Marina Kuvaitseva ja üksildased naised (2004)

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: „Alati ripub tellimus õhus, olgu sotsiaalne, poliitiline, hingeline. Arvo Iho töö näitab meile teist kuuma kohta - Narvat. Iho töö Marina Kuvaitsevast liigitub raudselt portreefilmiks. Selleks, et meil tekiks mingi suhe portreteeritava inimese või tegelasega, peame tema kohta saama eelkõige infot. See kehtib nii dokumentaalfilmide kui mängufilmide kohta. Iho laseb kohe ekspositsioonis Narva kultuuritöötajal Kuvaitseval endal rääkida oma haridusest, tööst, perekonnaseisust, lõhkiläinud abieludest, laste vanusest, hiljem saame teada kasina sissetulekuallika ja palga suuruse, vaatajale antakse võimalus arvestada enam-vähem täpselt välja naise vanus. Kõik see tutvustus on õigesti  tehtud, alles nüüd võib meil naise vastu tekkida sümpaatia. Iho on portreteeritava monoloogi taha leidnud ka vastava visuaalse katte, mis ei ole ülearu näpuganäitavalt iseloomulik.

Iho filmides on kaameratöö harilikult jutustamisest eespool, sedapuhku märkame hoolimist süžeestki. Kes ei suuda üllatada, pangu pillid kotti ja mingu koju. Iho suudab. Iho üksikemade esitatud eesti-vene segakeelne, meie tsaariaegsest linnafolkloorist pärit naiste lõbus armulaul on tõeline pärl, millele järgneb loogiline pöörak jutustamises. Uue teemana tulevad kõne alla rahvussuhted, mis on nähtud venelaste poolt. Altera pars! Iho läheb piirikompamisega edasi, järgneb isurite laul. (Olgu vahepeal öeldud, et paaril sealtkandi väikerahval oleks vist Narva jõe äärsele territooriumile suurem õigus kui meil või venelastel, kui võtta aluseks printsiip: kes ees, see mees!) Ent Iho ei aja poliitikat, ta süveneb rahvusprobleemi hoopis ootamatust kandist: inimesed ei anna endale aru, mis rahvusest nad on, ning see on kindlasti  hullem ja ohtlikum asi.

Niisiis, kui Brambatil ["Vahtsõ ilma veere pääl"] setod teadsid, et nad on setod, ja nõudsid (õnneks leebelt) oma õigusi, siis Iho näitab veel sügavamat kuristikku, juurtetust, mille vastu Kuvaitseva seabki oma folkloori tutvustava tegevuse.

Üht nippi on Iho üle ekspluateerinud. On ju teada, et söömine on üks iseloomulikumaid tegevusi, ka vaatajale meeldib näha, kuidas inimesed-tegelased midagi põske pistavad, ning Iho on lasknud seda ülearu ohtralt teha. Küsimus ei ole selles, et siit paistab välja kerge lavastuslikkus, küsimus on selles, et toitu valmistatakse, lauda kaetatakse ning süüakse-juuakse ülearu tihti. Kui Brambatil prevaleerib ühiskondlik-poliitiline lähenemine, siis Iho uurib ennekõike oma portreteeritava isiksust ja eraelu. Iho filmitud inimesed teevad kõike loomutruult, autor suudab meid veenda Kuvaitseva ja tema sõbrannade ehtsuses. Isegi siis, kui naine veekalkvel silmadega tunnistab, et ta ehk ei teagi, mis on armastus. Etem on näidata üksiku kaudu üldist, nagu teeb Iho. Brambatil domineerib üldine. Iho suudab näidata inimeste sümpaatsust ja paneb meid kaasa elama. Elamusi hindab aga vaataja tükk maad kõrgemalt kui fakte. Hea film!“
Remsu, O. (2005). Brambat, Iho ja Simm [2004 valminud teledokid sarjast "Eesti lood": Arvo Iho "Marina Kuvaitseva ja üksildlased naised", Peeter Brambati "Vahtsõ ilma veere pääl" ja Peeter Simmi "Inimene pole kala"]. Sirp, 28. jaan, lk 17.

Kristiina Davidjants: „Siin mainis T.S.M. [Tue Steen Müller - toim], et nägi ülesvõetud materjali juba aasta tagasi ning siis oli tunda, et režissöör on oma ainesse sügavalt armunud. Paraku näiteks EDNi praktikandid ei armunud filmi vaadates peategelasesse ära ning nende jaoks jäi väheks nii üldist atmosfääri kui ka kõrvaltegelaste näitamist. Oma filmi kommenteerides kurtis ka režissöör ise, et mitte kõik ei läinud plaanipäraselt ning et ei filmi peategelane ega kõrvaltegelased kippunud suurt oma hinge kaamera ees avama. Alles siis, kui režissöör oli filmi nimitegelasele ülesvõetud materjali näidanud, hakkas intervjueeritav ennast avama. Aga kuna formaat seab filmile omad piirid, jäi aega napiks.“
Davidjants, K. (2005). "Eesti lood" kõrvaltvaates. EDNi direktori Tue Steen Mülleri märkmed 2. veebruaril 2005 toimunud seminaril [European Documentary Network'i direktori märkmed ja filmide analüüs]. Teater. Muusika. Kino, nr 12, dets, lk 103-106.

Suprjadki

Rahvakombed, mida Narva folklooriansambel Suprjadki oma esinemistes näitab, on juba tuhat aastat eksisteerinud. „Mõelge ometi: mitte 100 ega 200, vaid tuhat aastat – ei saa ju olla, et vähetähtis asi nii kaua püsiks,“ ütleb Suprjadki kunstiline juht Marina Kuvaitseva. Ta usub, et varem või hiljem tulevad kombetalitused ühel või teisel kujul meie ellu tagasi. Ning aitavad tänapäeva inimesel suure hulga ebavajalike stressidega hakkama saada.

Narva folklooriansambel Suprjadki on 20 aastat tegutsenud. Seda tuntakse hästi nii kodulinnas kui ka kaugemal. Kollektiiv, millele Eesti folkloori selts andis aasta tagasi esituse autentsuse eest kõrgema kategooria, osaleb pidevalt Baltika folkloorifestivalil ning teistel Eestis ja Venemaal toimuvatel rahvusvahelistel festivalidel.
/---/

Suprjadki on üks väheseid folklooriansambleid, kes mitte ainult ei laula rahvalaule, vaid esitab kogu tegevustiku, millega seoses laulu esitati.

"Püüame luua vanaaegset atmosfääri ja sobitame isegi kontserdid võimalikult lähedaselt mingi tähtpäevaga," rõhutab Marina. Ansambli repertuaaris on nii pulma- kui ristimiskombeid, aga ka vastlapäeva, talistepühade (jõuludest kolmekuningapäevani) ja kevade vastuvõtu kombeid.
/---/

"Marina Kuvaitseva ja tema üksildased naised" – nii on mõni päev tagasi Tallinnas esilinastunud filmi nimi, mille režissöör Arvo Iho pühendas Suprjadkile.

Järelikult tabas ka Iho selle ära. Miks üksildased? Nii veetlevad, kaunid, südamlikud naised – ja üksi?

"Jah, ta ütles mulle otse: "Kuhu Narva mehed vaatavad? Mida neil vaja on?" Võib-olla on naised liiga targad ja see hirmutab mehi? Enamikul meie folkloristidel on ju kõrgharidus, mõnel rohkemgi kui üks. Tõsi, hiljuti kaotas see nimetus veidi oma aktuaalsust – ansamblisse tulid uued liikmed ning nüüd on meil üksikuid ja mitteüksikud võrdselt.“

Praegu on ansamblis 13 naist – arv, mida Marina on enda jaoks alati õnnelikuks pidanud.

Paljudel naistel on mitu töökohta ja väga paljud on üksikemad. Ansamblit on neil vaja hingelise tasakaalu saavutamiseks. „Laulame-karjume poolteist tundi ning saavutame õndsa-filosoofilise seisundi. Mis nende pisiprobleemide pärast ikka muretseda? Elus on ju tähtsad ainult elu ja surm,“ naeratab Marina.

Artikli täistekst: http://www.pohjarannik.ee/article.php?sid=7882
Tokareva, I. (2004). Suprjadki teab, kuidas hingi ristida ja needa. Põhjarannik, 19. dets.