Seda ei saa andestada! (1959)

Valter Kelt

Valter Kelt (26. september 1920 Kasaritsa vald, Rõuge kihelkond, Võrumaa – 6. jaanuar 1960 Tallinn) oli eesti soomepoiss ja metsavend. Ta teenis Saksa sõjaväes ja asus 18. jaanuaril 1944 Soome sõjaväkke, oli väljaõppel Jokelas, Uusisaaris ja Taavettis. Ta kuulus JR 200 koosseisu. Ta võttis osa tõrjelahinguist Viiburi lahel ja Vuoksel.
19. augustil 1944 saabus ta tagasi Eestisse, ta võitles Tartu rinde lahingutes. Pärast sõda elas ta Ants Kalviste nime all ning töötas Tapa Kohaliku Majanduse Kombinaadis ja Lehtse piiritusetehases.
Valter Kelt arreteeriti 18. juunil 1959. 1959. aasta 23.–26. novembril Tallinnas toimunud kohtuprotsessil mõisteti ta surma koos teiste endiste metsavendade Leonid Sinisalu ja Johannes Kriipsaluga. Kohtuotsus viidi täide 6. jaanuaril 1960.
Valter Kelti on mainitud raamatus "Vabaduse eest. Soomepoiste lühielulood" (Tallinn, Soome Sõjaveteranide Eesti Ühendus, 1997), samuti nimetab teda Voldemar Kures raamatus "Seitsme lukuga suletud raamat" (V köide, 2009, lk 422).

Allikas: Valter Kelt https://et.wikipedia.org/wiki/Valter_Kelt (26.01.2021).

Leonid Sinisalu

Leonid Sinisalu (kuni 6. august 1936 Leonid Sintka; 1920 Tsooru vald, Rõuge kihelkond, Võrumaa - 6. jaanuar 1960 Tallinn) oli eesti metsavend.
Tal oli 9 klassi haridust. Ametilt oli ta tööline, viimati gaasikeevitaja Valga auruvedurite depoos.
Esimest korda arreteeriti ta 27. juulil 1948 ning mõisteti 25+5 aastaks Irkutski oblastisse Taišetlagi. Teist korda arreteeriti ta 21. juulil 1959. Sama aasta 23.-26. novembril toimus Tallinnas kohtuprotsess endiste metsavendade (koos temaga Johannes Kriipsalu ja Valter Kelt) üle, kus Sinisalu mõisteti lõplikult 26. novembril 1959 surma. Ta lasti maha 6. jaanuaril 1960 Keskvanglas Tallinnas.

Allikas: Leonid Sinisalu https://et.wikipedia.org/wiki/Leonid_Sinisalu (26.01.2021).

Johannes Kriipsalu

KRIIPSALU, Johannes, Joosep, s. 17.05.01 Tartumaa Mäksa v., eluk. sama, algharidus, mölder, arr. 10. 06.45, trib. 02.10.45 §58-1a, 58-11, 10+3, 2. arret. 26. 06.59. Põlva raj. Vastse-Kuuste, ENSV ÜK 26.11.59 surmaotsus, täide viidud 06.01.60 a. Oli Omakaitses osalenud mahalaskmistel. [ar 27952]

Allikas: https://www.okupatsioon.ee/et/2015-01-15-14-20-17/130-k1998 (25.02.1959)

Omakaitse

Omakaitse (lühend OK; okupatsioonivõimude kasutatud saksakeelne termin Selbstschutz) oli vabatahtlik relvastatud organisatsioon, mis tegutses Saksa okupatsiooni eel ja ajal 1941–1944. /---/
Pärast Saksa–Nõukogude sõja algust 22. juunil 1941 moodustusid 1941. aasta suvel omakaitseüksused end selle ajani nõukogude võimu, repressioonide ning mobilisatsiooni eest varjanud metsavendadest. Nõukogude vägede taganemise ajal võttis Omakaitse Lõuna-Eestis paljudes kohtades võimu enda kätte.
10. juulil kontrollis Otepää Omakaitse Otepääd ja vabastati Lõuna-Tartumaa. Pärast 29. juuli 1941 Tartu paraadi tuli sakslaste korraldus ära anda trofeerelvad, Lõuna-Eesti omakaitseüksused saadeti laiali. Omakaitse asemele oli sakslastel kavas luua abipolitsei üksusi. /---/
Maakondades formeeriti igas omavalitsusüksuses (linn, alev, vald) abipolitsei salk, mille suurus ei tohtinud ületada 1% rahvaarvust. Komplekteerimisel tehti koostööd kohapealsete politseijuhtidega. Seejärel läksid abipolitsei salgad kohalikkude politseijuhtide alluvusse, ümberformeerimine lõpetati 1. augustil kell 18.
2. augustil 1941 avaldati Postimehes teadaanne, et laialisaadetud partisaniorganisatsioonid kutsutakse uuesti kokku Omakaitse nimetuse all. Kurg andis korralduse kõigil viivitamatult kohale ilmuda. Ametlikult loeti maakonnaorganisatsioonide tegevuse alguseks: 3. juuli – Pärnumaa, 8. juuli Valgamaa ja Petserimaa, 9. juuli Tartumaa ja Võrumaa, 10. juuli Viljandimaa, 7. august Virumaa, 17. august Narva, 28. august Tallinn-Nõmme, 31. august Läänemaa, 3. september Harjumaa, 21. september Saaremaal. /---/

Omakaitse 1944

Territoriaalmalevad

1944. aastal allus Eesti Omakaitse Peavalitsusele 12 Omakaitse territoriaalmalevat, milles oli kokku 63 territoriaalpataljoni. Omakaitse allus kindralinspektor Johannes Soodlale ja Eesti Omakaitse Peavalitsus allus 207. julgestusdiviisile, mis korraldas Eestis territoriaalvalvet. Maakondades allusid Omakaitseüksused kohalikule politseiprefektile ning omakaitseülem oli ka prefekti asetäitja. Omakaitse territoriaalpataljonide arvelt toimus hiljem Omakaitse lahingpataljonide formeerimine.

Lahingupataljonid

Väegrupi Nord tagala ülemjuhataja 12. augusti 1944. aasta korralduse ja Eesti Omakaitse Peavalitsuse poolt 13. augustil välja antud operatiivkäsu alusel moodustati seitsme omakaitse territoriaalmaleva baasil omakaitse lahingupataljonid. Juunist septembrini 1944 moodustati 9–10 Omakaitse lahingupataljoni, mis koondati 4 Omakaitse lahingurügementi. Pataljoni suuruseks määrati 1000 meest, lahingpataljon koosnes neljast kompaniist. Omakaitse rügemendid ja pataljonid võitlesid pealetungiva Punaarmee vastu 1944. aastal.

Allikas: Omakaitse. https://et.wikipedia.org/wiki/Omakaitse (22.01.2021).