Pildi sisse minek (2002)

Filmi saamisloost

Portreefilm „Pildi sisse minek“ on noore filmitegija Marianne Kõrveri bakalaureusetöö Balti Filmi ja Meediakoolis.

Marianne Kõrver: „See oli Agu idee. Ta helistas ja ütles, et tal on mulle midagi olulist edasi anda, üksnes mulle, ja kutsus mind oma ateljeesse. Kuna võtsin kaamera kaasa, siis mõtlesin, et panen selle lihtsalt lauale ja lülitan sisse. Kummaline, aga teda see üldse ei seganud. Vestlesime umbes kaks tundi ja nii see algaski. Ja kui mul oli juba selline materjal, siis miks mitte teha filmi. Temale see kõik meeldis kuni sinnamaani, mil asi muutus liiga ametlikuks. Mina pidin hankima raha, et teha filmimise protsessi efektiivsemaks ja tõsta kvaliteeti. Agu oli juba üsna masendunud. Me alustasime filmimist neli kuud enne tema enesetappu. Ükskord ta helistas, et “palun ära seda filmi tee, sest sealt puudub kulminatsioon“. Ma ise ka tundsin, et sealt on midagi puudu. Ja siis, kolm nädalat hiljem, tekitas ta kulminatsiooni ise, puues end üles.“

Alina Kurvits: Kas sa kahetsed, et alustasid liiga hilja filmimist?

Marianne Kõrver: „Ma ei kahetse, et me alustasime liiga hilja, kahetsen ainult seda, et ma kustutasin osa materjali nendelt kahelt DVD kassetilt ära, millele me lindistasime tema ateljee jutte: tahtsin teha ruumi tema näituse filmimiseks ja mul polnud raha uute kassettide ostmiseks. Film sai tehtud ilma igasuguse finantsilise toeta. Ja filmi ei saa näidata ka TV-s, sest siis peaksime maksma 20 000 krooni muusika eest, mida oleme filmis kasutanud – Agu jumaldatud Laurie Andersoni ja Marlene Dietrichi eest. /---/

Muidugi ma tahaksin, et filmi näidataks, kuid ma ei teinud seda publiku jaoks ja ma ei pea publiku arvamust kõige tähtsamaks: ma tean ise ka, et tehniliselt oleksin võinud filmi paremini teha kui see, nagu ta praegu on.Tegin selle Agu ja iseenda jaoks. Ta oli väga eriline sõber ja ma nägin temas asju, mida teised ei näinud – tema pahelist huumorimeelt, tema traagilise ja koomilise vahel balansseerivat stiili. See oli kui kuristiku äärel kõndimine kogu aeg.“
Kurvits, A. (2003). Film kui mälestus. Kunst.ee: Eesti kunsti ja visuaalkultuuri ajakiri = Estonian magazine of art and visual culture, nr 2, lk 84-85. 

Filmist kriitiku pilguga

Alina Kurvits: „Film koosneb Agu Pildi spontaansetest intervjuudest ateljees, tema näituste fragmentidest /---/ ja lõpuks kaadritest, mis võetud tema matusel. Filmi on põimitud ka Fassbinderi filmide katkeid, Marlene Dietrichi lavaesinemiste fragmente ja Laurie Andersoni laule – kõike seda, mis talle endale kõige rohkem meeldis. Filmis osales ka enamik Aguga seotud inimesi: ta modell ja muusa Ain Talalajev, Ene-Liis Semper, Beatrice, Katja Koort, Urve Eslas jt. Agu disainitud kaunid kostüümid, võimas make-up, palju maske, natuke irooniat camp´i üle, kitši paroodiat, tulemuseks ääretult siiras ja samas „kunstiline“ dokumentaal. Montaaž tundub olevat midagi rohkemat kui montaaž – valminud on justkui DJ, video-DJ käe alt tulnud miksing. Marianne Kõrveril õnnestus näidata lühikeses dokumentaalis oma visiooni Agust, keda ta on tundnud aastaid. Kunstnikku esitatakse sellisena, nagu ta oli ja nagu ta on lähemate sõprade mälestustes siiani.“
„Kurvits, A. (2003). Film kui mälestus. Kunst.ee: Eesti kunsti ja visuaalkultuuri ajakiri = Estonian magazine of art and visual culture, nr 2, lk 83. 

Riin Kübarsepp: „Agu Pilt — mees keda nn kunstikanaliseerija Lea Veelma on mõni aasta tagasi nimetanud Eesti homoerootiliseks maskotiks. Film „Pildi sisse minek“ on valminud stuudios „Exitfilm“ režissöör Marianne Kõrveri käe all 2002. aastal. Tegemist on sõna otseses mõttes kunstfilmiga kunstist ja kunstnikest, mistõttu ka film on muutunud k u n s t i k s, kuigi eesmärk oli vist ikka rohkem dokumenteerida. Kuna Pilt enam elavate kirja ei kuulu, saavutavad need ülesvõtted aga hoopis uue väärtuse, sest jäädvustatud on haruldased ja ainulaadsed kaadrid tema enese elutõdemusest.

Pilt oli üks nendest ehedatest kunstnikunatuuridest, kelle kutsumuseks oli ajada oma joont provintsiaalses õhustikus liiga üheülbaliseks muutuva elu- ja kunstikäsitluse kiuste. Ta tabas erksalt kunsti vaimset tuuma ning stilistilist omapära, mida ta pidas oluliseks oma ajavaimu väljendamisel kunstniku isiku kaudu. Just tema oli postmodernistliku ajastu varasemaid kuulutajaid eesti kunstis. /---/

Kõrvaltvaatajale tundub ta ometi veidrikuna, kelle teatrikujundused olid alati kauged mainstream’ist. Lõputu valu kujutamise tõttu võrdleb Pilt ühes sama filmi intervjuus end Rainer Werner Fassbinderiga. Samas hindas ta eriti Peter Greenawayd ning Jean Auguste Dominique Ingres’it just nende võime tõttu kujutada inimest looduse kroonina. Ta tunnistab ka ise, et tema paljad mehed ei šokeeri ju tegelikult (enam) kedagi. Huvitav on aga just Pildi kodumaine retseptsioon: ikka erootiliselt pingestatud karnevalimaailm, estetistlik ja osalt dekadentsi kalduv homoerootiline fantaasia.“ /---/ 
Kübarsepp, R. (2004). Lõplike vastusteta kunstnikeportreed [dokumentaalfilmid kunstnikest: Kert Grünbergi "Uputus", Marianne Kõrveri "Pildi sisse minek" ja Meelis Salujärve "Erki Kasemets". Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 114-115, 118-119.

Agu Pilt

Agu Pilt (26. 08. 1951 - 11. 03. 2002) – eesti kostüümikunstnik, akvarellist ja raamatugraafik. Tartus haritlasperes sündinud Agu Pilt õppis 1969–72 Tartu Ülikoolis kunstiajalugu. Üliõpilasena alustas ta kunstiõpinguid Kaljo Põllu õpilasena Tartu ülikooli kunstikabinetis. Tallinna asudes liitus ta Tõnis Vindi kunstirühmitusega Studio 22. Siinne vaimne atmosfäär kujuneski Agu Pildi kunstnikuks saamisel väga oluliseks mõjutajaks.
Agu Pilt oli postmodernistliku ajastu varasemaid kuulutajaid eesti kunstis. Ta sai impulsse erinevatest allikatest, suurel määral kaasaegsest moest.

Agu Pilt. Sirp, 15.03.2002, http://epl.delfi.ee/news/kultuur/in-memoriam-agu-pilt-2608195111032002?id=50917366