Raudroosiõied (2001)

Tekst filmilindilt

Selle filmi tegevustik toimub Eesti Vabariigi pealinna ühel ruutkilomeetril, mille mõtteliseks keskmeks on Balti Jaam.

Autor tänab Inge ja Ain Ojalat ning kõiki teisi filmis osalenuid mõistva suhtumise eest.

Filmist meedias

Rein Tootmaa: „Laste ja probleemsete noorte olukord, oma eluga toimetulek ja kodukotus tänases Eesti Vabariigis on teemad, mis Karol Ansip oma “Raudroosiõites” on ühendanud. Film kujutab endast mosaiikset läbilõiget Balti jaama ümbruses elavatest inimestest, tegelasteks hätta sattunud lapsed, üks halvale teele eksinud nooruk ning oma eluga mitte just kõige paremini toime tulevad täiskasvanud ja vanurid. Kuigi filmis seda eraldi ei rõhutata, on tegemist muulastega. Vaid üks Peeteli kiriku lastekodu asunikest on eestlane, üks armeenlane, ülejäänud kõik aga venelased. Lastekodu juhataja/töötaja (?) põhjendab olukorda sellega, et eestlased hoiavad rohkem kokku, et kui keegi suguvõsas hätta jääb, võetakse see enda juurde. Aga venelased on ise hädas: pole tööd, pole leiba ning nii tulebki mööda prügikaste käimine jmt. Lapsed lasteks, nende hättasattumine on nende vanemate vildaka elu tagajärg. Nii näiteks sattus Kerli kiriku lastekodusse üsna mõtlemapaneval ja kurblikul viisil. Pärast vanglast vabanemist viis ema ta ühe tuttava naisterahva juurde, et see teda mõne aja hoiaks, kuni ise tüdrukule järele tuleb. Aga ta ei tulnud enam kunagi. Ning hoidja-naine tõi Kerli lastekodusse, sest ta oli oma eluga ise ummikus. Sveta ema oli alkohoolik, koduks väike tuba, kus peale ema-tütre elasid oma elu ka igat sorti lohaka inimese igavesed kaaslased, täidest prussakateni, nii et tüdruk elas rohkem Kopli liinidel ja tänavatel. Siiski läks ta seitsmeaastaselt rõõmsameelsena kooli, aga kui õpetaja teiste kuuldes talle ütles, et sa oled nii must ja meie klassi ei sobi, tekkis tal koolivaenulikkus, nii et ta ei läinudki enam kooli. Pedagoogide vale käitumise tõttu on hullematki juhtunud, segi mindud ja ennast ära tapetud. Kui Sveta 12aastaselt leiti ja lastekodusse toodi, ei tundnud ta ei tähti ega numbreid, aga silmades säras südamlikkus, õrn lapsesüda vajas armastust. Vanemate ja pedagoogi käitumise vigade parandus tuli teha lastekodu-töötajatel. Sveta pandi kooli ja tal läheb seal hästi.

Lastega juhtunud kurblood on ikka liigutavad, sest nemad on ohvrid, võimetud ise oma elu korraldama. Viieaastaselt suitsetama hakkamine, prügikastidest toidu otsimine, vanemate tüdrukute puhul seksuaalne ärakasutamine on kõik vaid tagajärjed. Laste puhul on põhjus selge ja ühene: vanemate vead. Viimaste põhjuslikkus on aga väga komplitseeritud, sotsiaalsest tingitusest psüühikahälveteni, ning nende eritlemine polegi filmi eesmärk. Eesmärk piirdub olukorra fikseerimisega, minemata põhjuste otsimiseni. See jäetakse vaataja tööks.

Siiski on tähenduslik, et filmis näidatud täiskasvanud pole mitte just see viimane saast, kes vaid ise oma allakäigu põhjuseks on, vaid inimesed, kes on sattunud olude tõttu hätta ning püüavad sellest välja rabelda või vähemasti oma eetilistest tõekspidamistest mitte taganeda. Nii otsib lastekodust oma lapsed tagasi saanud Jelena tööd, plaanib eesti keele kursustele minna ning endale ja lastele Eesti kodakondsust taotleda, et tulevikku kindlustada. Ka keskealine, oma korteri segastel asjaoludel kaotanud mees, kes odekolonni joob, pole minetanud oma au- ja häbitunnet. Ta ütleb päris korrektses eesti keeles: “Ma pean varastama minema, aga ma ei lähe.” Selline eetilisus on kõva sõna ja lootustandev juhtum, eriti kui võrrelda seda lipsukandjate, eesti keelt mitte-rääkivate, Eesti riigi võimustruktuuridesse pugenud ja valdavalt üdini korrumpeerunud, oma eetilisuse minetanud, allilma ja kuritegevusega seotud tegelinskitega.

Filmi algus- ja lõpuosa annavad vaatajale kätte ka niidiotsa, mida mööda minnes filmis näidatud traagiliste juhtumite ühe võimaliku põhjuseni võib jõuda. Ema sõnutsi on tema narkosõltuvuses ja varastamise eest vangis istuv poeg aru saanud, et “kui hea, et mul on kodu, kuhu tulla. Kui halb on inimestel, kel seda pole.”

Arvustuse terviktekst:

Meeldetuletus: kodu on igale inimesele vaja! - Sirp
Tootmaa, R. (2001). Meeldetuletus: kodu on igale inimesele vaja! [Karol Ansipi “Raudroosiõied” ja Kristiina Davidjantsi “Tere, kallis kodu”]. Sirp, 28. sept.

Tarmo Teder: „Tallinna Pedagoogikaülikooli filmi ja video õppetooli lõpetanud Karol Ansipi bakalaureusetöö “Raudroosiõied” tegevuspaik leiab aset Eesti vabariigi pealinna ühel ruutkilomeetril, mille mõtteliseks keskmeks on Balti jaam. Dokumentaalse vaatluse all on kodutud lapsed ja neist johtuvad ühiskondlikud probleemid. Mõneti politseireporterlikus laadis osutab rezissöör oma filmipublitsistlikult avastava kaameraga varjatud ühiskondlikele ummikutele ja psühholoogilistele pingetele.

“Raudroosiõied” võib tinglikult dekonstrueerida kaheks vaheldumisi seotud blokiks, millest probleemsem ja tuumakam on oma eluga raskesti toimetuleva ema Jelena ja ta laste lugu. Mahukamalt on vaatluse all tegevus Peeteli kiriku lastekodus. Nende filmi läbivate raskuskeskmete vahele on häirimatult pikitud audiovisuaalseid vesteid nii täiskasvanud kui ka lapshulkuritega. Autori kaasakõndiv kaamera on püüdnud tungida fassaadide taha, koorikute alla, tabada iseloomulikke detaile, sümboolselt kõnekaid kineeme ja informeerivaid eluolukordi. Kohati on see õnnestunud, kuid suurem osa kodususe ja perekonnatuse traagikat ei avane niivõrd pildi kui sõna, ülestunnistuste ja seletuste kaudu.

Mingit struktuurselt seotud lugu see film ei jutusta. Autor on lihtsalt sisenenud, kohati ka tunginud ühte kiivakiskunud elamisruumi ja sellest vahendanud suvaliselt seotud pildistikku. Komponeeritud kunstilise jutustuse asemel näeb ja kuuleb vaataja tihedat ja hüplevat materjali, mitmete inimsaatuste vastuolulist fragmentaariumi. Sellega on loodud elu ummiklaste meeleseisundiga adekvaatne filmiatmosfäär, pidevalt on tuntav Ansipi kaasapüüdva, ilmekaid pisiasju kõrvalt napsava kaamerataguse huvi kohalolu.

“Raudroosiõied” algab Andres Maimiku ja Jaak Kilmi “Päkapikudiskost” tuttava ning seda raamiva kaamerasse ahvimisega. Tundub, et just lapsed kipuvad eriti ilmekalt kinnitama Johan Huizinga “Mängiva inimese” ideed, et kõik inimtegevuse ilmingud on mänguna tõlgendatavad. Laste näitlemist matkiv eputamine on vahetu reaktsioon, milles on ka eitust ja protesti neid püüdva kaamera suhtes.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
TARMO TEDER - LAPSED KUI KOERAD
Teder, T. (2001). Lapsed kui koerad. Teater. Muusika. Kino nr 10, lk 86-88.

Tunnustus

„TPÜ filmikursuse lõpetanute pooletunnised tööd moodustasid omaette väikese professionaalsema ploki ning neist valis Eesti Filmi Sihtasutus vastavalt eeskirjadele oma 2001. aasta stipendiaadi, kelleks osutus Karol Ansip filmiga “Raudroosiõied”.“
Teder, T. (2001). Palamusel suure Lutsu sõiduvees. Sirp, 24. aug.