Avaleht » Filmiliigid

Valgus Koordis (1951)

Hans Leberechti samanimelise jutustuse ainetel

Mängufilm | Draama Kestus: 93:08

Huviinfo

Tallinnfilmi annotatsioon

Film "Valgus Koordis" on Hans Leberechti samanimelise jutustuse ekraniseering. Sündmused hargnevad Teise maailmasõja järgses Eesti külas. Toimub maade eraldamine uusmaasaajatele ja valmistutakse kolhooside loomiseks. Peategelane, äsjane rindemees Paul Runge naaseb kodukülla Koordisse, olles kohe ka üks esimesi uusmaasaajaid. Runge on ka uue elu eest võitleja, kelle ümber koguneb küla vaesem rahvas. Vaeste ja endiste maaomanike vahel tekivad tõsised lahkhelid.
Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947- 1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 90.

Hans Leberecht ja tema “Valgus Koordis”

1948. aastal, kui Eesti külas oli alanud sundkollektiviseerimine, mis kulmineerus massiküüditamistega 1949. aastal /---/, kirjutas Hans Leberecht pikema jutustuse (tinglikult võib seda isegi romaaniks pidada) “Valgus Koordis”. Teos avaldati ajakirjas Zvezda. Samal aastal esitas ta jutustuse käsikirja — mõistagi vene keeles, mis oli Leberechti kirjanduslikuks keeleks, kuigi ta rääkis vabalt ka eesti keelt — romaanivõistlusele, mille korraldajaks oli kirjastus Ilukirjandus ja Kunst. Žürii, mida juhatas 1930ndatel aastatel luuletajana tuntuks saanud ja nõukogude kirjandusellu aktiivselt lülitunud Paul Viiding, pidas Leberechti teost kirjanduslikus mõttes nõrgaks ja jättis ta kõrvale.

1949. aasta kevadel, kui toonane Eestimaa Kommunistliku (Bolševike) Partei juht Nikolai Karotamm käis Stalini juures raporteerimas kollektiviseerimise edusammudest Eestis, olevat Stalin küsinud, kas Karotamm on juba lugenud Hans Leberechti jutustust “Valgus Koordis”. Karotamm oli sunnitud tunnistama, et ta pole seda veel teinud, mispeale Stalin olevat etteheitvalt sõnanud: “Hea raamat. Tuleb lugeda”. Naastes Moskvast, käskis Karotamm laiali saata romaanivõistluse žürii ja moodustada uus, kes langetaski “õiglase otsuse”: romaanivõistluse võitjaks kuulutati Hans Leberecht. Pärast seda tõlkis Moskvast saabunud käsu korras Leberechti teose nädala jooksul eesti keelde kirjanduskriitik, hiljem Jaroslav Hašeki “Vahva sõdur Švejki” tõlkimisega eesti kirjanduslukku läinud Lembit Remmelgas. Raamatuna ilmus “Valgus Koordis” 1949. aasta kevadel ja otsekui näkku-sülitamisena tuhandetele Eestist deporteeritutele anti sama aasta sügisel teosele kui “silmapaistvale näitele nõukogude ideoloogia ja sotsialistliku realismi sünteesist” Stalini preemia.

Topeltiroonia seisneb selles, et kirjutatud vene keeles ja tõlgitud eesti keelde, osutus jutustus “Valgus Koordis” tänu vene keelest 23 keelde tõlgituna eesti kirjanduse visiitkaardiks teistes kirjandus-kultuurides. Ja seda kuni 1960-ndate keskpaigani, mil Juhan Smuuli “Jäine raamat” (1958, raamatuna 1959) ületas tõlgete poolest Leberechti teose. /---/

Kuigi “Valgus Koordis” jutustusel polnud ideoloogilises plaanis mingeid seoseid tegelikkuse endaga, siiski oli sellel teatav menu lugejate hulgas. Üheks põhjuseks oli kahtlemata eesti keeles loetava kirjanduse üldine nappus. Eesti lugejale ei selgitatud, et Leberechti teose näol on tegemist tõlkekirjandusega. Teine põhjus oli aga selles, et 1951. aastal vändati jutustuse põhjal samanimeline film, mis järgis ameerika filmide arhetüüpset mustrit: inimesed loovad elu keset soid nagu kauboid preeriates ja hea võidab kurja. Peategelast mängis filmis toona Eestis ja kogu Nõukogude Liidus tuntud laulja Georg Ots, populaarseks osutus ka filmile kirjutatud muusika ning laulud. 1955. aastal lavastati “Valgus Koordis” põhjal isegi ooper.

Veidemann, R. Eesti-Vene kirjandusliku kommunikatsiooni kurioosum: Hans Leberechti jutustus “Valgus Koordis” (1948-1949). http://www.ruthenia.ru/Blok_XVIII/Veidemann_eestikeeles.pdf (11.06.2012).

Filmi žanrimääratlusest

Tatjana Elmanovitš: „Unelmfilm. Soovunelm ülikülluslikust piimajõgedega maaelust. Kolhoose luuakse kündmise, laulude ja rahvatantsu saatel. Maaelu ümberkorraldamist sümboliseerib pimeda kandlemängija Siimu (Hugo Laur) nägijaks saamine.“
Elmanovits, T. (1984). Eesti mängufilmi žanrijooni I. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 19.

Lauri Kärk: „Niisama kohusetundlikult ja sama tähttäheliselt, nagu ta illustreeris rahvariietes tantsijate abil filmi lõpus nõukogude kunsti rahvuslikkust, püüdis „Koordi“ tuua ekraanile sotsrealismi keskset postulaati, tegelikkuse kujutamist selle n-ö revolutsioonilises arengus ja tänase varjus heiastuvast sotsialistlikust homsest. Mööngem: kohati küll veidi üle pingutades, mistõttu film tunnistati kõigest II astme Stalini preemia vääriliseks.“
Kärk, L. (2010). "Viimne reliikvia" ja "Valgus Koordis": žanrifilmist žanrifilmi. Teater. Muusika. Kino,  nr 1, lk 120.

Filmi vastuolu elutegelikkusega

Pärast Eesti Vabariigi hõivamist 1940. aastal püüdis Nõukogude režiim võita pooldajaid maaelanike vaesema kihi seas ja tegi maareformi. Üle 30 ha (hiljem üle 20 ha) ulatuv osa talude põllumaast jagati välja nn uusmaasaajatele. See jätkus Saksa okupatsiooni (1941–1944) põhjustatud katkestuse järel. Esialgu kinnitati, et üksiktalupidamiste süsteem jääb kestma, ning talupidajatele jagati spetsiaalsed maa põlise kasutamise aktid. Sellegipoolest jäi enamik talumehi uue režiimi vastu vaenulikuks, sest hankenormid ja põllumajandusmaksud olid suured, sellal kui toodangu eest maksti nii madalat hinda, mis ei katnud isegi tootmiskulusid. Mõni kinnitatud hind oli koguni alla 5% 1930. aastate lõpul kehtinud hindadest. Nõukogude võimult maad saanud talumehi ekspluateeriti rängalt ning nende tegelik sissetulek langes järsult. Riik aga ei olnud ikka veel rahul talumeestelt sunniviisiliselt võetava toodanguga. 1947. aastal hakati valmistuma kollektiviseerimiseks – põllumajandusmakse suurendati üle kolme korra, asuti taga kiusama nn kulakuid ning avati näidiskolhoose. Järgmisel kahel aastal esitasid kulakute nimekirjadesse arvatud rohkesti taotlusi, et neid sealt kustutataks. Need pered, kel see ei õnnestunud, küüditati 1949. aasta märtsis koos nn kodanlike natsionalistide ja nn sakslaste käsilastega. Ägedast survest hoolimata ei astunud suurem osa maarahvast vabatahtlikult kolhoosidesse. Teoreetiliselt pidid kolhoosid olema majanduslikult mõjusamad, aga tegelikkuses Eesti põllumajanduse kogutoodang, tootlikkus ja mehhaniseeritus hoopis vähenes, eriti alates 1951. aastast.
Põllumajanduse kollektiviseerimine, http://www.estonica.org/et/P%C3%B5llumajanduse_kollektiviseerimine/ (12.06.2012).

Vt ka: Laasi, E. (1988). Ajaloolase pilguga filmist "Valgus Koordis". Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 62-65.

Filmi tähendus praegu

Kuigi tegu on sisuliselt nõukogude propagandafilmiga, tuleb seda siiski pidada eriliseks mitmel eri põhjusel. Esiteks on tegemist Eesti esimese värvifilmiga, isegi maailma mastaabis oli see värvifilmide jaoks üsna varajane aasta. Teiseks ei ole külaelu hiljem kunagi sellise kire, sisemise põlemise ja hooga näidatud. Ja kolmandaks – peaosast leiame oma rahvusliku aarde Georg Otsa.
Eesti filmiklassika, http://eestifilm.epl.ee/film/18 (11.06.2012).

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Valgus koordis“ on filmiklassika-sarja 18. film, ilmunud 18.08.2012.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm