Meile tuli Hannes (1971)

Katkeid filmistuudio Tallinnfilm kunstinõukogu protokollist

4. november 1971

Sm. Heinapuu: Toimetuse arvates on selle filmi puuduseks üksluine võttemaneer ja lavastuslikkus, mis hakkab silma. Nimepaneku tseremooniat vabandab see, et see ongi lavastatud. Niisuguse peo lavastavad iga lapse sünni puhul. Liigne on see, kuidas valmistutakse peole minekuks, kus ämm valmistab ette väimeest. Filmil oli kindel adressaat, välismaine turist. Režissöör seda arvestas ja püüdis sellele vastavalt teha. Seepärast on toimetuse hinnang siiski teine kategooria.

Sm. Tuganov: See film läks minu arvates nii rappa, et... 20 aastat tagasi olid meil sellise stiiliga filmid. Ja tekst. Tekstiga oleks võinud palju anda. See pöördumine lapse poole on nii kuivalt antud, oleks võinud olla midagi naljakat. Väga palju on siin mööda. "Valgus Koordis" aegne maitse. Ma olen väga imestunud, et nii rappa võis minna.

Sm. Kõrver:  See film on mõeldud välismaalastele, et meid tutvustada. Miks me peame oma muusikale niisuguse vaesustunnistuse andma, et võtsime maailma orkestrite mängitud muusikat, mida nemad teevad muuseas palju paremini. Kui näitame Eesti NSV elu, peaks olema ka meie autorite muusika. /---/

Sm. Sööt: Ega Tormis seda tegema ei hakka, ega keegi heliloojaist. Randalu süü on siin kõige väiksem.

Sm. Müür: See pilt väärib seda muusikat... Ma ei oska öelda, mis see on. Öeldi, et 20 aasta eest tehti nii, on vastukarva. Aga seal on palju niisugust tiri-liri, võib olla igasugune muusika. Peale Hannese enda oleks võinud kõik muu võtta filmoteegist. Ainsad head võtted on Hannes ja toonekurg, kes otsib konni kõrrepõllult. Väga üldiselt nähtud. Selle filmi pärisõnnetuseks on see, et sattus kontrastina teise kõrvale. Kuid mingisugune oma suhtumine peab olema inimesel, kes läheb filmi tegema. Filmi tegijad on vaataja esindajad, peavad nägema midagi olulist. Kunstnik ei tohi lakata imestamast selle üle, mida ta näeb. See kuulub professionaalsete kohustuste hulka, et oma vahenditega osata seda edasi anda nendele, kellele see on määratud. See film on nii "ilus" selle sõna kõige halvemas mõttes.

Sm. Ruus: Mulle paistab, et autorid pole selgeks teinud filmi adressaati. Kui me näitaksime seda filmi kuskil Aafrika riigis, siis ma arvan, et võib oma eesmärgi täita. Tekst on ka niisugune, et seletab vaatajale ära, mis siin pildis toimub. Aga meile pole see uudiseks. Ainult see, et on selline pidulik nimepanemise tseremoonia.

Sm. Laius: See film oleks nagu Hannestele tehtud, täiesti lapse tasemel. Kui pilt on selline, siis toimetaja oleks pidanud teksti palju julgemalt korrigeerima. Praegu tekitab dissonantsitunde.

Otsustati: anda dokumentaalfilmile "Meile tuli Hannes", rež. V. Gorbunov, 3. kategooria.

Allikas: Rahvusarhiiv  ERA.R-1707.1.1168

Filmist ajakirjanduses

Ülo Tambek: „Täies purjes ristleb ekraanil dokumentaalfilmide lipu all Tallinnfilmi "Meile tuli Hannes" - õpetliku kallakuga film ilmalike ristsete korraldamisest. Selle kõrval on tuulevaikus tabanud sama lipu all purjetavat "Eldoraadot", milles kaevurid ei näitle ja näitlejad ei kaeva, asjaolu, mis on andnud põhjust autoreilt tõsiselt pärida, kas siin pole tegemist mitte elu sünge ja jämeda moonutamisega. Vahest ei tarvitseks neid kaht ekraaniteost meenutada, kui need poleks dokumentalistika kahesuse lokaalsed sümbolid. Dokumentalistika, mis tänu filmi olemusele kahepalgelisena ilmavalgust nägi, ei tea tänapäevani, oli ta isaks tõepärasus või tõepäratus või hoopis mõlemad. Mis juhtuks, kui dokumentaalfilmi nime all esinevas linateoses "Meile tuli Hannes" isa ja ema ja vaderite ja külaliste asemel kutselised näitlejad mängima panna. Nad täidaksid lavastaja korraldusi sundimatult ja loomutruult, näitaksid vaatajale nagu kord ja kohus, kuidas selline rituaal peaks toimuma. Ja kui õnnelikku isa ei kehastaks näiteks just mõni tuntud näitleja, kes ütleks, et tegemist poleks mainitud kolhoosiga? Peale asjaosaliste endi muidugi. Sest dekoratsioonid on ju reaalsed! Ehk jõuaksime niiviisi soovitud "tõepärasusele" koguni sammukese lähemale? See on sama, kui laseksime "Eldoraado" kaevuritel uuesti alla minna, aga enne ütleksime neile, et pärast vahetust üles tulles olgu ikka teistsugune ilme ees.“ /---/

Tambek, Ü. (1974) Dokumentalistika - nagu ta on [ETV ja Tallinnfilmi viimaste aastate dokumentaalfilmide analüüs]. Sirp ja Vasar, 11. jaan, lk 6-7.