Romanss (1999)

Filmikriitikat

Pärna teine jünger Kaspar Jancis liigub oma «Romansiga» sootuks teist liini pidi. Erinevalt Pikkovi räigelt karikatuurlikust figuuri- ja värviskaalast on Jancis võtnud eeskujuks oma õpetaja mustvalge ja mõtlikuma laadi ning järgib seda vahest liigagi pärnalikult. Piiritõmbamine oma ja õpitu vahele jäägu aga iga looja ja vaataja enda hooleks.
Rummo, M. (2001). Kodumaine multifilm õilmitseb [Kinomajas kuus uut multifilmi: "Tulelaeva kulid", "Superlove" ja "Peata ratsanik", "Mont Blanc", "Romanss",  "Lepatriinude jõulud" 5-min. trailer]. Postimees, 26. apr, lk 18.

Peep Pedmanson: "Kuid filmi peategelane empaatiahimusema vaataja jaoks on siiski inimene — see mees, see kiilaspea, kes kuulab grammofoniplaadi pöörlemist, väntab (ise sõrmepidi kruustangimokkade vahel) vaba käega kruustangivänta ning talub kellaosuti peatumatut kulgu. Teine inimene on filmis veel, see naine pildil. (Amorit ei saa me ju kuidagi inimeseks nimetada, äärmisel juhul võiks ta olla tiibadega imetaja.) Kas see naine on olemas üksnes mehe peas (olles nõnda kas mälestus või unistus) või eksisteerib ta ka sealsamas reaalajalises toas, sõltub sellest, kuidas me suhtume monoklisse mehe silmas, millest Kaspar Jancis järjepanu suurplaane kadreerib. Tegemist võib olla kas luubitaolise abivahendiga, mis laseb meil mehe pea sisse vaadata, või hoopis monokliklaasiga, mis toimib kui peegel ja reedab meile ka selle naise olemasolu toas, keda Jancis oma “päris“ kaameraga näidata ei taha.
Kuid kas luup või peegel, kas peas või toas — sel polegi tegelikult tähtsust, sest on ju olemas sääsk, kes kaks maailma tervikuks seob. /---/
Et ka Jancis ilust nimelt niiviisi aru saab, selle kinnituseks laseb ta just sääsel tuua värvirõõmu muidu üleni mustvalgesse maailma. Pildiliselt näeb see välja nii, et mustvalge sääsk laskub mustvalgele pealaele ja kui ta enese seal täis imeb, siis paneb sisseimetav veri ta paisuva keha läbi kumama — erkpunase plekina mustvalges kaadris.
See võiks ehk olla ka pelk visuaalne trikk triki pärast, kuid “filmikriitilise lähenemise meetod” paljastab kujundi: sääsk imeb selle veripunase värvi välja ju väliselt üleni mustvalgeks võõbatud kujutise  s e e s t, tuues nähtavale filmi nii-öelda sisemise ilu! Torkab augu läbi mustvalge maailma koore ning loob välimise ja sisemise vahele tunnelilaadse ühenduse. Selline sääsk. /---/
Sellega hakkama saanud, sääsk muneb. See õnnestub, kiilaspäine mees saab kinnituse oma (viljastavale) võimekusele! Ja loomulikult naaseb sellise mehe juurde ka naine. Happy end, the.

Sest filmi tehes mõtles Jancis nagu mees(soost tudeng)."
Pedmanson, P. (2001). Sääse sisu ja vorm [animafilmidest "Romanss" ja "Sääsk ja hobune"]. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 100-103, ill.