Pagulaslaagri lapsed (2001)

Filmi algustekst

Dokumentaalfilmis "Pagulaslaagri lapsed" on kasutatud tšetšeenide filmitud VHS kaadreid.

Filmi lõputekst

Vene-Tšetšeeni konflikti käigus on hukkunud 15 000 last, haavata saanud 60 000, neist ligi veerand jäävad eluks ajaks invaliidideks. Sajad tuhanded lapsed on välja aetud oma kodudest.
Materjal on filmitud Gruusias Duisis tšetšeenide pagulaslaagris 2000. aasta aprillis.

Filmi taustast ja Teisest Tšetšeenia sõjast

Teine Tšetšeenia sõda oli Venemaa poolt 1999 alustatud sõjakäik, millega vallutati tagasi Tšetšeenia, mis pärast Esimest Tšetšeenia sõda (1994-1996) oli mõneks ajaks saavutanud faktilise iseseisvuse Itškeeria Tšetšeeni Vabariigina.

Aastatuhande lõpus püüdsid Venemaa sõjavägi ja Moskva-meelsed tšetšeeni võitlejad tšetšeeni iseseisvuslasi positsioonidelt tõrjuda. Täieulatuslik pealetung lõppes pealinna Groznõi vallutamisega Vene vägede poolt pärast talvist piiramist 2000. aastal. Tšetšeeni vastupanuvõitlejad Põhja-Kaukaasias võitlesid veel mitu aastat ägedalt Vene vägedega, põhjustades Vene poolele suuri kaotusi ning seades kahtluse alla Venemaa poliitilise kontrolli Tšetšeenia üle. Inimõiguste rikkumised vene vägede poolt on pälvinud rahvusvahelise hukkamõistu. Samal ajal on maailma kohutanud tšetšeeni iseseisvuslaste rünnakud Venemaa tsviilisikutele, eriti Nord-Osti pantvangikriis 2002 ja Beslani pantvangikriis 2004.

Venemaa poolel osales sõjas 1999. aastal vähemalt 93 000 sõjaväelast, Tšetšeenia poolel 10 000 kuni 20 000 võitlejat.

Inimkaotuste suurus pole teada, kuid hinnangud ulatuvad kümnete tuhandeteni, kellest enamik võivad olla Tšetšeenia tsiviilisikud. Venemaa poolel oli oktoobriks 2002 hukkunud vähemalt 4600 sõjaväelast ja Tšetšeenia poolel maiks 2000 vähemalt 5400 sõjaväelast.

Kuigi lahingud siin-seal veel jätkuvad, on Venemaal õnnestunud Tšetšeenias valitsema panna Moskva-meelne režiim ning välja jätta tšetšeeni iseseisvuslaste kõige väljapaistvamad juhid: endine president Aslan Mashadov ja juhtiv sõjapealik Šamil Bassajev.

Sõda aitas suurendada kuu aega pärast Venemaa peaministriks saamist Tšetšeenias sõda alustanud Vladimir Putini populaarsust Venemaal. Tšetšeenia iseseisvuslaste liikumine on lõhenenud ning neile on ebasoodsalt mõjunud seos vahhabismiga ning maailma poliitilise kliima muutumine pärast 11. septembri terrorirünnakuid.
Allikas: et.wikipedia.org/wiki/Teine_Tšetšeenia_sõda (18.11.2014).

Väljavõtteid arvustusest                                                                        

Olev Remsu: „Filmis “Pagulaslaagri lapsed” vaadeldakse sõda ja sõjaga kaasnevat häda läbi laste silmade. „On leitud piisake, milles peegeldub ookean, pole tahetud teada anda kõike, mis asja juurde käib.

Kõigest saab rääkida ainult üldistatult, ent abstraktsioon on rampraskelt filmitav. Üksikust ja konkreetsest võib jutustada visualiseeritult, kinematograafiliste kujundite keeles. Laste saatus erutab kõige kalgimatki südant, nõnda on teemavalik õige.

“Pagulaslaagri lastes” ütleb keegi naine, et esimese Tšetšeenia kampaania ajal sihiti Vene rakett koolimaja pihta ning hukkus ligi 400 last, fakt, millest maailm midagi ei tea. Koletu ja jube tegu ning sügav kummardus filmi autoritele, et nad teevad kõik tõe levitamiseks. Ometi oleks kunstiliselt ja eriti kinematograafiliselt mõjusam ühe inimese surm.

Oleks võinud kaaluda sõna andmist vastaspoolele — näiteks mõnele Vene kindralile, kes oleks tšetšeenide pihta tuld ja tõrva sülitanud. Hästi ilus oleks olnud, kui oleks käidud noateral — ühelt poolt oleks olnud täidetud tasakaalustatud informatsiooni nõuded, teiselt poolt oleks anastaja ise end lolliks rääkinud. /…/

Minu jaoks oli parim episood Euroopa humanitaarabi saabumine põgenikelaagrisse. Naisterahvad olid end meikinud, meestelgi olid seljas pühapäevarõivad. Humanitaarabil on ju kaks külge. Esimene ja hoobilt tabatav on materiaalne toetus, põgenike näljasurmast päästmine. Ent teine, varjatud ja ehk olulisemgi mõte on tšetšeenide vabadusvõitluse tunnustamine Euroopa juhtkeskuste poolt, toimugu see pealegi mokaotsast ning vingumisi. 

Punase ristiga pakikesest võtab noormees välja tualettpaberi — see on kahe filmi parim leid, mille on loomulikult ette mänginud elu ja karm reaalsus, selles kujundis peegeldub tõepoolest tsivilisatsioonide konflikt, millest viimasel ajal on nõnda palju juttu.

Perekonnaalbumi sirvimine ja piltidelt näitamine, kes on tapetud, on kahtlemata emotsionaalselt tõhusam lahinguepisoodide näitamine, kui filmimine, mis nõuab suurt raha ja palju aega. /…/

Mõlemad filmid [„Vabadus ja surm“ ning „Pagulaslaagri lapsed“-  toim] seletavad täpselt ja õigesti tšetšeenide edu salatusi. Tšetšeenid on vaimu poolest rikkad, tšetšeenid ei karda surma, sest neil – nagu kõigil moslemitel – on oma surmakontseptsioon, mis Lääne ühiskonnal puudub. Tõepoolest, vaimu ei võida isegi aatompommiga, veel vähem propagandasõjaga.“

Remsu, O. (2001). Meelekindlust ei saa alistada [kolmest Tšetšeenia sõda kujutavast Exitfilmi dokfilmist: "Vabadus või surm" (1995), "Intervjuu president Dudajeviga" (1995) ja "Pagulaslaagri lapsed (2001)]. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 97-99.