Pööripäev (1968)

Kavandatud triloogia

"Pööripäev" (1968) oli Vladimir Karasjovil kavandatud järjena oma eelmisele, Viktor Kingissepa elu kujutavale dokumentaalfilmile "Eelkäija" (1967). Film käsitleb üht ajaloolist päeva juunis 1940. Kavatsuste kohaselt pidi autoril valmima ka triloogia kolmas film - „Järeltulijad“, mis oleks seostanud eelkäija elutee ja pööripäeva sündmused tänapäevaga (see jäi Karasjovi Prantsusmaale emigreerumise tõttu teostamata). 

Loo, M. (1967). Eelkäija [dokumentaalfilm „Eelkäija“ V. Kingissepast, vestlus filmi autori V. Karasjoviga]. Noorte Hääl, 7. apr, lk 3.

Filmist kriitiku pilguga

Valdeko Tobro: “Pööripäevas“ teeb V. Karasjov „katset kunstiliselt interpreteerida ühe päeva, revolutsioonilise riigipöörde päeva sündmusi“. /---/

“Pööripäevas“ ilmneb jälle V. Karasjovi oskus maksimaalselt kasutada olemasoleva, taas võrdlemisi napi visuaalse dokumentatsiooni võimalusi, leida materjalile sobiv rakendusviis. Eri materjalil on filmis erinev funktsioon, kuid kõik on suunatud ühe eesmärgi teenistusse – avada subjektiivse kunstnikutõlgenduse kaudu kujutatava päeva olemus ning emotsionaalne atmosfäär. Fotosid kasutatakse peamiselt objektiivse info vahendamiseks. Filmikroonika näib teenivat kaht eesmärki. Suurem osa sellest näitab „Pööripäeva“ kesksete sündmuste seoseid maailmaareenil arenenud kollisioonidega, nende sündmuste kohta globaalsemas mastaabis. Teine osa filmikroonikast aitab iseloomustada selle päeva sündmuste olemust kahelt vastandlikult seisukohalt. Ajaloosündmuste restaureerimist kasutatakse siis, kui autoril on tarvis neid sündmusi vaadata ühe või teise nendest osavõtnu subjektiivse pilgu kaudu.

Tundub, et ka see eksperiment rikastab kompilatiivfilmi žanrit uute kogemustega.  /---/ Foto kui ajastu staatiline dokument, filmikroonika kui ajastu dünaamiline jäädvustus ja ajaloolise fakti restaureerimine tunduvad olevat kokkusobimatud nähtused, kuid „Pööripäevas“ on nende vastandite ühtsus saavutatud neile ühtse esteetilise funktsiooni leidmise teel.“

Tobro, V. (1968). Ühe diloogia puhul [Tallinnfilmi kompilatiivfilmid ""Eelkäija" ja "Pööripäev"]. Noorte Hääl, 15. nov, lk 4.

Valdeko Tobro: „Ajaloosündmuste kunstilises kujutamises on eesti filmidokumentalistika viimase aja saavutused seotud režissöör V. Karasjovi nimega. Tema 1967. aastal valminud film «Eelkäija» (TF) rajas aluse ajaloo tõlgendamisele kunstilis-dokumentaalse filmi žanris meie kinematograafias. Läinud aastal jätkas ta koostöös helilooja V. Tormise ja operaator K. Kiviga selle suuna sihiteadlikku ning isikupärast viljelemist. Sündisid filmid «Pööripäev» (TF) ja — käesoleva aasta algul — «Väejuht» (ETF). «Pööripäev» toob terviklikult uues käsitlusviisis vaatajani olulise sündmuse meie rahva ajaloos — 1940. aasta revolutsiooni. Filmi iseloomustab režissööri oskus valitseda mitmekesist minevikumaterjali, leida sellest uusi mõttelisi seoseid ning aspekte, rakendada need oma kontseptsiooni teenistusse ja luua sel teel kunstiliselt mõjus võrdpilt toonasele sündmusele. Teema kaalukus ning tema tõlgendamise sugestiivne omapärasus on «Pööripäevas» leidnud õnneliku tasakaalu.“

Tobro, V. (1969). Eesti tõsielufilm eile ja täna [filmidokumentalistikast]. Sirp ja Vasar, 18. juuli.

Jaan Ruus: Vladimir Karassevi looming on “Kadunud lintide” programmi üks pärle. “Eaka Pariisi dissidendi, kes oli Vaba Euroopa korrespondent, film “Pööripäev” on adekvaatne kroonika 21. juunist 1940. aastal. Nii objektiivne, kui tol perioodil üldse olla sai. Filmis ei ole teksti, sest kui see oleks seal olnud, oleks ta pidanud kubisema ametlikest punastampidest, mis oleks võtnud ära filmi viimasegi hingelisuse. Karassev keeldus sellest ja film läks tekstita käiku.”

Reinolt, D. (2012). Mitte tänu partei hoolitsusele, vaid sellest hoolimata [DocPoint Tallinn näitab sel aastal esmakordselt oma kavas Eesti Film 100 raames linastuvat eriprogrammi “Kadunud lindid - valik Nõukogude Eesti dokfilme”]. Rada7, 25. jaan. http://www.rada7.ee/artikkel/59509/Mitte-tanu-partei-hoolitsusele-vaid-sellest-hoolimata/ (29.07.2015).