Nike kutse (1980)

Filmid on muutunud nagu laboratooriumiks, kus proovitakse disainerlike vormivõtete rakendamise võimalusi. Leonhard Lapin ja Ando Keskküla on saanud arhitekti- või disainerihariduse ja nad oskavad hinnata tehismaailma geo­meetriliste kujundite uudset ilu, stereomeetriliste vormide ning biooniliste kujundite kontrastide väljenduslikkuse puhast, liigendamata pindade aktiivsete värvide harmooniat, seda steriilset, laboratoorset maailma, mis vastandub loo­dusele. Need kunstnikud tahavad juhatada meid  liigenda­mata pindade, geomeetriliste rütmide, murdumatute toonide kaudu selle ilu juurde, mil­lesse inimene suhtub eelarvamusega, eelistades nüansseeritud värvikäsitusega illusoor­seid ruumikujundeid. Nende loodud ekraanitööde puhul on isegi vähe kõnelda joonisfil­mist, siin domineerib tehisvärvide maailm. /---/

Võibolla on väljendus­vahendite süsteem, mida ka­sutavad noored disainerid, liiga jäik, lahendamaks erine­va sisuga ja tonaalsusega fil­me. Mõni aasta tagasi lõi lai­neid inglise multifilm «Kol­lane allveelaev», mille stilis­tika levis noorte kaudu ka meie joonisfilmi ning ähvar­dab nüüd kujuneda stambiks. See disainerlik laad, millega algas eesti joonisfilmi ajalugu, tundub ennast ammendanud olevat, kajastades pigem kuuekümnendate aastate maailmatunnetust; selles sisalduv tehnitsistlik mõttesuund on ehk lii­ga kalk ja agressiivne, et rahuldada seitsmekümnendate aastate inimest.
Gens, L. (1978). Kunstnik ja multifilm [kunstnikutööd animafilmidele: Kütt, Antennid jääs, Pühapäev, Tolmuimeja, Värvilind, Kilplased, Poiss ja liblikas, Nike kutse]. Sirp ja Vasar, 30. juuni, lk 7.

Popilik-hüperrealistlik „kalk” filmikujundus tekitas lastefilmi žanris vaid kummastust ja hirmu. Samas polnud päriselt tegemist nn kunstilise festivalifilmiga, sest: „Täiskasvanud vaatajat ei rahulda aga liiga sirgjooneline teemaarendus, mis on õigustatud noorele auditooriumile määratud filmis, ja kunstniku väga ilmekas ning sugestiivne lahendus kaotab oma väärtusest palju.”
Pärast „Tolmuimejat” popipõhine vormiloogika siinsetes joonisfilmides peaaegu et katkeb ning selles mõttes oli kriitikutõdemus (L. Gens) prohvetlik. /---/
Vaid Rein Tammik jäi joonisfilmide juurde kauemaks, tegutsedes pärast „Tolmuimejat” ka juba iseseisva režissöörina: valmisid vormiliselt küllaltki sarnased „Poiss ja liblikas” (1979) ja „Nike kutse” (1980), mõlemad režissööri enda kunstnikutööga. Kummatigi kordasid need lahjendatult Raamatu 1976. aasta filmi „Kütt” ja selle omalaadse järje „Antennid jääs” (1977) lauskonservatiivset ja fotopõhist maalilis-realistlikku rõhuasetust, lisamata midagi uut.
Trossek, A. (2009). Eesti popanimatsioon 1973-1979 : joonisfilmist lähikunstiajaloo kontekstis. Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on Art and Architecture = Studien für Kunstwissenschaft, kd 18, nr 1-2, lk 69-107, ill.