Avaleht » Filmiliigid

Minu Eestimaa (2005)

Dokumentaalfilm Kestus: 74:34

Huviinfo

10 000 aastat tunni ja 15 minutiga

"Minu Eestimaa" puhul kulus filmitegijail ideest teostuseni kolm aastat. Oma panuse filmi sünniks andsid kaasstsenaristid Helen Sooväli, Krista Keedus ja Hannes Palang ning - üllatus! - toimetaja Heli Vahing, keda me teame lauljana. Kaadritagune hääl kuulub Toomas Lõhmustele. Muusika lõi filmile Sven Grünberg, laulavad ansambel Noorkuu ning Tarmo Urb. Haruldase kaadrina võime filmis näha ka RAM-i koori laulmas kanuusõidul Ahja jõel Taevaskojas.

Et välismaalastele on niikuinii Eestis kõik huvitav, siis otsustas Riina Hein teha filmi eelkõige eestlastele endile. See ei olnud kerge ülesanne, filmitegijatel tuli leida oma vaatenurk, kuidas meie jaoks tavalised asjad põnevaks muuta. Mille kaudu seda siis veel teha kui mitte läbi selle, mis Riina Heinale kõige südamelähedasem on - looduse. Just looduse abil mõtestab ta lahti meie maad ja rahvast ning uurib, miks me just sellised oleme. Looduse kaudu juhib režissöör meid vaimuväärtuste juurde. Kauneid loodusvaateid ilmestavad põnevad faktid, seosed, uskumused ja legendid, mis tegelikult ongi selle filmi vürtsiks ning hoiavad vaataja põnevil. 

Et Eestit näha, tuleb režissööri sõnul Tallinnast välja minna, sest Tallinn on multikultuurne linn, kuhu on jätnud jälje kõik rahvad, kes meid on valitsenud. Iseenesest see küll rikastab meie kultuuripilti, kuid pole veel Eesti. Riina Hein viib vaataja oma armsatesse paikadesse, oma Eestisse, kuhu kuuluvad meri, pankrannik, keskaegne Tallinn, hiied, kalmud, rändrahnud, rannaniidud ja kadakad, suvituslinn Pärnu, Hiiumaa, Lõuna-Eesti kõrguvad kuplid ning sinised järvesilmad; voogavad voored, Lõuna-Eesti ristipuud, looduslik kõlakoda - Taevaskoda, salapärased puutumatud sood ja rabad, ülikoolilinn Tartu… Filmi kulminatsiooniks on läbilõige meie laulupidude ajaloost. Tallinna lauluväljakul seisev ühendkoor laulab "Mu isamaa on minu arm" ja eestlase hing saalis laulab kaasa. Kogu see film on ju tegelikult armastusavaldus Eestile.

Paljudele skeptilistele eestlastele saab see ilmselt Eesti avastamise filmiks, sest kindlasti leiab igaüks mõne fakti, mida ta Eesti kohta enne ei teadnud. Lõpmata vahva on uuesti näha ja avastada, et elame tõesti õnnistatud maal. Kui palju on sellele väikesele maalapile mahtunud erinevaid maastikuvorme, mille tõttu võib Eestit nimetada jää-aja muuseumiks. Näiteks sellised voored nagu Vooremaal, on Euroopas vaid Iirimaal. ...

Me oleme üks vanemaid Euroopa põlisrahvaid, kes on paikselt ühel alal elanud. Kui see film aitab meil neid väärtusi mõista ja näha ilu enese ümber, siis on ta oma ülesande täitnud. 

Koppel, M.-M. (2005). 10 000 aastat tunni ja 15 minutiga. Kultuur ja Elu, nr 4, lk 17.   

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm