Nikolai Kormašov 1969 (1969)

Eesti Kinematografistide Liidus

„Režissöör Valeeria Anderson, kes teeb ettevalmistusi oma uueks filmiks kunstnik Nikolai Kormašovi loomingust, käis loomingulisel komandeeringul Petseri ümbruses ja Leningradis.“

Eesti Kinematografistide Liidus (1969). Sirp ja Vasar, 25. aprill.

Tallinna Filmistuudio Kunstinõukogu protokoll

J. Ruus: Võrreldes meie seniste filmidega võib siin täheldada teatud tungi kunstniku sisemaailma. See suund on minu meelest omane Valeria Käsperi filmidele. Põhimõtteliselt saab seda suunda ainult kiita. Kui rääkida vormist, siis on Valeria Käsper ainuke režissöör, kes on huvitatud sünkroonsest intervjuust, mis on küllaltki raske ja keerukas, et seda jutuajamist edasi anda. Kuigi Kormašovi vestluses jääb mõni asi hetkemuljeks, paluksin ma siiski eelpool nimetatud vormi arvestades Kunstinõukogul kaaluda filmile esimese kategooria andmist.
G. Skulski: Film avaldas mulle sügavat muljet. On ka väga hoolikalt tehtud. Mis mulle selle filmi juures väga meedis, on mingi eetika ja esteetika ühtsus. Kogu filmisisu tuleneb Kormašovi mõtetest. Film laseb paremini mõista Kormašovi kui kunstniku loomingut. /---/
E. Tuganov: Minu meelest oli huvitav asi. On selge, et range stsenaariumi järgi tehtud. On hetkelised pildid ja läbielamised. Jutt on huvitav, ise näeb hea välja. Ma arvan, et see on kõigile huvitav film ja olen selle poolt, et esimese kategooria anda.

Kunstinõukoge annab filmile "Nikolai Kormašov 1969" I kategooria.

Allikas: Rahvusarhiiv. ERA.R-1707.1.1064 lk 98-105 Kunstinõukogu protokollid 1969

Andrei Dobrovolski määramisest operaatoriks

Enn Säde: „Gennadi Alp, peainsener: „Stuudio direktsioon peaks üle vaatama Dobrovolski määramise dokfilmi operaatoriks. Meil on piisavalt teisi operaatoreid, kes võiksid selle filmi üles võtta.”

Jutt on filmist kunstnik Kormašovist („Nikolai Kormašov”, 1969, sts Tatjana Elmanovitš, rež Valeria Anderson), mille võtted pidid kohe algama. Andrei on tänaseni Kormašovi hea sõber, tollal tähendanuks algaja operaatori jaoks filmi käestvõtmine üsna alatut tegu. Andrei ruttabki vahele: „Olen nõus kõik ohverdama, et saaksin filmida seda lugu. Oleks ju väga ebaaus, kui mulle seda operaatoritööd ei usaldataks.” Sellise emotsionaalse leksikaga seda seltskonda ei mõjuta, on hullematki kuuldud!

Vitali Gorbunov: „Dobrovolski on kommunist, kuid tema kolleeg sm [?!] Tooming esines noorteõhtul mitte kahemõtteliselt [kas protokollija näpukas?] ja lubage mul eeldada, et Tooming väljendas ka teie mõtteid, sm Dobrovolski.” Oehh…

Nikolai Danilovitš lajatab täiega ja see pole enam naljakas: „Ebaõige positsioon ja vaated kunstile on viinud sellise lõpptulemuseni. Tagasihoidlikkuse puudumine ja ettekujutus endast kui geniaalsest inimesest on viinud sm Dobrovolski säärastele seisukohtadele ja vaadetele kunstist. Ta on kaugel kroonika ülesannete mõistmisest, ta on segi ajanud kroonika, kujutava kunsti ja fotograafia. Kommunisti rolli ei ole küll temas tunda ja tema ebaõige seisukoht eesti graafika erakordsusest ja selle mittemõistmisest Venemaal on parteivastane kontseptsioon!”

Siinkohal küsin ma täna eneselt: millest nii suur viha Andrei vastu? Ärritab neid asjaolu, et temast on saanud rahvusvahelise mainega fotokunstnik, tõeline self-made man? Või teavad nad seda, et üks Andrei aktifoto on ilmunud tšehhi fotoajakirjas ja sealt edasi sattunud ka Lääne-Saksa Sterni? Andrei lisab täna siia veidi kurvalt: „Kui loll ja naiivne ma ikka olin, kui lootsin sellist ringvaatepala pakkuda. Aga ma olin juba filminud Kromanovi filmi jaoks saunas, aktifotod olid näitustel väljas… Lasknud siis „raisatud” toorfilm kinni maksta. Selline kisa sündimata ringvaatepala pärast?“

Mingi ime läbi jääb Andrei siiski Kormašovi-filmi operaatoriks. Kormašov on ilmselgelt ta hingesugulane, operaatoritöö on peaaegu askeetlikult lihtne — kunstnik ja tema tööd. Lihtsa maamehena mõjuv kunstnik jääb jänni Elmanovitši-Andersoni ülearu segaselt keeruliste küsimustega.

Kunstinõukogus torisetakse — ei saa tekstist aru — ja antakse esimene kategooria. Kormašovi tõed on iseenesest ju lihtsad: „Ikoonides armastan kunsti, mille ees peab harduses kummardama. Siin ei kummarduta jumalusele, vaid nendes ikoonides peituvale kunstile üldisemalt… Igasugune vaikimisvanne kasvatab inimest, tema tahet. Igasugune kannatamine suunab inimest elunähtuste sügavamale mõistmisele.“

Täna Andreiga vesteldes ta siinkohal otsekui ärkab: „Kormašov helistas eile. Kujutad ette, kolm näitust korraga, 300 inimest päevas. Loen teda tänase Venemaa kunstnikuks number üks, mitte ainult Eestis!“ /---/

Säde, E. (2010). Mäletamise kohustus I. Teater. Muusika. Kino, nr 8-9, lk 151-152.

Filmist kriitiku pilguga

Mai Levin: „Shakespeare kinnitab ühes sonetis, et tema värsid — see on vein, tema ajalik mina — vaid peeker. Heast veinist lugu pidades pole me kaugeltki ükskõiksed ka peekri suhtes. Hea kunstnik on kahtlemata huvitav inimene ning isegi põgus kohtumine temaga palgest palgesse võib olla rikastav. Sellise kohtumisena on mõeldud ka lühike, ent usalduslikkust taotlev filmivormis vestlus Nikolai Kormšoviga, millesse pühendavad publiku stsenarist T. Elmanovitš ja režissöör V. Anderson. Kormašov räägib kunstist sõnu otsides, kuid sisendavalt. Elavana sööbib mällu meenutus kurttummast külakunstnikust, tolle maalitud jänesest ja maastikust — omaette kirjanduslik miniatuur! Dialoogis on autoritel õnnestunud oma kavatsused teoks teha ning see on omamoodi huvipakkuv. Ometi häirib küsitleja, kes püüab kunstnikku suuremale avameelsusele sundida ning paneb teda kohmetuma. Ekraanilt kandub kohmetus üle ka saalisistujale. Tekib soov öelda küsitlejale umbes nii, nagu Puškin kunagi Vjazemskile ütles: «Miks sa Byroni märkmete kadumist taga kahetsed? Tont nendega! Jumal tänatud, et nad on kadunud. Me tunneme Byronit küllaldaselt. Ta on pihtinud oma värssides — tahtmatult, luulelennust kaasakistuna. Jäta uudishimu pööblile ja asu poeedi poolele.» On muidugi originaalne, ent mitte hädavajalik viia intervjueeritav niikaugele, et ta kaamera ees hüüatab: «Ah jätke, see jutt ei vii ju kuskile, mis te mind piinate!»

Eeskätt objektiivsuse huvides tulnuks autoritel säilitada teatav distants oma kangelase suhtes. Vestlus pidanuks olema taktilisem ning vahest rohkem kunstipraktika pinnale hoiduv. Praegu jäävad maalid veidi usuvägilasliku jutuga lõdvalt seotuks, mõjudes pigem värvikate vahepaladena kui teksti toetajatena. Viimasega seostuvad minu arvates rahuldavalt ikoonid, ka vaade aknast apelsiniga, väike maastik kirikuga, «Söömaaeg». Enamik pilte näib aga huupi üksteise kõrvale lükituina.

Värvide kvaliteet on päris hea. Operaator A. Dobrovolski on kindlasti paindlikult järginud režissööri näpunäiteid. Muusika (K. Sink) pole pealetükkiv, kuid viib mõttele, et kas pole meie kunstifilmide muusikaline kujundus liialt ühelaadiline. Vestlusekatked ja maalid vahelduvad heas rütmis. Ei vaidleks vastu väitele, et tehniliselt või filmikunsti spetsiifika seisukohalt on «Nikolai Kormašov 1969» täiesti õnnestunud. Igatahes on ta teretulnud kui lisa meie vähestele kunstifilmidele. Neid võiks tõesti rohkem olla — nii pärandit kui ka kaasaegset kunsti tutvustavaid. Kuigi kineaste näib rohkem ahvatlevat kunstnike keskmine põlvkond, kellest on suhteliselt kergem midagi efektset teha, peaks vist siiski mõtlema eelkõige vanemate meistrite jäädvustamisele.“

Levin, M. (1970). "Nikolai Kormašov 1969". Sirp ja Vasar, 13. veebr.