Mart Raud. Monoloogid (1974)

Panoraam Viljandimaa maastikul jõuab vana talumaja õuele. Taustal loeb Mart Raud katkendi luuletusest "Kaugustest". Vanausse talumaja õuel vestlevad küsitleja Helle Tiisväli ning luuletaja ja kirjanik Mart Raud. Mart Raud räägib oma sünnikodust, kus ta elas esimesed seitse aastat, oma lapsepõlvest, veskist, kus ta möldri jutte käis kuulamas. Juttu naabritalust - Kiisa talust, kus perepojaks oli Kiisa Juku, kellest hiljem sai Johannes Vares-Barbarus. Heimtalis veski ees räägib kirjanik hoonest, mis oli koduks järgmised seitse aastat, kooliteest, esimestest luuletustest, vaatest ümbrusele, mis avanes veskiluugil uudistades.
Pihlakapuu, arvukad lillepeenrad. Kääriku talumaja aias on toimetamas Valda Raud, õunu korjamas Anu Raud. Kuuleme luuleridu autori enda loetuna. Põlluservas meenutab ta elu ja maaharimist Kääriku eluperioodil. Juttu isa nõudlikkusest. Vaid kord astus isale vastu, kui isa nõudis leeri minekut. Vastandlikud suhted isaga kajastusid ka teoses "Kirves ja kuu". Kirjanik räägib, mida peab kõige tähtsamaks inimestevahelistes suhetes. Imetledes loodusvaateid Raudna jõe ümbrusest ja koduse Kääriku talu mailt mõistame luuleridu kaugele sõbrale „Kui tunnen võimast luulelennu väge end jälle rinnust kinni haaravat, siis uhkusega vaatan Raudna mäge, sest see, kas tead; on minu Ararat“.

Märksõnad: avameelsus | elukogemuse jagamine | kirjandusklassika | kirjanduslik eneseteostus | kirjanduslik looming | kirjanduslikud mõjutused | kirjanik | kirjaniku kujunemine | kirjaniku lapsepõlv | lapsepõlv | lapsepõlvemälestused | looduslähedus | luule | luulelooming | maailmavaate kujunemine | monoloog | mõtisklused | mõtisklused elu ja loomingu üle | suhted vanematega | vana talumaja | veski | vestlused kunstist | Vaata kõiki »