Ma tahaksin kodus olla (1977)

Fakte filmi valmimisest

Filmi ettevalmistusperiood: 22.12. - 25.12.1976 ja 15.02. - 20.02.1977
Võtteperiood: 21.02. - 05.04.1977
Võtted viidi läbi Kopli miilitsa osakonna lastetoas, Mere rajooni ja Oktoobri rajooni lastetoas, miilitsa lastejaotuspunktis, alaealiste komisjonis, Kaagvere tütarlaste koloonias, Puiatu poiste koloonias, eramajades Koplis, Mustamäel, Sauel ja Nõmmel.
Montaaž: 06.04. - 28.04.1977
Filmi üleandmine - 11. mai 1977
Filmi maksumus - 53 500 rubla.

Linastusluba nr MB-04145 väljastati filmile 30.05.1977: filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajaga kuni 31.12.1978.

Konsultandiks filmi juures oli Haapsalu Õigusnõuandla advokaat Sulev Raudsepp.

Rahvusarhiiv: ERA.R-1707.1.1647 Must-valgete dokumentaalfilmide "Taasleitud laul", "Kellamäng", "Magnet? Maagia?", "Ma tahaksin kodus olla" ja "Revolutsiooni sõdur" põhidokumentatsioon.

Filmist ajakirjanduses

A. Klockins: "Mulle on väga lähedane paatos, mis avaldus Leida Laiuse filmides «Sündis inimene» ja «Lapsepõlv». Vaadates linastatava nimistut, arvasin, et «Ma tahaksin kodus olla» osutub jätkuks neile, nende mõttele. Kuid... siin on küll mõningaid sarnasusi, aga ka olulisi erinevusi. J. Guteva-Sillart, niisamuti kui L. Laiuski valib väga hella teema, mis lubab rääkida inimestega kõige valusamatest asjadest meie ümber, kusjuures nende najal võiks tõstatada veel paljusid sotsiaalseid probleeme tänases elus. Kuid tekib mitu küsimust. Esimene neist on seotud meetoditega, mida kasutatakse efekti saavutamiseks. Ma saan aru, et lapse nutuga on lihtne vaatajat mõjustada. Me näeme ja tunneme kaasa lastele, kellega on käitutud julmalt ja ülekohtuselt. Aga kui me näeme, et ka ekraanil käitutakse nendega julmalt, neid sunnitakse jälle nutma, mida põhjustavad filmitegijad ise oma provotseerivate küsimustega, siis tundub mulle, et alati ei õigusta eesmärk vahendeid. Kui eesmärk on õilis ja vahendid ebaõilsad, tekib eetiliste reeglite jäme rikkumine. Kui filmidokumentalist jäädvustab seda, mis on elus, on tal õigus kasutada kõige julmemaid võtteid, kuid julmust provotseerida tal õigust pole.

Ja teiseks. Film on põhjendamatult kaheosaline. Mitte sellepärast, et materjali ei jätku, vaid sellepärast, et mõtet ei jätku. On ainult fakti konstateerimine, et on jah selliseid olukordi jne., ent mis edasi? Loomulikult ei saagi siin küsimusele otsest vastust anda, aga kui stuudio on endale niisuguse suuna võtnud, siis tuleb otsida sügavamaid lahendusi.»

M. Saviskos: «Mulle tundub ka, võib-olla küll mitte nii teravalt, et siin on tegemist eetikaprobleemiga. Aga see on fakt, et säherdusi teemasid käsitleda on vaja ja on vaja mõelda ka selle üle, kuidas seda teha. Olen eestlastele väga tänulik, et nad jätkavad neid otsinguid.»
Elme, T. (1978). Cesis '78. Sirp ja Vasar, 2. juuni, lk 9, 11.

Heli Speek: „Julia Guteva-Sillart lõpetas 1974. a. edukalt Üleliidulise Kinoinstituudi režiifakulteedi. 1977. a. valmis tema käe all dokumentaalfilm „Ma tahaksin kodus olla“, mis käsitleb ränki väärnähtusi laste kasvatamisel, ühiskonna vastutust kasvava inimlapse eest. Film oli üks aasta parimaid. Režissöör on näidanud end andeka kunstnikuna. Tähelepanelik oli ka vaatajapoolne vastuvõtt. Järgmist filmi „Sõpruslinnad Tallinn — Gent“ tuli režissööril aga oodata kolm (?) aastat ning sellest sai ennem tagasimineku kui arengu tunnusmärk. Miks nii pikk ooteaeg, mis ei tulnud kellelegi kasuks?“

Speek, H. (1981). Tõusuteel ei kohtu kõik [Eesti dokumentaalfilmi arengust 1970 – 1980]. Sirp ja Vasar, 31. juuli, lk 10-11, 14.