Orelitoonid (1974)

Filmi sünnist:

Kõiges on süüdi orelid. Noor režissöör Olav Neuland on suutnud Eesti Telefilmis käivitada oma teise dokfilmi, mis saab pealkirjaks „Oreli sisse minek”. On talv 1974, kui oleme lähemalt tuttavaks saanud professor Hugo Lepnurme ja Rolf Uusväljaga ning sõidame tasapisi mööda külmi Eesti kirikuid ja lagunevaid oreleid. Kas mitte Rolf Uusväli ei paku meile üles võtta ka esimene üleliiduline orelimuusika festival Tallinnas (15. – 24. II 1974)? Peame omavahel tasakesi sõjanõu: on ju ilmselge, et Lepnurme-filmi lõpetamine saab olema üks munade peal kõndimise lugu. Et kas poleks nutikas ühtlasi teha ka üks „üleliiduliselt” aktsepteeritav kontsertfilm kohe-kohe startivast orelifestivalist, mine tea, ehk on dokfilmiga siis lihtsam. (Ei olnud!) Uskumatu küll, kuid Eesti Telefilm saadabki meid Estonia kontserdisaali ja tunnipikkune, väga hea vastuvõtu pälvinud „Orelitoonid” tolmab tänaseni kusagil ETV filmoteegis.

Säde, E. Kuidas me Viru mikrobetoonist lutikaid otsime 18.12.2009
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/kuidas-me-viru-mikrobetoonist-lutikaid-otsime/

Muusikateadlane Merike Vaitmaa filmist:

«ORELITOONID» (režissöör Olav Neuland, operaatorid Anton Mutt ja Illis Vets, helirežii ja montaaž — Enn Säde), film 1974. a. üleliidulisest orelimuusikafestivalist Tallinnas. Muusika vaheldub lühikeste, ainult kõige asjalikumaga piirduvate, interpreete tutvustavate reporterilõikude ning organistide endi pikemate vestlutega orelist, orelimängust. Jutuajamised on huvitavad, filmitud sundimatus proovisaaliõhkkonnas.

Et teos on peaaegu tervikuna tehtud otsesünkroonis, sisaldab ta rohkesti haaravaid, spontaanseid momente interpreediloomingust. Filmivahendid pole muusika edasiandmisel mitte ainult toetavad, vaid tõlgitsevad, paindlikud ja mitmekesised.

Lühemad palad moodustavad igaüks vaid ühe kaadri (liikuva), tähelepanu püsib rahulikult interpreedil, ei kardeta, et vaatajal igav hakkab. Pikemaist teostest on eriti huvitavad Bachi «Passacaglia» ja prantsuse helilooja Jean Guillau «Colloques» («Vestlused»). Passacaglia’t, klassikalist variatsioonivormi, esitava muusiku ülesanne on kujundada paljudest enamvähem võrdsekestusega lõikudest-variatsioonidest tervik, anda üldine arengujoon. Selleks on otstarbekas moodustada variatsioonidest teatud grupid. «Orelitoonides» on filmivahenditega tehtud sedasama, täpselt läbimõeldult, esitust (R. Uusväli) mõistes, pildiliselt fantaasiarikkalt ja emotsionaalselt. Guillau teos (orelile, klaverile ja löökpillidele) on helikeelelt suhteliselt keeruline, vormilt hästi lihtne — ABA kontrastse keskosaga. Äärmised osad on jõulised, tokaataliku motoorse rütmiga, keskmine õrn ja salapärane. Teose vormilihtsus ja kontrastid on ekraanil hiilgavalt «mängima» pandud. Esimene A-osa on filmitud õige intentiivselt interpreete vaheldava, liikuva kaameraga, kõik kooskõlas muusika tempo ja rütmiga. B-osa: pehme valgus, kaadris vibrafonimängija (vibrafon on selles osas muusika valdav värv), kelle kätelt langevad varjud, instrument ise muutub maaliliseks kujundiks. Seisev kaader osa lõpuni, muusika süvenemishetked on ka pildis välja peetud. Teine A -osa ei korda teose algust. Pilt tõlgitseb muusika võimsat energiat nüüd lisaks kaamera liikumistele eriti kiire, järjest kiireneva montaažiga, ikka täpselt muusika rütmis. Interpreetide hingestatud näod (E. Mgalobišvilil), instrumendid — kõik liitub üheks sugestiivseks kujundiks.

Tervikuna peaksin «Orelitoone» kõige rikkamaks, musikaalsemaks ja emotsionaalsemaks kõigist meil loodud muusikafilmidest.

Vaitmaa, M. (1976). Eesti muusikafilmi vaatlusi. Sirp ja Vasar, 9. jaan.