Avaleht » Filmiliigid

Vasha (2009)

Mängufilmid | Põnevusfilm | Draama Kestus: 96:20

Huviinfo

„Vasha“ režissöör Hanno Salonen oma filmist:

„Vasha” (endine „Kid ja Killer”) räägib noore poisi Tomi sõprusest Arturiga, kuid ka tšetšeenide veritasust. Miks just tšetšeenidest?

Selleks on kaks põhjust, üks on seotud stsenarist Mart Kivastiku ja teine minuga. Umbes 15 aastat tagasi oli Tallinnas autopommiplahvatus, millega olid seotud tšetšeenid. Mart, kes ilmselt istus rahulikus Tartus ja rüüpas õlut, kuulis sellest ja mõtles endamisi: mis oleks, kui omavahel kohtuksid noor eesti poiss ja tšetšeeni tüüp? See oli kogu loo algus.

Minu jaoks oli oluline, et filmis oleks poliitiline külg, et rääkida universaalsel tasemel lugu, kuidas sünnivad sõjad, konfliktid ja vägivald – kuidas see sind endasse tõmbab ja lahti ei lase. Mul oli selle mehe tragöödia mõistmiseks tausta vaja. See oleks võinud olla mis tahes muu maa, kus on toimunud sõjad, kus inimesed on kannatanud ja perekonna kaotanud. Aga mul oli vaja mingit reaalset riiki. Lisaks meeldib mulle tšetšeenide suur autunne ja austus perekonna vastu. Minu jaoks oli oluline mitte rääkida venelaste ja tšetšeenide lugu, vaid mida tšetšeenid üksteisega teevad.

Kui hästi te ise tegelikult tšetšeenide olukorda teate?

Väga hästi, tegin enne filmi palju uurimistööd, rääkisin paljude tšetšeenidega, kes on kaotanud oma pere. Meie konsultandiks ja tõlgiks oli Imran Ahajev, kes on tšetšeenidele omamoodi poliitiline liider välismaal. Ta ütles mulle suvel, et kõik tšetšeenid juba teavad, et see film tuleb. Minu jaoks ongi väga oluline, et me oleksime tšetšeenide jaoks tõetruud, eriti kuna me ei saanud kasutada tšetšeeni näitlejaid – see oleks liiga kalliks läinud – ja tšetšeene mängivad hoopis Saksa türklased.

Kui palju on filmis tunda tšetšeenidega tehtud intervjuude sisu?

Otseselt eriti pole. Filmis kasutatavad vanasõnad on sealt pärit ja ilmselt ka teatud käitumismudelid, tšetšeenidele omased koodeksid, mis on suhteliselt konservatiivsed ja rõhutavad vendlust, perekonda ja verd, mis inimesi seob, samuti lubadusi.

Uurisin palju reetmise teemat, mis tundub olevat Tšetšeenias üsna tavaline asi. Tšetšeenia sõja puhul oli eriline see, et sellest sai omamoodi majanduslik sõda, sest venelased võtsid inimesi vangi ja neid pidi vabaks ostma. Või kui sul ei olnud kedagi, kes sind vabaks ostaks, siis sa pidid mingit infot andma, et vabaks saada. Üks mees rääkis mulle ka, et ta vend müüdi ühe barreli nafta eest maha, ja nüüdseks on vend surnud.

Vähemusrahvuste ja poliitika teema jätab tüüpilise festivalifilmi mulje. Mida te ise festivalidega seoses loodate?

Eks ma loodan küll, et sellest saab hea festivalifilm. Me ei pääsenud Berliini filmifestivalile. See on natuke naljakas, sest festivali Ida-Euroopa ja Vene filmide skaudile, kes on mu tuttav, meeldis film väga. Aga tema ülemuste arvates olevat meie film natuke liiga kommertslik, liiga meelt lahutav! See ei olnud selline film, mida nad Ida-Euroopast ootasid, nende ootused ei täitunud ja neile see ei meeldinud. Eurooplastele meeldib mõelda kastides, aga ma olen üsna kindel, et see film ei sobi ühtegi kasti, tal on omaette kast. Filmi tegemiseks valmistudes proovisin leida samasuguseid filme, aga edutult.

James Bondi on lihtne müüa, see on James Bond. Meil ei ole midagi nii tugevat, meil on ainult Jan Uuspõld ja tema ei ole isegi peategelane. Tegelikult ma isegi ei teadnud, kui populaarne Jan on, kui ta casting’ule tuli.

Huvitav tegelane on ka n-ö halb politseinik Rain, kes tundub üllatavalt rassistlik. Kas teile tundub, et rassismiteema on eestlastele omane?

Ma ei usu, et see on Eesti puhul teema, võib-olla ainult venelastega seoses. Rain ei ole minu jaoks tüüpiline eestlane, ta on ksenofoob, kellele ei meeldi võõrad, sest nad ähvardavad tema turvalist maailma, mida ta tahab kontrollida. Aga mul oli vaja natuke rassistlikku tegelast, kes on väga ettevaatlik ja kellel on selliste asjade peale nina. Mulle on tema tegelaskuju kogu aeg meeldinud: ta on küll „paha” politseinik, aga ta on ka nagu seadus ise, nagu president Bush oma kindlameelsusega.

Olen teinud Saksamaal mitu politseifilmi ja rääkinud mitmete politseinikega, ja kuigi nad seda ei tunnista, siis kõigi halbade asjade, sh surma nägemine on teinud nad natuke rassistlikuks –mitte tavaelus, aga suhtumises oma juhtumitesse. Nad arvestaksid nagu ette, et kahtlusalune on süüdi. Tšetšeenide elu on ohtlik, kõik vihkavad sind, välja arvatud võib-olla väiksed rahvad, kes mõistavad, mis tunne on olla suure riigi poolt tagakiusatud. Mujal arvatakse kohe, et kui sa oled tšetšeen, siis oled ka terrorist.
Laks, T. (2009). Salonen: kõik tšetšeenid juba ootavad seda filmi [intervjuu režissöör Hanno Saloneniga]. Eesti Päevaleht, 20. jaan, lk 15.

Filmist kriitiku pilguga

Tiiu Laks: „Millegipärast on laialt levinud uskumus, et filmi ei saa teha ilma armastusliinita. Veel vähem kättemaksu otsiva peategelasega põnevusfilmi. Ma ei arva, et „Vasha” oleks midagi kaotanud, kui seal ei oleks olnud tegelast nimega Angelina (Malla Malmivaara) või kui 16-aastase Tomi seksistseeni eriline valgustushetk oleks olemata jäänud. Ma ei usu ka, et vaataja oleks saalist lahkudes tundnud, et midagi jäi nagu puudu. Vähemalt mitte selle pärast.

Samal ajal on paar Rain (Rein Oja) ja Jüri (Jan Uuspõld) palju põnevam. Nad on omamoodi hollywoodilik tandem good cop – bad cop, kui ainult Uuspõllu tegelane nii ratsionaalselt ja loogiliselt mõtlev politseinik poleks.

Uuspõllu varasemate rollide slepp ei jõua teda isegi väga segama, tema Jüri ei ole küll väga ennastkehtestav, kuid leiab vaatajate hulgast rohkem poolehoidjaid. Kindlasti astuvad paljud ka Raini poolele, kuid tema viib ksenofoobne mõtlemine paraku liiga kaugele.“
Laks, T. (2009). „Vasha” on mitme lõpuga film. Eesti Päevaleht: Laupäev: Kultuur, 24. jaan, lk 7.

Donald Tomberg: „Vashas” joonistatakse pinge välja üsna mitmel teljel. /---/ Ja just teemade paljususest ja varieerimisest tulenebki siinkirjutaja arvates nii selle filmi omapära kui ka küsitavused. Nii mõnigi kord tekib tunne, et film areneb, haarates teemana tükikesi siit ja sealt. On nagu kõike: poliitilist taustaplaani, krimilugu, au ja veritasu, üksindust, reeturlust ja sõprust,  ühe poisi suurekskasvamise lugu, armastust ja veriseid suremisi. Filmi fookus on küll selles mõttes paigas, et Tom seob keskse tegelasena kõik ülejäänud ning ka kõik teemad puutuvad temasse, ka süžeeliin jookseb Tomi ja Arturi üha tugevama sõpruse arenedes vankumatuna, kuid teemade paljusus nagu ei lubaks ühelegi neist väga sügavuti keskenduda. Teiselt poolt loob aga selline kompositsioon ka veidi ootamatu efekti, ning varieerimistes  ei kao looline pinge. Kindlasti on üks selle filmi plusse, et „Vasha” kulgeb rahulikus tempos. Nõnda ei jää siiski ka liiga tugevat teemadest ülelibisemise muljet.
/---/
Selle filmi sümpaatseimaks omaduseks on hoopis teatav sirgjoonelisus, mis iseloomustaks nagu kõiki tegelasi. Sirgjoonelisus ei tähenda sugugi üheplaanilisust või lamedust, see on midagi, mis on hoiakus ja mis inimest edasi kannab. Ja kui rääkida arenguteljest, siis võimaldab sirgjooneline hoiak oluliselt selgemaid  (ehk ka puhtamaid) käike kui näiteks ebamäärane, kaamosest paistes silmadega tuikumine. Eraldi võib esile tuua ka looduse kujutamise selles filmis. Režissöör on soomlane ning midagi pole parata, just looduse kujutamisel tekkis kohati tunne, nagu vaataks soome filmi. Rahvuslik eripära oleks ikka justkui tõepoolest olemas ja kuidagi meil kõigil n-ö käe sees. Salonen märkis vestluses samuti, et tunneb  sümpaatiat arhailise vastu ja kuigi loodust ei ole „Vashas” just liiga palju, on just selles seda märgata. Arvan, et ühe võimalusena võib „Vasha” karakteritegi põhjendust otsida just arhetüüpidest.“
Tomberg, D. (2009). Kättemaks, seadus, vendlus. Sirp, 30. jaan, lk 14.

Eva Kübar: „Esmapilgul jätab eestlase ilmselt ükskõikseks ka filmi pealkiri „Vasha”, mille sügavam tähendus (tšetšeeni keeles tähendab „vasha” venda) selgub linateose arenedes, markeerides tõsist meestevahelist sõprust, musketärlikku vendlust, mis ei tunne rahvuse ega riigipiire, kuid võib samas ka kergesti puruneda ning tekitada enneolematult palju vihkamist kuni endise võitluskaaslase tapmiseni välja. Kujund on küll ütlemata kaunis, kuid paraku pole filmi sisu pealkirja sügavmõttelisusele järele jõudnud ning seega passiks linateosele hoopis paremini algselt plaanis olnud „Kid & Killer” — lihtne lugu elus räsitud mehe ja süütu noore poisi sõprusest, mida see film ju tegelikult on. Täpsemalt öeldes pole tegu isegi mitte sõprusega, vaid lihtsalt võib-olla fänlusega, Artur on Tomile iidol, keda imetleda, asendades kindlasti ka tema elus puuduvat isa.

Ei teki mingit kahtlust, et terminit „vasha” võib omavahel vabalt kasutada filmis figureeriv kolmeliikmeline tšetšeenidest jõuk, aga et sõjas karastunud ja oma perekonna tapmise üle elanud Artur võiks seda tõsiselt, kogu hingest mõeldes öelda ka tal pidevalt jalus tolknevale suhteliselt tüütule teismelisele, kellel ta filmi jooksul vähemalt neli korda väga konkreetselt oma vaateväljalt lahkuda palub, ei tundu kuigi usutav. Filmi vaadates ei teki tunnet, et kaks peategelast linateose lõpuks hingeliselt ja psühholoogiliselt teineteisele oluliselt lähemale jõuaksid, ning seega mõjub stseen, kus Artur lausub Tomile sadamas enne lahkumist „vasha”, pigem nagu midagi, mis on vajalik vaid narratiivi otsade kokkutõmbamiseks, korraliku filmisümboli loomiseks.“
Kübar, E. (2009). Kalestunud tšetšeen ja tüütu fänn. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, lk 107-112.

Vaata lisaks:

Asko Kase kokku pandud "Ja sündis film..."VASHA", http://www.vashamovie.com/  (23.11.2012).

EFSA sünopsis
Tom on kuueteistaastane eesti poiss, kes küsib elult täpselt niipalju, kui mõnusaks äraolemiseks hädavajalik. Elu teeb aga ootamatuid pöördeid. Tallinna kesklinnas toimuva autoplahvatuse tagajärjel satub Tom haiglasse, ühte palatisse tšetšeen Arturiga, sõjas perekonna kaotanud kinnise ja karmi mehega. Kuna politsei usub kindlalt, et Arturil on Eestis oma missioon täita, aitab Tom tal põgeneda. Ühine kättemaksu teekond toob vähehaaval nähtavale Arturi sünged minevikuvarjud. Tomi lõbusus näib tema kaotusvalu küll leevendavat, kuid ei peata vägivalla ahelat, millesse ta poisi paratamatult tõmbab. Silmitsi hirmutava tegelikkusega, peavad mõlemad tegema omad valikud.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm