Rahutaevas (1987)

See on film Juhan Peeglist, keeleteadlasest ja õppejõust, professorist ja kirjanikust, kunagisest sõjamehest.
Filmi proloogis iseloomustab Marju Lauristin Juhan Peeglit ning võrdleb teda suure tamme või rändrahnuga, räägib talle omasest ajamõõtmest.
Kohtame Juhan Peeglit koduse köögilaua taga lihtsalt söömas, kus ta meenutab sõjahirmudega kokkupuudet. Ta lehitseb oma käsikirju, lugedes ette katkendeid jutustustest. Samal ajal tõstetakse praamisild üles, reis Saarmaa poole läheb lahti. Virtsu sadamas kontrollivad karmid nõukogude piirivalvurid inimeste dokumente ja autosid, kostab taeva all mööduva lennuki müra.
Talutoas paneb neiu rahvariideid selga, seob põlvikuid. Uksest astub sisse vanaema Maria Mereäär, et neiut riidessepanekul juhendada.
Juhan Peegli sünnikodu Saaremaal. Ta istub heinamaal jämeda puunoti ette maha ning räägib armsa kase saatusest, meenutab lapsepõlve ning pere elu. Kuressaares peetakse suvepidu - puhkpilliorkestri saatel marsitakse rõõmsas rongkäigus, mehed võistlevad kangi ja sangpommi tõstmises, rahvariietes lapsed ja suured naudivad pidu.
Tallinna sadamas tõmmatakse laev "Georg Ots" kaile kinni. Passikontroll, piirivalvur kontrollib koeraga põrandal rivistatud kohvrite rida. Kohtumisrõõm on äraarvamata suur ja saabujate vastuvõtt tormiline.
Koolimaja seinal seisab tahvel: V.P.Gumanenko nim. Kingissepa 3.Keskkool. Remondiseisus koolimajas jalutades vestleb Juhan Peegel ehitusmehega oma kunagisest koolist, õppimisest ja tähetornist. Ehitusmees räägib kooli tähetorni remondiplaanidest.
Sõdurid laadivad kahurit, stardilipp ohvitseri käes tõuseb. Kõlavad kahurilasud – see on Võidupüha saluut.
J.Peegel räägib, et jutustuse "Juula" peategelase prototüübiks oli tema oma vanaema, kõneleb vanaemast ja tema antud õpetustest, mis on teda saatnud kogu elu. Ta räägib lapsepõlvekodust, mis on ta loomeallikas, meenutab lugu ema ja pere koeraga. Koduheinamaal upitatakse puutüve püsti. Juhan Peegel läheb Tornimäe kalmistule, paneb lilli, puhastab hauaplaati - meenutab vanaisa ning sõjas langenud isa ja vendi.
Taamal paistab Kõinastu laid. Paadis istub Juhan Peegel, aerudel mees räägib laiu majakast. Kõndides võssakasvanud teedel jõutakse lagunenud keldri ja majade varemetes juurde. Juhan Peegel kõneleb siin asunud vanast külast ja mõtiskleb, mis on siin kunagi vaeva näinud inimeste tööst saanud.
Tuletorni juures kiigub külakiik, hakkab kostma rahvalaulik Pauline Vapperi laul „Lai on meri meie vahel, ...". Taeva all kihutab piloot hävituslennukis. Mängutoosimuusika toob meid tagasi end Muhu rahvarõivaisse ehtinud neiu ja tema vanaema juurde.
Sõdurid laevad kahureid, saluut lendab taevasse. Meenutuspildid lahinguist ja sõjakoledustest jäävad painama elu lõpuni, teab Juhan Peegel. Need on teda ikka ja jälle sundinud mõtlema inimeseks olemise üle, elu ja väärtuste üle siin taeva all.
Saaremaa heinamaal seisab vana puutüvi kui auline mälestussammas olnule.

Märksõnad: ajakirjandus | elufilosoofia | elujõud | hingehaavad | hingejõud | hüvastijätt | inimlik soojus | inimlikkus | inimloomus | kahurituli | keeleteadlane | kirjanik | kirjaniku looming | kodu ja perekond | kodukoht | koolimaja | külaliste vastuvõtmine | lapsepõlvemälestused | loomingu tõukejõud | majakas | meenutamine | meenutused kodust | meenutused sõjast | muhu rahvariided | mõtisklused | mõtisklused elu ja loomingu üle | mõtteterad | Nõukogude sõjaväelased | passikontroll | piirivalve | professor | puhkpilliorkester | rahvalaulik | rahvarõivastes inimesed | sadama reisiterminal | saluut | suvepidustused | sõja ebainimlikkus | sõjamälestused | südamehääl | südamesoojus | tähetorn | varemed | õppejõud | ülikooli õppejõud | Vaata kõiki »