Ühe katuse all (1962)

Tallinnfilmi sünopsis

Filmi "Ühe katuse all" (H. Leberechti jutustuse "Ühes majas" motiividel) peategelaseks on tugeva isikupäraga naine Mari Põder. Ta on aastaid olnud kolhoosi esimees ja teda on pidevalt autasustatud ning toodud teistele eeskujuks. Ja siis äkki vahetatakse ta välja. Kolhoosi võtab üle uus esimees Peeter Arro. Mari on pidanud ennast alati "õigeks" ega suuda mõista, miks teda tagandatakse. Filmis tulevad esile isikukultusaegsed väärad tendentsid, eksimused ning nendest tulenevad järelmõjud. Inimestevaheliste suhete analüüsiks on valitud psühholoogiline laad.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk. 272.

Filmile tagasivaatavalt

Igor Jeltsovi teine täispikk kunstiline film „Ühe katuse all” jõuab kinodesse 1963. aasta jaanuaris. Oluline on märgata, et film linastub mõnepäevase vahega Eesti NSV ekraanidel ja nn üleliidulisel ekraanil.

Selle filmiga aetakse arvatavasti mingit üldisemat, üldrahvalikult ja üleliiduliselt tähtsat asja. Või on lihtsalt suure riigi kinovõrgus aasta alguseks vaja näidata euroopalikke nägusid, pisut läänelikumat elu, seda, mida üks Pribaltikas valminud kinoüllitis pakkuda võibki. NSV Liidu Kinokomitee kunstiliste filmide peavalitsusel peab olema selle filmiga mingi oma plaan, sealsed filmivoogude programmeerijad vaatavad ju asju kuuendiku planeedi mõõtkavas, mitte 600 kinopunktiga (nii neid filminäitamise kohti tollal meil nimetati) tühise ääreala piirides.

Suure skeemina kordab Hans Leberechti jutustuse ainetel vändatud „Ühe katuse all” Aleksandr Mandrõkini viis ja pool aastat varem valminud kolhoosilugu „Pöördel”.

Nii lihtne “Ühe katuse all” lugu siiski ei ole, ehkki “endise” ja “uue” vastandamisega on tegu siingi. Kolhoosi juhtimise võtab endiselt esimehelt Mari Põdralt üle Peeter Arro — osatäitjad vastavalt lätlanna Dzidra Ritenberga ja Rein Aren. Uus esimees asub koos oma abikaasa Lainega (Ita Ever) ja poeg Priiduga (Olav Osolin) elama sama katuse alla, kus on endise esimehe ametikorter. Selline tegelaste asetus kirjutab ette filmi žanri — psühholoogilne draama. Kolhoosikorra tingimustes.
/---/
Igor Jeltsov on noor lavastaja, kes mängib kindla peale. Kõdu-Lääne diversantidest jutustanud „Kutsumata külalised” on tema ametlik reispass Eesti kinematograafiasse, mille uuemat algusaega võibki tähistada kolhoosidraama „Ühe katuse all”.
Kuigi on stalinismi leebe hukkamõistmise aeg, ei lähe Jeltsov libedale teele ega ütle otse välja, et Mari on vana stalinist ja selliste koht ongi ajaloo prügikastis. Lavastaja väldib sotsiaalset temaatikat, väldib poliitikat, katsudes jääda psühholoogilisele pinnale, eri mõtlemisviiside konflikti pinnale, ka mehe-naise intrigeerivate suhete pinnale. Võimukas Mari on ju omamoodi veetlev. Ja Rein Areni mängitud Peeter on kena mees.
Võibolla selles ongi filmi „Ühe katuse all” võlu tänapäevase vaataja jaoks. Käsitletakse üksilduse, elust kõrvalejäetuse, võõrandumise temaatikat, ja seda ajas, kus riigi juht karjub kõnetoolist, kuidas NSV Liit varsti Ameerikast mööda kihutab...
Niisiis - Igor Jeltsov mõtles igati moodsalt, teda huvitasid filmitegijana pigem eksistentsiaalsed teemad, mitte kolhoosikorra viljastavad või mitte nii viljastavad tingimused.
Stalinist Hans Leberechti jutustusele tuginev stsenaarium on noorele lavastajale arvatavasti piisav kattevari oma asja ajamiseks.
Lõhmus, J. (2011). Nii aeti tähtsat üleliidulist asja. Maaleht, 13. jaan, lk 23.

Huvitavat vaatamist lisaks:

Telesaade „Kommentaare Eesti filmile: Ühe katuse all“. ETV filmisaated 1995. http://arhiiv.err.ee/vaata/kommentaare-eesti-filmile-uhe-katuse-all