Rahvamaja (1985)

Filmist ajakirjanduses

Lauri Vahtre: „Seltsimajade ehitamine Eestis võttis laiemalt hoogu sajandivahetuse paiku (huvitunuil oleks nende asjade kohta kasulik lugeda E. Karu artiklit kogumikust „Eesti küla arengujooni“, toim A. Viires, Tallinn, 1985). Tegemist oli kõigiti tähelepanuväärse nähtusega: möödunud sajandi jooksul toimunud suur väärtuste ümberhindamine ja lugematute metamorfooside ahelreaktsioon paigutas lausa ruumiliselt ümber ka kooskäimise ja suhtlemise: seniste kõrtside ja kirikute kõrvale ning asemele tõusid hoopis kaasaegsemad seltsimajad. Päris hea paarimees „Rahvamajale“ ses mõttes on „Mälu“, kus Villem Raam viib meid lausa käekõrval mineviku kultuurimajadesse – kirikutesse. Kirik ja seltsimaja on sarnasemad, kui oleme harjunud arvama. Siiski, uue nähtusena olid sajandivahetuse seltsimajad oma olemuselt moodsad, seda enamasti ka välimuselt. Viimane muidugi enam ei kehti: 1918. aastal ehitatud maja ei saa 1986. aastal olla ikka veel moodne. Iseasi on põhimõttelise otstarbekusega. Kahtlemata leidub tarku, kes arvavad, et mõne hingevaakuva rahvamaja (mõeldud nii hoonet ennast kui ka teda valdavate inimeste vaimsust) üle muretsemine on viljatu nostalgitsemine, lapsik tahtmine jääda jalgu ajaloorattale. Teisest küljest on aga selge, et inimeste tuju ärarikkumine on majanduslikult ebarentaabel (s e e on argument) ja just nii on lugu, kui lihtsuse huvides mõni rahvamaja maha kantakse või isegi maha kistakse. /---/

A. Söödi film puudutab seda muret (mida vana hoonega siis tõesti peale hakata?) midagi siiski otsesõnu deklareerimata. Jõelähtme rahvamaja ehitati 1918. aastal ja on käigus tänaseni, kusjuures ta ei ole kaugeltki ainus ega vanim omataoline. Tänaseks pole ta enam õigupoolest mitte vanamoodne (seda oli ta viiekümne aasta eest), vaid lausa muinsus – kui meenutada, et Rocca al Mare teeb eeltöid seda hoonetüüpi esindava ehitise eksponeerimiseks. Siit pole aga tarvis järeldada, et nagu tuleks vanad rahvamajad muuseumideks kuulutada. Vähemalt Tallinna vanalinna puhul on seda tarkust kuuldud: linn on küll vatamisväärsus, aga temas peab säilima elu elanike näol. Rahvamaja elanikeks on ekraanilt nähtud kanneldajad ja minupärast ka noored diskotajad. Ega rahvamaja hing, majahaldjas ja juhataja filmi ilmaasjata ütle: mujale ei taha, see maja on (kõigest hoolimata) parim ja armsaim. Aga eelkõige – remont! Niisiis pole tingimata tarvis uut paneelpaleed.

Nii jõuamegi majade juurest tagasi inimesteni. Võibolla režissöör seda rõhutabki, kui pealkirjastab oma filmi – „Rahvamaja“, provotseerides mõtet: traktor ei künna kündjata, maja ei seisa püsti ilma kasutajata. Kasutajaid ju – ennäe – veel leidub. Sööt näitab meile murelikuvõitu piletimüüjat: kas ikka tuleb rahvast? Kodudes on ju raadiod ja televiisorid, kutselisi koore ja teatritruppe võib jälgida Jõelähtmelt üsna kiviviske kaugusel tunduvas pealinnas... Esialgu näikse rahvast veel tulevat.“
Vahtre, L. (1986). „Rahvamajast“ ühes ajaloolise õiendiga. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 61-62.

Mihkel Tiks: „Võib jääda mulje, et filmitegijad moraliseerivad noorte lõdva diskoharrastuse, vanade innuka taidlemise ning maakultuurimaja kehva seisukorra teemadel. See ei oleks õige. Valik sellest ainest, mida kultuurimaja elu pakub, rakurss ja montaaž  on andnud filmile teise tähenduse. Filmi liikumapanevaks jõuks on vastandite „võitlus“. Vastandatud on traditsiooniline isetegevus ja disko, rahvapärased ja kroonupateetilised laulud, koduloolised fotod ja loosunglikud plakatid, loomulik kunstihuvi ja tähtpäevakontserdid, „maa sool“ ja „kultuuristahhaanovlus“ (aastakümneid külmas ja lagunevas majas kultuuritavasid elus hoidvad inimesed ning, mantel seljas, majast läbi jooksvad ülevaatajad-edendajad), loovus ja tarbijalikkus, vana ja uus, kultuur ja kultuuritus, inimlik ja ebainimlik.Võimalikuks on see saanud sellega, et väga harilikud ja konkreetsed elulised seigad hakkavad filmis oma tüüpilisuse ja kavala kõrvutamise tõttu kasvama kujunditeks, nii, et kogu film lõpuks näitab ühe teatud kultuuri- ja ühiskonnamudeli funktsioneerimist.“
Tiks, M. (1987). Daam koerakesega [Andres Söödi filmist „Rahvamaja“]. Sirp ja Vasar, 27. veebr, lk 7.

Karol Ansip: XVIII sajandil ehitatud Jõelähtme kultuurimaja andis inspiratsiooni „Rahvamaja“(1985) sünniks. Väärikas hoones elu keeb, ent entusiastlike laulu ja pillimängu harrastavate inimeste silmasära varjutab olmeline viletsus. Kõike napib ning suurem osa aastast peab tegutsema külmas ja kõledas renoveerimata majas. Võiks arvata, et 1985. aastaks oli loosungi „Kunst kuulub rahvale!” aeg ümber saamas ning kerkinud vajadus teravamate sotsiaalsete kirjelduste järele, kui kultuurientusiastide tööd ei inspekteeriks vene keelt kõnelev ametnik kultuuriministeeriumist. Filmis kõlav laulukatke „On võimas meie kodumaa, ei suuda keegi võita teda...” kõlab selles kontekstis ehtsöödilikult — irooniliselt.

Ansip, K. (2014). Aegumatu klassika läbi kahe sajandi [Andres Söödi elu- ja loomelugu, I-II]. Teater. Muusika. Kino, nr 2-3, lk 86-92.