Plekkmäe Liidi (1995)

Autor oma filmist

Mati Kütt esilinastusjärgsel pressikonverentsil: "Olen teinud filmi, mida ma tahtsin teha. Algidee istus tükk aega sees, aga tänu oludele ei saanud ma seda varem teostada." Kütt tõdes, et ei ole "Plekkmäe Liidiga" mitte ühtegi vaatajaskonna rühma silmas pidanud. "Püüan olla luues enda vastu võimalikult aus. Toon vaatajate ette oma mõtteid. Oletan, et "Plekkmäe Liidi" ei ole lastele keelatud. Selles on oma positiivne sõnum. Nimetan teemat, mida film kajastab, hiilivaks vägivallaks, mida vanemad oma lastele õpetavad."

Filmi stsenaariumi aluseks on lasteraamat "Väike Mai", kuid Küti silmade läbi on see omandanud uudse vaatenurga ja lahenduse. Musta huumori ja absurdi abil lahkab "Plekkmäe Liidi" sügavaid filosoofilisi probleeme, mis võimenduvad ja jäävad kõlama just kasutatud absurdi tõttu. 
Vanamölder, G. (1995). Mati Kütt näitab läbi absurdi tõde. Õhtuleht, 18. apr, lk 19.

Katke intervjuust:

“Plekkmäe Liidis” esined võitleva humanistina ja propageerid kärbeste kasulikkust. On see lihtsalt mängu ilu või suhtud sa niimoodi maailma paljususse?
Ei ole pelgalt mängu ilu, vaid ma püüan oma elamist korraldada niimoodi, et ka võimalikult paljud teised elud eksisteeriksid.

Animafilmis on muusikal eriline roll. Kuidas sa helilooja valid, pikka aega on sul tihe koostöö olnud Rauno Remmega?
Eks see koostöö heliloojaga ole ikka mõlemapoolne teineteise lainele minek. Ma ei valiks heliloojat, keda kõik püüavad kasutada. Ka ühe heliloojaga pikemaaegne koostöö võib viia loomingus seisakule. Püüan heliloojaid võimaluse korral aeg-ajalt vaheldada. Nii Rauno Remmega kui ka Toomas Trassiga on, jah, olnud kerge koos töötada — nad püüavad selle nähtamatu niidiotsa lennult kinni, mis hõljub minu filmimaastike kohal. Nad ei ole vennikesed, kellele elu iga hetk on hambad ristis rügamine, eluterve muie on nende juures omal kohal.
Teinemaa, S. (2001). Vastab Mati Kütt [režissöör oma loometeest ja filmidest]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 2-12.

Filmist meedias

Tõnu Seero: „Uue linateose mõte on pisut budistlik: kõik olendid on siin päikese all võrdsed, sõltumata nende suurusest või väiksusest. /---/
Lugu on lihtne, kuid allusioonid märksa keerulisemad. Tegelastes võib ära tunda nii filmi looja, teda ümbritsevaid inimesi, tema harrastusi ja fikseeritud ideidki.Lopsakad jooned ja sürrealismimaigulised muundumised, mille eest Mati Kütt omal ajal näiteks tänu Vikerkaares avaldatule vist pähegi on saanud, pole kuhugi kadunud ja teevad filmi mõnuga vaadatavaks. Liidi on vaatajale selgem kui sprott, märkamatuks jääb ränk töö, mis veerandtunnise joonisfilmi valmistajad teinud, idee väljendub mängleva kergusega.“
Seero, T. (1995). Kärbes on ka inimene [joonisfilm "Plekkmäe Liidi"]. Eesti Sõnumid, 18. apr, lk. 7. 

Andrus Kivirähk: „Mati Kütt on mind juba korra pannud raske probleemi ette - kirjutada või mitte? See oli pärast tema filmi "Plekkmäe Liidi" äravaatamist. Tahtsin kangesti sõna võtta, kiita, avaldada vaimustust Tõru Tõnni üle, kes mind oma olekuga lausa lummas, aga kuidagi piinlik oli. Pähe tuli umbes selline mõte - "Häbi, variser! Ise vemmaldad suvel kärbseid surnuks, nii et kole, aga tahad väita, nagu oleks film sulle südamesse läinud! Eks tõesta tegudega, et sinus on ärganud aukartus elu ees!" Kuid kibeda kurbusega adusin ma sedagi, et minust pole meest Albert Schweitzeri ning Mati Küti jälgedes käima. Seepärast vaikisin ja häbenesin.“
Kivirähk, A. (1995). Piibujutt [näitusest "Kadunud piip" ja joonisfilmist "Plekkmäe Liidi"]. Päevaleht, 16. mai, lk 10.

Ester: „Ma ei tea, kas viga on minus, aga mulle on aegadest aega tundunud, et eesti (multi)filmidel on ekstra melanhoolne alatoon. "Plekkmäe Liidiski" laseb muusikast väljaloetu aimata varjatud koledusi ja inimhinge hämaramaid hingesoppe. Hetke vilksatavad ekraanil eriliselt grotesksena mõjuvad kirkavärvilistes šortsides Miki-Hiir, kurikavalate nägudega kaisukarud ja lontivajunud kloun. Lapsepõlve psühhotrauma?
On jäänud mulje, justkui valitseks eesti lühi- ja animatsioonifilmiturul reegel - "vähe linti, palju puänti" s.t. teosed ise on ajarattal märkamatuteks kriipsukesteks, ent tuubil täis topitud ideid ja ideevälgatusi, nii et see pingutatud sisutiheduse taotlus kipub iiveldama ajama.“ 
Ester, V. (1995). Elamine on elamist väärt ja sellele on õigus kõigil, sõltumata oma suurusest.  Postinael: [noorte ja vaba aja leht], 18. apr, lk 7.

Tarmo Teder: „Jälle kolmeaastase vahega, aastal 1995 teeb Kütt oma selgeima ja eepilisima joonisfilmi "Plekkmäe Liidi". Tundub, et autor realiseeris tagantjärele mõneti kinnisideena aastaid pakitsenud stsenaariumi. Tõsi küll, seda hoopis uue joonisloona, milles mängivad parasjagu plakatlikult koos selge-kirgas pildiline telg ja taotluslikult dotseeriv sõna.
Ka pere- ja kodukeskse joonisloo moraal on lihtne: väikselgi ja pealtnäha tühisel elul on päikese all oma õigustatud koht ja olemise mõte. Lapselik-realistlikku pildikunstilisse lahendusse murravad kohati Kütile omased räigused ja paisutatud mahlakused, näeb ka mõningat tehnitsistlikku nipitsemist, kuid seda mitte filmi teostamise tehnikas, vaid kujutatud-jutustatud stooris. Abivalmis kärbeslennuk paistab päris geniaalse tehno-olevusena.
Nagu Kütil tavaks, käivad käsikäes tõsidus ja huumor, kärbeste kasulikkust ju üritatakse teaduslikult tõestada, mistõttu tekst muutub kohati traktaadiks. Natuke havi käsul, kuid samas veenvalt mõjule pääseva karakteriga, toob loo pahaendelisusse positiivse pöörde Tõru Tõnn. On seikluslikku (Liidi kahanemine, tolmuimejasse, prügimäele ja jälle koju sattumine), primitiivloogilist ökoloogiat, otsesuist elujaatust, iseeneslikku laabumist põhjuse-tagajärje avamatuses.
Kokkuvõttes üks vägagi Eesti-, kodu- ja perekeskne ning pretensioonitu ja Küti filmiarsenalis lihtne joonislugu.“
Teder, T. (1998). Leebelt naeratleva mässaja 3+1 ehk Katse portreteerida Mati Küti animafilmiloomingut [filmid “Monument”, “Labürint”, “Sprott võtmas päikest”, “Plekkmäe Liidi” ja “Põrandaalune”]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 44-46.

Sulev Teinemaa: „Selle loo algus ulatub kaudselt aastate taha: kunagi kirjutas Kütt stsenaariumi "Väike Mai", mis ilmus 1987 ajakirjas "Teater. Muusika. Kino". Tollal ei saanud see aga filmiks ning praeguses versioonis ei ole peaaegu mitte midagi varasemast alles jäetud. /---/
Mati Kütt ei armasta teha lihtsaid filme. "Plekkmäe Liidi" põhiliini kõrval, mis on lahendatud maalitehnikas, käib tegevus veel teisel liinil, mis teostuselt meenutab stiliseeritud primitiivset kaljujoonist. See must-valge pilt toob vaatajani tegelaste mõttemaailma ja alateadvuse, sh. koera oma. Täit tähelepanu väärib samuti Liidi esitatud teaduslik traktaat kärbeste osast meie elus, esimese ilmasõja päevist alates. Sellist tõsiteaduse sulatamist filmi on enne Kütti oskuslikult kasutanud Alain Resnais "Minu ameerika onus".

Lisaks tundub "Plekkmäe Liidi" olevat sügavalt autobiograafiline ja perekondlik teos. Ma ei tea Küti suhtumist kärbestesse, kuid sporti austab ta samavõrd kui Liidi isa, ning välist sarnasust on neis samuti. Liidi rolli räägib sisse Kristel, üks Mati Küti tütardest ning kunstnikutöö teeb osaliselt tema abikaasa Riina.

Mati Kütt on eesti animafilmis söekas eksperimenteerija ja uute suundade otsija. Ta on väitnud: "Mulle ei paku huvi, et peaksin kinni jääma mingisse ühte tehnikasse. Juba protsess ise meeldib mulle, kui leian uudse võimaluse, kuidas end väljendada."
Teinemaa, S. (1995). Mati Kütt ja Plekkmäe Liidi kärbeste kaitsel. Hommikuleht, 20. apr, lk 18.  

Karol Ansip: „"Plekkmäe Liidis" toimub tegevus kaader-kaadris, romantiliselt läbi maalitud romantilisi kaadreid ääristab mustvalge paspartuu, milles toimub mingite amööbsete osakeste pidev liikumine. Dramaatilistes episoodides, näiteks kui Liidi satub prügimäele, tungib sagiv-sigiv aines "kaadrisse" ja kogu pilt muutub mustvalgeks.Samal ajal ei saa autor läbi naljata: kaadrites, kus kujutatakse koera vaatepunkti ja tunge, näeme harjumuspärase lamella asemel lendavaid luid. /---/

Sellist võtet, kus reaalsuse üliligidus tekitab reaalsuse kao ja toob esile Reaalse, kasutab jõudsalt ka David Lynch oma filmides. Kokkupuutumine selle tundmatu ja sügavalt häiriva mõõtmega toob enesega rahutuse ning soovi samastuda taas normaalse, st reaalsuse maailmaga. Nii Küti kui Lynchi filmiloomingut läbib sürrealistlik paradoks ehk katse kinni püüda see kõige kaduvam inimlikust kogemusest, hetked, kui kaks maailma, magav ja ärkvel olev, kohtuvad ja ühinevad.“
Ansip, K. (2002). (Une)närvidel käimisest [animafilmidest "Nööbi odüsseia" ja "Plekkmäe Liidi"]. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, aug, lk 104-108, ill.

Heie Treier: „Filmi tegija vahetab ära iseenda (mehe) ja lapse rolli. Ta naeruvääristab justkui iseennast ja kujutab end lapsikuna käitumas, ja samas teeb lapsest Liidist mehe, kes esineb pikkade populaarteaduslike targutustega. Kokkuvõttes on tegemist ikkagi tervikuna mehe ettekujutusega iseendast ja lapsest. Lisaks kõigele nõuab filmi võtmekujundist, kärbse metafoorist, arusaamine teatavat aega. /---/. Kärbeste puhul on Mati Kütt taas toime pannud rollivahetuse – negatiivsest mutukast tehakse positiivne mutukas. /---/

Niisiis tundus mulle vastuolulisena kogu see traditsioonilist kunsti õhkuv olustik ja „soojalt“ maalitud moodne masinavärk (tolmuimeja, kompuuter, mobiiltelefon, prügikollektor), mis iseenasest on külm ja küüniline ning peaks tingima teistsuguse kunstistiili. Aga olgu, kui tegemist on lastele ja perele mõeldud joonisfilmiga, siis võib kompuutrit maalida ju ka „soojalt“. Pealegi Rauno Remme loodud muusikas figureerivad telefonipiiksud ja kalk tehnomuusika, andes filmile veidigi mitteromantilist tehnomaailma tunnetust. /---/

Kommertsist mõjutatud on tegelikult kogu filmi optimistlik lõpp. Sõbralikult parodeeritud Tõru Tõnn esineb nagu „ihmemies“ või A-rühma positiivne kangelane, lõpuks ikkagi õiglus võidab ja kõik saavad õnnelikuks.

Niisiis tundus film olevat korraga liiga romantiline ja liiga võikalt naturalistlik (ema viskab väikese tüdruku prügikonteinerisse), erinevad kunsti/ideoloogia koodid rääkisid üksteisele vastu ja sõid üksteist, samas oli tegemist nagu pooleldi naljafilmiga, kuigi naljast oli temaatika kaugel. Tegelikult rääkis film muidugi headusest, mida kipub maailmas üha vähemaks jääma. Headuse kuulutamine pole iial liigne.“ /---/
Treier, H. (1995). "Plekkmäe Liidi" päris-kunsti taotlustega. Teater. Muusika. Kino. nr 7, lk 26-29.