberi õpetaja (2001)

Dokumentaalfilm Kestus: 52:23

Huviinfo

Filmist kriitiku pilguga

Andres Laasik: „Heini Drui film “Siberi õpetaja” jõuab jälile haruldasele asjale nagu inimese muutumine. Jäädvustades Siberi eesti külas emakeelt õpetava Piret Toometi õppeaastat, jõuavad filmimehed Toometi vaimse kasvamise ja eluasjades küpsemise jälile.

Piret Toometist on tänu ühele õppeaastale Ülem-Suetuki külas saanud tähtis meediapersoon. Teda on pildistatud ja intervjueeritud, temast on tehtud positiivne kangelane, kes käis kaugetele suguvendadele vaimuvalgust viimas. Ja muidugi ta ongi selline. Pireti terve õppeaasta käiku (ilmselt küll pisteliselt) jälgiv linateos tabab aga, et valgustatus tuleb hoopis noore eesti keele õpetaja peale, kelle arusaamu ja eluhoiakuid aasta Siberis põhjalikult muudab.

Filmi avakaadrites rongiga sõitev Piret Toomet arutleb nagu ameerika ärikooli tudeng oma esimesel tööintervjuul. Jutt on enese maksmapanemisest, teostamisest. Reibas optimism on segatud suure portsu eelarvamustega.

Tagasitulev õpetaja on ühe olulise kogemuse poolest rikkam. Ta on elanud ühiskonnas, kus teised väärtushinnangud ja teine elurütm. Ja näinud, et on sealgi inimlikke muresid ja rõõme. Ja ka tema missioon hakkab talle paistma veidi teises valguses. Ta räägib eesti küla venestumise peatamatusest. Võrdlemisi noore peategelasega tõsielufilmis tõusevad läbi oluliste asjade mõistmise eksistentsiaalsed teemad.

Siberi kaunis loodus jääb filmis vaid jutuks ja kaadri nurka. Hoolikalt vaadeldakse hoopis külaelu ja inimesi. Kuigi Toometi kõrval keegi statisti rollist suuremaks ei kasva, on film täis mõnusaid kujusid ja sooja huumorit. On üks vahva noor naine – peategelane ja on ka uhke koor, mille taustal ta silma paistab. Mõnusal moel satuvad ülem-suetuklased kaadrisse lauldes ja pilli mängides. Näiteks karmoška saatel eesti jõululaule laulmas. Ja Piret kenasti nende hulgas.

“Siberi õpetaja” on dokumentaalfilmi võidukäik. Kümned mis tahes intervjuud ja kirjeldused ei suuda asendada pikemat aega sündmuste käiku jälgivat kaamerasilma. See film ei räägi Piret Toometi Siberis veedetud aastast. Film näitab seda. Pannes kõrvuti sellesama Toometi selle aasta erinevatel hetkedel. Ja joonistades nii lausa reljeefselt välja ka tema kasvu ja arengu. Mida Siber on õpetanud.“

Laasik, A. (2001). Siberi õpetaja tõde. Eesti Päevaleht, 3. sept, lk 11.

Jaanus Kulli: „Pireti mõtisklused vahelduvad ilupiltidega loojuvast päikesest, esiplaanil kaugusse kaduvad liiprid. Rongirataste lõgin, vedurivile, teelolek... Edvard Oja kaamera toetab seda meeleolu, minemata liiga läägeks. Operaatoritöö ongi filmi kõige tugevam külg. Paljudel puhkudel suudab Oja kaameraga Piretit rohkem avada kui režissöör. /---/

Mulle tundub, et filmitegijate esialgne plaan oli keskenduda eelkõige Pireti valgustuslikule missioonile: tema õpetajarollile, tema suhetele nende ma-ei-tea-juba mitmendat põlve Ülem-Suetukis elavate väikeste koolilastega.

Siis saab režissöör Heini Drui aru, et aktsent hakkab kanduma kuskile mujale. Piretile endale. Tema kohandumisele kohaliku eluga, tema enda isiku kujunemisele. Korraga võib hoopis küsida: kes keda õpetab? Kas Piret Ülem-Suetuki külalapsi või hoopis Siber Piretit? Viimane vaatenurk tõuseb olulisemaks ja huvitavamaks.

Siin on võimalus mängida kontrastidega. Siberi võimas loodus ja räpane venestunud eesti küla. Kuskil on kaader, kus Piret toetub vastu puutüve. Just nagu stseen 1950. aastate vene mängufilmist. /---/

Võttegrupi viimase külaskäiguga Siberisse saabub Ülem-Suetuki külla tollane suursaadik Tiit Matsulevitš. Ma saan aru küll, et filmi üks toetajatest on ka Eestisaatkond Moskvaas, kuid kuskilt läheb siit alates rõhuasetus Piretilt ja koolilastelt mujale, ja see häirib.

Samas on siin filmi üks võimsamaid kadreid, kus selja tagant võetuna sammub kogukas saadik mööda peatänavat koos küla lehmadega. /---/

Küll oleks tahtnud filmist teada saada, millal seal viimati eesti keelt korrapäraselt õpetati ja mis saab eesti keele õpetamisest  pärast Pireti lahkumist? Ja miks ei võinuks seda Tiit Matsulevitši käest küsida?

Kas või Piret Toometi lahkumispeol, kus suursadik võtab koos teistega üles viisijupi: „Selle peale vanad eestlased võtsid üks naps...“ Mille peale siis ikkagi? Selle peale, et Eesti riik leiab võimaluse saata Ülem-Suetuki külla järgmine õpetaja?“

Kulli, J. (2002). Kaheksa kuud Siberi õpetajat. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, lk 121-123, ill.


Ülem-Suetuk - eesti väljarändajate küla Siberis

Ülem-Suetukis elab umbes 180 inimest, neist eestlasi 130, pensioniealisi on 70. Küla põhikoolis käib 16 last.

Esimeste Siberisse ümberasunud maaharijate külapilt oli ilmselt teistsugune, kuid tollastest hajataludest pole muud mälestust kui kohanimed ja vaevuaimatavad nõgese ja pajupuhmaste alla vajunud varemed. Enamasti muutubki võõras keskkonnas kõige kiiremini materiaalne kultuur, keel ja kombed säilivad märksa visamalt. Suetuki asutamisaastaks peetakse 1850, seega on eesti keel siin vastu pidanud 160 aastat.

Kaunist, pisut vanamoodsat eesti keelt kõneleb igapäevaselt kogu külarahvas, kuid muu maailma uudised televisiooni ja lehtede vahendusel jõuavad külaelanikeni ainult vene keeles. Noorema rahva kõnepruugis on palju venekeelseid väljendeid ja segaperekondadest või linna kolinud perede lapsed eesti keelt enam ei kasuta.

Eesti keelt rääkivad külanoored on aga uhked oma salakeele üle, milles saab omavahel plaani pidada nii, et naaberküla venelased aru ei saa. Paraku jääb salakeelseid noori külas üha vähemaks, sest kiputakse maalt ära linna, kes tööle, kes mehele, üksikud ka Eestimaale edasi õppima.

Suetuki külapildi teeb eriliseks väike luterlik puukirik, mille lihtne ristiga tornikiiver on silmatorkav maamärk avarate maastike taustal. Reljeefne maastik tõuseb silmapiiril sinetavate Sajaanide poole. Kohalikel mägedel ja järvedel on aga eestikeelsed nimed – nii kannab ümbruskonna kõrgeim kuppel Sadulamäe ja armastatuim supluskoht Andresejärve nime. Külataguse Papimäe otsa ronides on hetketi võimalik püüda mobiililevi ja Papijärve kaldal pidada piknikku.

Rajoonikeskusest Karatuzist viib Ülem-Suetuki külla kruusatee, mis rajati napilt paarkümmend aastat tagasi. Enne seda pääses külla vaid mööda pindamata põllu- ja metsateid, mis hooajati olid läbimatud.

Suetuki naaberküla Ülem-Bulanka ehk rahvakeeli Pulan oli 1930. aastail üle 900 elanikuga küla. Tänaseks on Pulani elanike arv kahanenud poolesajani, enamus neist eestlased. Kahe eesti küla vaheline otsetee on vaid paarkümmend kilomeetrit, kuid see pole autodele läbitav ja nii tuleb autoga ühest külast teise jõudmiseks teha 70 km ring.

Eestimaalt väljarändajad rajasid 19. sajandi II poolel ja 20. sajandi alguses Siberisse üle 100 küla, millest paljud kujunesid edukaiks põllumajanduskeskusteks, kus tegutsesid eesti koolid ja seltsid. Oludest hoolimata – nõukogudeaegne vähemusrahvusi hävitav repressiivpoliitika, Eestisse tagasiränne või tänapäeval noorte lahkumine küladest linnadesse – on nüüdseks Siberisse alles jäänud ca 40 eesti küla. Kokku elab Siberis ca 11 400 eestlast, küladesse on neist jäänud ligi 4000.

Peale eestlaste elab Siberis palju erinevaid rahvaid, kuid tänapäeval eelistatakse end tavaliselt nimetada lihtsalt sibirjakiks ehk siberlaseks, et vältida ebamugavaid rahvusküsimusi ja tihtipeale traagilisi saatuselugusid.

Suveks Siberisse. Go reisiajakiri, nr 21, detsember 2009, http://reisiajakiri.gomaailm.ee/suveks-siberisse/ (5.06.2014).

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm