Noor pensionär (1971)

Filmi saamisloost

2011. aastal ilmunud Sulev Nõmmiku elulooraamatus on kirjeldatud filmi saamislugu järgmiselt:

„Filmi idee pärineb Ervin Abelilt, kes kirjutas ilukirjandusliku loo ja andis selle Nõmmikule lugeda. Säilinud filmistsenaariumile on Sulev Nõmmik kirjutanud: „Kallis noor sõber Ervin Abel! Õnnitlen sind väga hea stsenaariumi puhul, me läheme välja Oscarile. Siira lugupidamisega Sulev Nõmmik. 18. jaanuar 1971, Tallinn.“

Ervini loo põhjal panid Nõmmik ja Vetemaa kirja kaskaad-komöödia (tummfilm sisemonoloogidega), kus näitlejate väljendusvahendiks oli ainult füüsis, žestikulatsioon ja miimika. Selle põhjal valmis pooletunnine tummfilm, mis erineb oluliselt hilisemast pikast mängufilmist.“
 /---/
Moskvast esialgsele stsenaariumile heakskiitu ei saadud: „Mis Moskvast siis öeldi? Kõigepealt küsiti, kas tänapäeva elu võib nii arhailise stiiliga ekraanile tuua. Leiti, et võib küll, sest loos on olemas satiiriline mõte, kus naerdakse välja ema, kes keelab lapsel tegelda teda huvitava lennundusega ning sunnib tütart vägisi kunsti juurde. Kuid loos ei olevat karaktereid, on maskid; tegevus tunduvat kunstlikuna. /---/ Tuleb tunduvalt lühendada stsenaariumi, siis võib-olla saab sellest ekstsentriline komöödia muusikalise revüü elementidega.“
/---/
Stsenaariumi põhjaliku ümbertöötamise käigus loobuti ka kaskaad-komöödia žanrist realistliku karakterkomöödia kasuks. Aga tummfilm oli juba lindil ja loobuda oli kahju. Nõmmiku ettepanekul lõigati see tükkideks ja monteeriti ümber. Tulemusega jäi ta ise rohkem rahule kui läbi kompromisside valminud pika lõppversiooniga.
Täpsemalt:
Kordemets, G., Tuuling, A. (2011). Tippaeg: Noor pensionär. Rmt: Sulev Nõmmik: „Kui näeme, siis teretame!“. Tallinn: Tänapäev, lk 195-200.

Tummfilmile tagasivaatavalt

Tiit Tuumalu: „Omaette rariteet on /---/ 24-minutiline tummfilm «Noor pensionär». Tegu on mängufilmi kõrvalproduktiga, mille Sulev Nõmmik monteeris kokku, kui pika filmi lõpetamiseks ei jätkunud aasta lõpus enam raha. Film läks kahel korral eetrisse aastavahetusel ja kadus seejärel aastakümneteks arhiivi hämarusse. Materjal, mis on monteeritud klassikaliste tummfilmide vaimus, tummfilmi stilistikat kopeerides, kuid tänapäeva paigutatud sündmustikuga, kujutab Eesti kontekstis intrigeerivat filmiajaloolist anomaaliat, mis sest et pisut tüütu vaadata. See, mida on pandud tegema Ervin Abel, ei ole küll päriselt tema rida, on tema talendi jaoks liiga üheplaaniline, kuid Abel on Abel.

Täies ilus puhkeb tema koomikuanne õitsele ikka pikas «Noores pensionäris». Just seal on ta koomiline ja melanhoolne korraga, omadus, mille järgi tuntakse ära suurt koomikut.“
Tuumalu, T. (2004). Igavesti noor pensionär. Postimees: Arter, 17. juuli, lk 20.