Okaslinnus (1971)

Filmi saamisloost

Annika Koppel: „„Okaslinnus“ (1971) oli Rein Maranile väga tõsine katsumus. Ta ema Hell Maran oli õpetaja, kellena töötas kuni nõukogude korra tulekuni, ja tal oli kirjanduslikku annet. Reinule oli lapsepõlvest väga meelde sööbinud üks ema kirjutatud lastenäidend sipelgatest.

„Otsisin üles entomoloog Vambola Maavara, keda teadsin kui Eesti parimat sipelgatundjat. Tema tutvustas mulle Kiidjärve sipelgate kolooniaid. Leidsin endale veel konsultante ja kavandasin eksperimente. Aga makrovõteteks tehnikat polnud. Loodusfilm oli tollal harukordne nähtus. Pidin tegema asju, mida traditsiooniliselt ei tehta, aga filmitud materjali sai näha alles kuu aja pärast, kui see ilmutusest kohale jõudis. Kui nägin ülesvõetud materjali, sain aru, et kõik on p....s, midagi ei tule välja. Enamik mu vaimustusega konstrueeritud rakistest polnud andnud rahuldavaid tulemusi. Tuli pettumusest ja meeleheitest jagu saada, vead kõrvaldada ning taas katsetada.“

Pingutused viisid siiski tulemuseni, film sai valmis. Maran kaitses sellega edukalt diplomi – sai isegi kiituse – ning „Okaslinnus“ võitis 1972. aastal üleliidulisel filmifestivalil Thbilisis peapreemia populaarteaduslike filmide kategoorias.“

Koppel, A. (2015). Rein Marani omailm. Eesti Naine: Elu Lood, talv 2015, lk 6-16.

Linastusluba

NSVL Ministrite Nõukogu Kinokomitee kinofikatsiooni ja filmilaenutuse valitsuse filmirepertuaari osakond lubab 16.11.1971 filmi "Okaslinnus" demonstreerida tähtajatult kogu NSV Liidus igasugusele auditooriumile.
Eesti Filmiarhiiv, toimik nr 2500.

Filmist toonases ajakirjanduses

Viivi Grosschmidt: „Märtsi algul anti Üleliidulises Riiklikus Kinematograafia Instituudis Rein Maranile operaatoridiplom kiitusega. Selliseid diplomeid antakse välja väga harva. Veebruari lõpul tuli R. Marani film «Okaslinnus» Tbilisis toimunud üleliidulisel filmifestivalil populaarteaduslike teoste hulgas esikohale (mitte teisele kohale, nagu ajakirjanduses esialgu teatati). Jaanuaris tõi R. Kasesalu ja R. Marani «Kindlus meres» Budapestist rahvusvaheliselt populaarteaduslike filmide festivalilt koju pronksmedali. Seesugust edu ei saa kirjutada juhuse arvele.

«Kui teile on vaja teaduslikku filmi, siis katsuge kaasa tõmmata Rein Maran. Ta mõtleb ja puurib nagu teadlane ja leiab kõige parema lahenduse. Rein Maran on väga arukas noormees, põhjalik, töökas ja abivalmis. Ma tahaksin väga, et tal õnnestuks sipelgate film, sest ta on selle juures palju vaeva näinud,» rääkis R. Marani õpetaja teaduslike filmivõtete alal N. Kudrjašov. Sipelgad on ekraaniteostes varemgi esinenud, neist on kirjutatud populaarteaduslikke raamatuid. Teema aga on jäänud seni ammendamata, sest kaugeltki kõike selles sadu miljoneid aastaid vanas ühiskonnas ei oska teadlased veel seletada. Sellepärast ei saa ka «Okaslinnus» jääda viimaseks filmiks sipelgatest, küll aga üheks vaheetapiks, mis ületab eelmisi töid uute faktide teaduslikult tõepärase esitusega.

«Okaslinnus» kestab 20 minutit. Materjali kogumine kestis viis aastat. Et teada saada viimaseid uurimusi, käis R. Maran paljude Nõukogude Liidu sipelgauurijate juures. Et ise faktides veenduda, tõi ta sipelgapesa koju. R. Marani filmid erinevad teistest populaarteaduslikest linateostest selle poolest, et neis ei esitata valmis materjali. «Okaslinnuses» ei öelda: «Vaadake, sellised on sipelgad ja nii nad elavad.» «Okaslinnus» esitab küsimusi ja otsib neile vastuseid katseist, mida tehakse vaataja silma all. Kuidas sipelgad eristavad omi võõrastest? Kuidas nad ehitavad pesa? Miks ja kuidas käib pidev pesa ümberehitus? Millest olenevad pesa kuju ja kupli kõrgus? Kuidas sipelgad orienteeruvad pesast eemal olles? Autor paneb sipelgad erinevatesse olukordadesse ja tingimustesse ning teeb siis sipelgate reageerimisest üldistused, tuletab seaduspärasused. Katsed on teaduslikult ja filmitehniliselt puhtad, kaadri ja terve teose kompositsioon täpne, sisaldades ainult olulist. Filmi tajumisele mõjub soodsalt ka K. Singi muusika, mis samuti aitab luua ettekujutust väikeste olendite keerukalt lihtsast maailmast. Kahjuks ei ole praegused jäigad filmi tootmisplaanid kohandatavad selliste populaarteaduslike tööde tegemiseks, mis nõuavad pikaajalisi teaduslikke katseid ja vaatlusi ning võttetehnika ümberehitamist. Ka «Okaslinnuse» maht ja tähtajad ei lubanud autoril avaldada «kogu tõde» sipelgatest. Viimasele asjaolule vaatamata suutis film olla avastuseks nii kooliõpilasele kui ka professorile.“
Grosschmidt, V. (1972). "Okaslinnus". Sirp ja Vasar, 24. märts.