Pikk tänav (1966)

Linastusluba

3.10.1966. ENSV Riiklik Kinematograafiakomitee lubab dokumentaalfilmi "Pikk tänav" demonstreerida Eesti NSV  kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajatult.
Allikas: Eesti Filmiarhiiv, filmikaust nr 1715.

Filmi vastuvõtust

Leo Ilves: „Üldkonkursil tekitas vastukäivaid arvamusi H. Roosipuu „Pikk tänav” - mitmeti uudne ning otsinguterikas dokumentaalfilm. Üldiselt aga tunnistati "Pika tänava" kujundite keel siiski liiga arusaamatuks, ja seda eriti neile, kes Tallinna vanalinna põhjalikult ei tunne. Samal ajal aga leidis film endale ka veendunud kaitsjaid.“
Ilves, L. (1967). Rakvere 1967 [stuudio Tallinnfilm dokumentaalfilmide arutelult Rakvere Filmiklubis]. Noorte Hääl, 17. veebr.

Helirežissöör Enn Säde: „Natuke hiljem (1966) tuleb „Pikk tänav”, Hans on jällegi režissöör-operaator. Sedakorda on see dokfilm ühtlasi ka tema diplomitöö Moskva filmiinstituudis. Käsikirja autoriks tuleb Lennart Meri, paari aasta eest Tallinnfilmi tööle tulnud ajaloolasest kirjanik. (Olen seda stsenaariumi otsinud, seni veel tulutult. Minu rehkendust mööda peaks see olema esimene Lennarti käsikirja järgi tehtud film stuudios. Ja Hans on 1960. aastal Lennarti ja noorte teadlastega Kamtšatkal filmimas käinud.) Pikad  passimised tänaval, varahommik, keskpäev ja öö, ebaharilikud rakursid, teleoptika fluidum salaja tabatud inimestes. Et traditsioonilises mõttes sünkroonvõtteid ja diktoriteksti siin pole, kolan makiga linnatänavail või koos Hansuga kesköises Oleviste kirikus – mis uhke pikk kaja saatmas meie samme! Heliloojaks jälle noor Kuldar Sink, nagu ka „Sookollide” juures.

Hans on üpris ehmunud, kui näeb meid helisaalis Kuldariga kahekesi tennisepalliga klaverikeeli  tagumas. „Konkreetne muusika,” ütleb selle peale Kuldar ja kunstinõukogus ollakse väga uudsena kõlava helikeele peale üksjagu nõutud. Ja lähebki lahti transvaal: iseenesest rahulik kümneminutine vaatefilm (toimetaja Jaan Ruus: „See on mingi portreevisand, grafiidijoonis Pikast tänavast”) lööb emotsioonid lõkkele ning 6. oktoobri (1966) kunstinõukogu protokoll laiutab üheksal leheküljel! Mõnda mängufilmigi pole nii pikalt arutatud. Vladimir  Parvel: „Operaatoritöö on väga ja väga kõrgel tasemel, filmis on eksperimentaalsus, ilus fotograafia … Muusikaline taust on üle pakutud … Kuidas üleliiduline vaataja sellest aru saab?” Mihhail Dorovatovski: „Väga meeldis režissööritöö, ka võetud ilusasti. Aga pärast need lärmid?” Rein Raamat: „Meeldiv film, jättis emotsionaalse mulje …” Reet Kasesalu: „Ma olen nii rumal, et ütlen, et ei saanud aru …” Igor Jeltsov: „Suurepärane operaatoritöö,  huvitavad aktsendid … Algus on huvitav, pärast tüütab. Konkreetne muusika on lõpupoole kakofoonia, isegi hobuse sammud pole õieti antud …” Lembit Remmelgas: „… film on küllaltki huvitav, omapärane, terves reas detailides meisterlikult tehtud ja seda väärt, et tema ümber võiks väga palju arutada novaatorlusest, formalismist ja eksperimendist. Sobiv muusikaline kujundus …” Vitali Gorbunov: „Intrigeeriv vorm, aga sisu pole, mina ei saanud  midagi aru. Kui see film oleks tehtud oma tasku peal, oleks teine asi, aga siin kulutati riiklikke vahendeid …” Grigori Skulski: „Kuskil pole formalismi, mina sain kõigest aru.” Eks ta ole – film peab olema võimu ja ideoloogia keeleks, ta pole kunagi kunstniku eraasi, ta peab ilmtingimata kandma mingit kontseptsiooni, globaalset ideed.

Stsenarist Lennart Meri on üpris üllatunud filmikese niivõrd tormilisest vastuvõtust stuudios ja kutsub  meid kõiki, filmirühma liikmeid, oma pooleliolevasse Pilviku tänava koju lõpupidu pidama. Moskva kinokomiteesse filmi üleliidulisse patta „üle andma” sõidan koos Roosipuuga millegipärast ka mina. Olen sealses kontoris esimest korda ja kogen ühe kummalise déjà-vu. Tanksaabastega(!) pikemat kasvu seltsimees, väga meie Gorbunovi olekuga, süüdistab Hansu kümnes surmapatus, peaaegu et nõukogudevastasuses enam-vähem samade sõnadega,  mis suurtükiväelasest Gorbunov Harju uulitsas. Äkki on nad vennad? Hans on sellest argumenteerimata räigusest üpris ehmunud ja vaikib. Sõnaseadja, eriti vene keeles, ta ju pole. Filmiinstituudis diplomi kaitsmisel mängitakse läbi samasugune spektaakel. Nimekas operaator Vadim Jussov, Hansu juhendaja, vaata et tapab filmi ja möödaminnes ka diplomandi, põhjendused ikka samad: formalism,  lömitamine läänelike maneeride ees, kuni Iljin, operaatorite õppejõud ja dekaan, võtab aja maha: „Seltsimees Roosipuu kaitseb selle filmiga operaatoritöö diplomit, jätkem tema režissöörioskused täna kõrvale”. Hans saab diplomi, filmi üleliidulisele ekraanile ei võeta. Mida oligi vaja tõestada.

P. S. Jaan Krossi plagieerides – kui jumal annab, saab Roosipuu lugudega veel jupikese naljagi.“ 

Säde, E. (2010). Filmilugu operaator Roosipuust soos ja rabas ning linna peal [filmidest  „Hüvasti, sookollid!” ja „Pikk tänav”]. Sirp, 26. veebr.  

Jaan Ruus: „Kogu [kunstinõukogu] arutelu läbiv teema on filmi saatva teksti puudumine. Meie dokumentaalfilmi puhul oli tollal harjutud üleseletava tekstiga, mis peale elementaarse teabe andmise asjad ka ideolooiliselt sätestas. Siin diktoriteksti polnud. /---/

Järk-järgult modernismiga harjuti. Järgmisel, 1967. aastal teeb „mees väljast“ ehk režissöör Vladimir Karasjov /---/ fotofilmi Viktor Kingissepast, ka ilma tekstita, mõtestajaks vaid VeljoTormise muusika. Samal aastal paneb Andrei Dobrovolski kokku tekstita fotofilmi „Tallinna mosaiik“. Nõukogude kineastid leiavad üles ka vahepeal formalistiks tembeldatud filmi väljendusvahendite tour de force’i rakendaja, klassik Dziga Vertovi. /---/

Kunstinõukogu rakenduslik ülesanne oli määrata filmile tasustamisgrupp, s.t. filmitegijate honorar. Üsna üksmeelne otsus anda „Pikale tänavale“ teine kategooria tähendas koolipoisi nelja ning koos sellega ka normaalset, tavalist honorari.“

Tollasest Tallinnfilmi stuudiotaustast täpsemalt:
Ruus, J. (2012). Sõnast kineemiks: Pika tänava ja Tallinna saladuste stuudiotaustast. Akadeemia, nr 9, lk 1610-1620, ingliskeelne kokkuvõte lk 1722-1723.

„Pikast tänavast“ filmiloolase pilguga

Eva Näripea: „Klassikaliste vaatefilmide kõrval toodeti 1960. aastate teisel poolel kolm lühifilmi – „Pikk tänav“ (1966), „Tallinna mosaiik“ (1967) ja „Tallinna saladused“ (1967) -, mis lähenevad vanalinnale ja linnale üldse kogemuslikult sootuks erineval tasandil, võttes paljuski eeskuju 1920. aastail sündinud ja õitsenud linnasümfoonia žanrist (Dziga Vertovi „Inimene filmikaameraga“ ja Walther Ruttmanni „Berliin: suurlinna sümfoonia“) ning esindades suuremal või vähemal määral tundlikumat linnakaemust. Neid iseloomustab silmapaistvalt isikupärane filmikeel, innovaatiline ja kohati ehk eksperimentaalnegi esituslaad: ühel või teisel moel väljendavad nad ajaloo kummastav-häirivat sekkumist olevikku, osutades nii vanalinnaga seotud tähenduslikele dissonantsidele ning täites selle kujundistu hulga vastamata küsimuste ja krüptiliste mõistukõnedega. On muuseas märkimisväärne, et need filmid valmisid Tallinnfilmi algatusel ning osaliselt stuudiovahendeist finantseerituna, erinevalt enamikust turistlikest vaatefilmidest, mille tellijaiks ja rahastajaiks olid valdavalt turismindusega seotud instantsid. /---/

„Pika tänava“ (rež ja op Hans Roosipuu, sts Lennart Meri) struktuur ning pildikeel on vanalinnafilmide kohta ebatavaline, koguni sedavõrd, , et vaatefilmiks seda vahest nimetada ei passikski. Et selle haare katab üksnes ühe – tõsi, küll üsna pika tänava – siis puudub tõtt-öelda ka suur(ejoonelis)ust sugereeriv sümfooniline mõõde, pigem sobiks sellest kõnelda kui etüüdist või improvisatsioonist. Linnasümfooniatega ühendab seda siiski ajastruktuur (hommikust õhtuni) ning liikumise ja liikluse tuiksoonte esiletõstmine. Ent „ühe tänava ühe päeva“ sisse on peidetud ka abstraktsemaid üldistusi tänapäeva ja mineviku aineil ning liiklusteemat läbib reeglite ning nende rikkumise konfliktist tõusev ühiskondliku kriitika kaastähendus. Kaamera ja inimeste liikumise ning Kuldar Singi loodud omanäolise, tänapäevamürast jm heliefektidest moodustuva mittediegeetilise heliriba põimuvad rütmid mängivad variatsioone aja(loo) ja kulgemise teemadel, sugereerides ühtaegu suurlinlikkuse muljet. Aeg-ajalt lisandub sellesse pea kakofoonilisse audiomaastikku masina- ja automüra, mis ühes montaažirütmidega rõhutab (töö)päeva erinevate staadiumite iseloomulikke rütme: varahommikune sagin asendub keskpäeva rahulikumate võngetega, mis pärastlõuna edenedes taas intensiivistuvad.“

Näripea, E. (2011). Linn ja film [Tallinna vanalinn kui visuaalkultuuri populaarne motiiv 1960.-1970. aastail]. La Strada – Kinoleht, nr 8, apr, lk [8].

Eva Näripea: Kolmandaks valmis rida ainuüksi Tallinna vanalinnale või koguni vaid selle teatud piirkondadele/objektidele keskendatud vaatefilme. Nende hulka kuulub tüüpiliselt turistliku näitena Semjon Školnikovi “Vana Tallinna katuste kohal” (1978), “film korstnapühkijatest ja vana Tallinna omapärast”, kus vanalinnale on lähenetud “iseloomuliku” elukutse, põhimõtteliselt ju argipraktika kaudu, kuid see on rajatud samuti trafaretsele kujundi- ja vormikeelele (kõrgeid vaatenurki linnale põhjendab siin korstnapühkija tööspetsiifika) ning kasutatud on tavapärast “hommikust õhtuni” ajaskeemi. Üksnes vanalinnale keskendatud vaatefilmidest on ehk märkimisväärseim ja erilisim “Tallinna saladused” (1967, rež. Ülo Tambek), mille eksperimentaalne keel järgib turistliku formaadi asemel 1920. aastail sündinud ja õitsenud nn linnasümfoonia žanri tunnusjooni.
Lisaks “Tallinna saladustele” võib kohalike “linnasümfooniatena” tõlgendada ka 1966. aastal valminud “Pikka tänavat” (rež ja op Hans Roosipuu, sts Lennart Meri) ning 1967. aastal vändatud fotofilmi “Tallinna mosaiik” (fotod rühmituselt STODOM, rež ja sts Andrei Dobrovolski). Vt pikemalt Eva Näripea, Turistlik eskapism ja sümfoonilised variatsioonid.

Näripea, E. (2013). Dissonatne pärand ja turistlik pilk. Tallinna vanalinna restaureerimisest ja (kinematograafilistest) representatsioonidest. © 2013 Ehituskunst, Eesti Kunstiakadeemia.
http://ehituskunst.ee/eva-naripea-dissonatne-parand-ja-turistlik-pilk-tallinna-vanalinna-restaureerimisest-ja-kinematograafilistest-representatsioonidest/   (24.03.2016)