Avaleht » Filmiliigid

Põhja konn (1959)

Digitaalselt taastatud 2014

Fr.R. Kreutzwaldi ennemuistse jutu ainetel

Animafilm Kestus: 18:29

Huviinfo

Fakte filmi valmimisest

K. Korseni kirjanduslik stsenaarium lühifilmile "Põhja konn": 23.12.1958
Filmi ettevalmistusperioodi lõpp: 09.03.1959
Võtteperiood: 10.03. - 11.07.1959
Montaaž: 12.07. - 31.07.1959
Filmi üleandmine: 1. august 1959

Linastusluba nr MB-07394 väljastati filmile 04.08.1959. aastal: filmi võib demonstreerida Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.

Linastusluba nr 1235/59 väljastati filmile 22.10.1959. aastal: filmi võib demonstreerida NSV Liidu kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.
Allikas: ERA.R-1707.1.373 Nukufilmi "Põhjakonn" montaažlehed, lepingud ja kirjavahetus autoriga.

Kokkuvõtvas hinnangus filmile 11. augustil 1959 tõdetakse, et filmile on leitud originaalne režissööripoolne lahendus, on kasutatud väljendusrikkaid detaile, huvitavalt tehtud nukkude massistseenid, õnnestunud on stseenid haldjaga ning võitlus Põhjakonnaga. Filmi muusika ja helilahendus on väljendusrikas ja õnnestunud. Kunstnik Rein Raamatu dekoratsioonid on hästi edasi andnud filmi emotsionaalset atmosfääri. Ainukeseks ebaõnnestumiseks peetakse nukk-peategelase lahendust. Kõrge hinnang anti ka operaator A. Beekmani ja tema assistendi H. Parsi tööle - hea värvijoonis, valguse koloriit ja head panoraamid annavad hästi edasi filmi dramatismi ja emotsionaalsust.
Allikas: ERA.R-1707.1.374 Nukufilmi "Põhjakonn" lepingud, vastuvõtuaktid ja kirjavahetus autoriga.

Ruumipuudusel toimusid filmivõtted Tondi Maneežis

„Samal ajal suriseb kaamera veel kolmandas kohas. Tondil, maneežis, seal, kus tavaliselt võistlevad ratsasportlased, valmistab nukufilmigrupp uut filmi „Põhja konn“ Fr. R. Kreutzwaldi samanimelise muinasjutu motiividel.“
Filmikaamerad surisevad [Tallinnfilmi võttekohtadest] (1959). Sirp ja Vasar, 5. juuni, lk 1.

Tekst filmi alguses: Ennemuiste elanud üks väga kole metsaline, kes põhjamaalt välja tulles tüki maailma inimestest ja elajatest paljaks teinud...
... ja lõpus: Rahvas aga teab ning jutustab nüüdki, et igaüks, kes aus ja vapper on, võib selle imesõrmuse jälle leida ning vägilasena kõige hea eest võitlusse astuda.

Meenutab Heino Pars

Mis iseloomustas kõige enam esimesi aastaid nukufilmis?
Need olid otsimiste aastad. Otsisime iseennast, õiget võttetehnikat, aga muidugi otsisime endile ka sobivaid inimesi. Juba päris algul kujunes välja kindel tuumik. Nii tulid filmi „Ott kosmoses“ ajal meile kunstnik Halja Klaar, tulevane operaator Arvo Nuut, veidi hiljem kunstnik Georg Štšukin, kes on nukutehniliselt palju ära teinud. See oli aeg, kus saime kindlalt oma jalgadele. 
See oli kahtlematult stiiliotsingute aeg. Kui esimese nuku juures „Peetrikese unenäos“ püüdsime kohutavalt keeruliste vahenditega saavutada maksimaalset väljenduslikkust miimikas, pilkuvaid silmi jne., siis järgmine lugu, „Põhjakonn“, oli tehtud juba teises laadis. Püüdsime võib-olla siin natuke järele aimata tšehhi laadi, kus nägu oli muutumatu, ja otsisime rohkem väljenduslikkust nuku üldises liikumises, tema karakteris. Seejärel aga otsisime uuesti teid, kuidas jälle rohkem rõhku panna miimilisele osale. Niiviisi vaheldumisi on see käinud tänaseni.
/---/
Alguses aga oli ehk suund liigkeerulisusse, seda just võttetehnikas. Näiteks ühte kaadrit „Põhjakonnast“ me filmisime kaks päeva ja rohkemgi. Ma ei tea, kas suudaksingi praegu uuesti meenutada, kuidas seda tegime. Ekraanil ei juhtunud midagi erilist: poiss muutus pääsukeseks, muundumise käigus kadus tal keha ära. Selle tegemine oli äärmiselt keeruline, kuigi hiljem, nagu praktika näitas, võisime saavutada sama efekti tunduvalt lihtsamate vahenditega. Aga niisugune katsetamine oli ju eelkõige endale põnev ja see tee tuli ka paratamatult läbi käia. Tahtsime iga kord midagi tehniliselt uut proovida, mitte tehnika enda pärast, vaid et väljenduslikkust tõsta.
Esialgu puudus meil kindel tööruum. Näiteks tegime ühe filmi („Põhjakonn“) hobusetallis, ühe filmi Pöögelmanni tänaval stuudio kuuris jne.
Lokk, T. (1982). Eesti multifilm 25. Algusest. Intervjuu Heino Parsiga. Teater. Muusika. Kino, nr 8, lk 47-50.

Silvia Kiik: "Kui ennemuistse jutu "Põhja konn" järgi hakati filmi tegema, tuli eelkõige mõelda, kuidas luua ekraanil hirmsa metsalise kuju. Otsustati valmistada kummist koletis, mis näeks välja nagu ehtne muinasjutulohe ja mis võiks ka lohe kombel käituda - sabaga vastu maad peksta, suud pärani ajada, keret ja pead pöörata... Ent mida teha, et seesugune lohe tuld ja suitsu sülitaks, nagu stsenaariumis ette oli nähtud? Appi võeti lihtne kavalus, mida nukufilmitegijad oma töös sageli kasutavad - nukke tehti kaks. Üks oli väiksem, sellega filmiti sündmused, kus lohe tervenisti ekraanile ilmus. Teine nukk oli märksa suurem, kuid poolik, ilma saba- ja kehaosata. Poolik nukk mängis neis kaadreis, kus vaataja näeb ainult tuldsülitava lohe pead. Filmivõtte ajal kinnitati lohe avatud suhu küünal, muidugi nii, et seda ekraanil märgata poleks. Filmis katab küünalt lohe keel. Tagantpoolt lükati nuku suhu toru, milles olid kergestisüttivad karukollaeosed. Torusse puhudes sattus eosetolm küünlaleeki ja plahvatas ning filmilindile jäädvustati hetk, mil metsalise "hingeõhk" muutus ehtsaks tulepilveks."
Võsa, K. (koostaja), Kiik, S. (teksti autor)(1977). Rmt: Elavad muinaslood [stuudio "Tallinnfilm" multifilmiloomingut, ka nukufilmist "Põhja konn"]. Tallinn: Perioodika, lk 20-21.

Filmist ajakirjanduses

Sergei Assenin: „„Peetrikese unenägu“ oli alles algava režissööri esimene katsetus. Sellele järgnes hoopis teise žanrisse kuuluv film, eesti rahvamuistendi „Põhja konn“ ekraniseering. Nii nukud kui ka dekoratsioonid vastavad siin filmi eepilisele laadile. Süžee on traditsiooniline: julge, südi noormees võidab mitmepäise tuldsülitava konna ning saavutab õnne ja vabaduse oma rahvale. Alles kogemusteta nukujuhid nägid mainitud filmis suurt vaeva rohkearvuliste nukkudega: mõnes episoodis oli neid ligi viiskümmend.“
Assenin, S. (1977). Pürgimine mitmekesisuse poole [Eesti multifilm 20-aastane]. Sirp ja Vasar, 25. nov, lk 6-7.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm