Pommirühm (1997)

Filmist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: „“Bomb Squad” (“Pommirühm”) ja “Tall Ship” (“Laevad võidu”) on mõlemad 48-minutised, “Discovery” telekanali jaoks tehtud dokumentaalfilmid, mille rezhissöör ja operaator on Rein Kotov.

Kolme ossa liigendatud “Pommirühm” näitab Tallinna eridemineerijate rühma igapäevast närvipingelist tegevust, avab nende töövõtteid ja laseb asjaosalistel jagada väikestele üldistustele pretendeerivaid lühikommentaare.

Samuti kolmeosaline “Laevad võidu” kujutab kadettide/kursantide elu legendaarsel purjelaeval “Krusenstern” ja avab meremehe alghariduse omandamise olemust, kusjuures sõna saab veelgi rikkalikum bukett “Krusensterni” ja mereharidusega seotud tegelasi.

Mõlemad on n-ö objektiivsed, laiale televaatajale huvi pakkuvat inimtegevust rohke pildi ja piisava sõnaga tutvustavad autoridokumentaalid, milles ei karga silma lavastuslikku punnitamist. Kahtlemata on Kotov neis filmides siin-seal püüdnud natuke toonitada või vähemalt aktsentueerida tõsielu mingit tahku, kuid hoidunud seejuures tegelikkusse kunstlikult vahele pistetud episoodidest. Vaadates filme videos kiirtempos (see lubab teha mõningaid üldistusi lavastaja vormilise ja taktikalise käekirja kohta), võib järeldada, et just pildirea järjestusega tahab dokumentaalfilmi rezhissöör rõhutada üht või teist suhet kollektiivis, inimese seisundit ja eelkõige pakkuda võrdlusi. Tõsielu serveeriva lavastaja mõju jääb aga kaudseks ning on vähe tõenäoline, et sajad ja tuhanded passiivselt audiovisuaalinfot vastu võtvad televaatajad neid sordiini alla jäävaid montaazhiindividuaalsusi adekvaatselt teadvustavad. “Discovery”, kus mõlemat filmi juba kolm korda on näidatud, pole koht subjektiivsete soolode jaoks, vaid populaarteaduslikult hariv meelelahutusliku kallakuga meedium ning kõrgelt koteeritud telekanalisse pääsemine osutab selles filmizhanris rezhissöör-operaator Kotovi professionaalsele tasemele.

“Pommirühm” näitab mehist tegutsemist maal, merel, tules ja vee allgi. Uus, avatud ühiskond tõi meile käitumisvõimaluste avardumisega kaasa ohtralt pommiplahvatusi. Tallinna pommirühm on üks iselaadne ühiskonna valvekoerte ja sanitaride salk, kus kaua ei kaaluta. Kui jälle kusagil plahvatus kärgatab, antakse häire ja sõidetakse kas auto või helikopteriga kiiresti kohale. Uuritakse mingit vrakiks põlenud mersut või varisenud ühikaseina, otsitakse jälgi ehk nõela heinakuhjast. Paljunäinud televaatajat on raske šokeerida, aga empaatilisemal peaks ka Läänes vähemalt mingi masendus ikkagi tekkima.

Mati Mullas selgitab, et Tallinna pommirühma põhitegevusala on pommiähvardused, pommikahtlused, pommitehniline kontroll, lõhkeseadeldised. Kohe pistetakse igaks juhuks vahele laulva revolutsiooni aegsed dokumentaalkaadrid. Läänlasele, kelle peas on Balkan ja Baltikum ühes pajas, on vaja nii pildis kui sõnas anda linnulennulis-ajalooline ülevaade Balti riikide iseseisvumisest ning kommenteerida poliitilist, majanduslikku ja kultuurilist olukorda praeguses Tallinnas. Toppida kõrva ja silma karmivõitu reaalset laga, mis jäänud maha NSVLi sõjaväest.

Öises tulikirjas “Casino” annab vihje vene maffia olemasolule ja tegutsemisele. Seda kinnitab soliidselt kõnelev Thomas Lane Bradfordi ülikoolist. Suuresti allilma kätest ju need teinekord tapvad kärgatused tulevad. Siseministeeriumi kantsler Vahur Glaase nendib, et pommiplahvatused kioskite ja lokaalide juures ning autode all või sees muutusid aktuaalseks uues poliitilises süsteemis. Tänu ETV või siis “Maurumi” arhiivile näeme “Pommirühmas” legendaarset Arne Lokki, kes tegutseb Kalamajas veel terve mehena. Pärast saatuslikku plahvatust kätetu ja pime, kuid truult mundris Lokk ütleb, et tema pole ise oma õnnetult lõppenud karjääri alustanud, vaid seda tingisid kurjategijad. Vapper mees kõneleb aktsendi ja grammatiliste konarustega, kuid väga rahulikult ebaõnnestunud demineerimisest, näidatakse jubedaid pilte sellest õhtust musta “Mercedese” juures. “Väga raske on leida, kes seda tegi. Vintpüss jätab ballistilise jälje, lõhkeaine ei jäta mitte midagi,” ütleb Lokk.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
VEEKAHUR JA NOORED BURLAKID
Teder, T. (1999). Veekahur ja noored burlakid. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 87-90.